László Rajk
László Rajk (8. märts 1908 Székelyudvarhely (tänapäeval Odorheiu Secuiesc, Transilvaania, Rumeenia) – 15. oktoober 1949 Budapest) oli Ungari kommunistlik poliitik ja riigitegelane.
László Rajk oli kingapoe omaniku poeg. Ungari Kommunistlikku Parteisse astus ta 1931. aastal. Ta visati kommunistliku tegevuse eest Ungari Kuninglikust Péter Pázmány Ülikoolist välja. Seejärel töötas ta ehitustöölisena, kuni läks 1936. aastal Hispaania kodusõtta, kus sõdis internatsionaalsete brigaadide ungari pataljonis.[1] Sõja lõpus põgenes Prantsusmaale, kus ta vangistati. 1941. aastal pöördus ta illegaalselt Ungarisse tagasi. Varsti ta vangistati ja vabanes vanglast alles 1944. aasta septembris. Sama aasta novembris arreteeriti Rajk uuesti ning viidi Saksamaale.
Pärast vabanemist ja Ungarisse tagasipöördumist 1945. aastal juhtis Rajk Budapesti parteiorganisatsiooni, temast sai Ungari Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Poliitbüroo liige. 1945. aasta lõpust kuni 1946. aasta septembrini oli ta Ungari Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär ja alates 1946. aasta oktoobrist UKP peasekretäri asetäitja.[2] Alates 1946. aasta märtsist oli ta siseminister ja 1948. aasta augustist välisminister.
Rajk kujunes võimuvõitluses Mátyás Rákosi rivaaliks. 30. mail 1949 László Rajk arreteeriti ja anti 1949. aasta septembris kohtu alla. Talle esitati süüdistus titoismis ja lääne imperialistide huvide teenimises. Ta tunnistati näidiskohtuprotsessil süüdi ja mõisteti 22. septembril 1949 surma. Kohtuotsus viidi täide.
László Rajk rehabiliteeriti postuumselt 28. märtsil 1956. Tema säilmete ümbermatmisele 6. oktoobril 1956 kogunes 100 000 inimest.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Laszlo Rajk Spartacus Educational
- ↑ László Rajk (1909-1949) rev.hu
- ↑ A Rajk-ügy története Történelem cikkek