Kliment Vorošilov

Allikas: Vikipeedia
Kliment Vorošilov

Kliment Vorošilov (Ворошилов Климент Ефремович; 4. veebruar 1881 Jekaterinoslavi kubermang Venemaa keisririik2. detsember 1969 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu partei- ja riigitegelane ning sõjaväelane (Nõukogude Liidu marssal, 1935), kahekordne Nõukogude Liidu kangelane (1956, 1968).

Noorus ja poliitilise tegevuse algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliment Vorošilov alustas iseseisvat elu Jekaterinoslavi kubermangu (tänapäeva Dnipropetrovski) piirkonna kaevandustes töölisena, osales 1905. aasta revolutsioonis ning oli Luganski linna VSDTP linnakomitee ja ka linna tööliste saadikute nõukogu juht. Pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist lahkus ta Jekaterinoslavi piirkonnast ning kolis Peterburi, kus asus poliitilisse tegevusse koos Peterburis tegutsenud Vladimir Uljanovi, Jossif Stalini ja Mihhail Kalinini ja teistega. Kliment Vorošilov osales VSDTP Stockholmi ja Londoni konverentsil.

Pärast naasemist Venemaale vahistati Kliment Vorošilov poliitilise tegevuse eest ning saadeti asumisele Arhangelski kubermangu. Sealt põgenes ta Bakuusse, kus tegeles koos Jossif Staliniga ekspropiteerimistega.

1912. aastal vabanes ta järjekordselt asumiselt ja kolis Tsaritsõnisse. Seal töötas ta relvatehases kuni 1914. aastani, mil algas Esimene maailmasõda. Siis kolis ta perega Petrogradi lähistele ja asus tööle erarelvatehasesse.

1917. aasta revolutsioonides ja Venemaa kodusõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni oli Kliment Vorošilov Petrogradi komissar ning Petrogradi Nõukogu saadik. Seejärel suunas VSDT(b)P ta agitatsioonitööle oma kodupiirkonda Luganskisse, kus ta tegutses kuni oktoobrirevolutsioonini.

Venemaa kodusõjas, juunist 1918, oli Vorošilov koos Jossif Stalininiga Lõuna Venemaal Tsaritsõni rinde Sõjarevolutsiooninõukogus, kus nad kõrvaldades sõjalistest juhtimisest kaasatud sõjaväespetsialistid ja rinde juhataja endise kindralleitnanti Andrei Jevgenevitš Snesarevi[1] viisid läbi 10.–15. augustil 1918 ebaõnnestunud ja ettevalmistamata pealetungi.

Stalin ja Vorošilov ei allunud koos neid toetavate Tsaritsõni rinde Sõjarevolutsiooninõukogu liikmetega Lev Trotskile ning ignoreerisid Nõukogude Vabariigi relvajõudude Punaarmee juhtorgani Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu korraldusi ning kasutades oma õigusi kui sõjaväe poliitilist kontrolli teostava Sõjarevolutsiooninõukogu liikmetena. Vorošilovi, Stalini ja nende toetajate tegevuse kohta (mis seisnes partei- ja sõjalise juhtkonna korralduste eiramises ja ise otsustamises) oli kasutusel termin (vene keeles партизанщина). Pärast ebaõnnestunud pealetungi süüdistasid Vorošilov ja SRK liikmed rinde staabis töötanud sõjaväespetsialiste reetmises – lasid nad Tšekaa Eriosakonnal vahistada ja hukata.

Sõjalise läbikukkumise ja Vabariigi Revolutsioonilisele Sõjanõukogule mitteallumise eest kõrvaldati Vorošilov VK(b)P KK otsusega Tsaritsõni rinde SRK liikme kohalt ning määrati 10. armee juhatajaks, kuid detsembris 1918 hoopis kõrvaldati sõjavägede juhtimiselt ning määrati Ukraina Tööliste ja Talupoegade Valitsuse käsutusse, kus ta määrati Ukraina siseasjade rahvakomissari ülesandeid täitma. Kuid, kuna aga ilma sõjalise hariduseta Vorošilov jätkas kommunistliku partei Keskkomitee vastase idee propageerimist, mille kohaselt Punaarmee peaks tegutsema ilma endiste keisriarmee professionaalsetest sõjaväelastest sõjaväespetsialistideta, siis andis VK(b)P KK korralduse Ukraina K(b)P KK 1. sekretärile Christian Rakovskyle kõrvaldada Vorošilov igasugusest sõjaväelisest juhtimisest.

Ehkki Kliment Vorošilov ei olnud kunagi teeninud sõjaväes ja tal puudus sõjaväeline haridus, määrati ta aastatel 19251934 NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeheks ja NSV Liidu Sõja- ning Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi rahvakomissariks;

Kliment Vorošilov oli aastatel 19341940 NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi rahvakomissar ja 19411945 Riikliku Kaitsekomitee liige; Kõrgema Ülemjuhataja Staabi liige ja Leningradi rinde juhataja ning partisaniliikumise juhataja.

Pärast Teist maailmasõda oli ta aastetel 1945–1947 Liitlasvägede kontrollkomisjoni esimees Ungaris ning 1946–1953 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja 1953. aasta märtsist kuni 1960. aasta maini NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.


Eelnev:
Mihhail Frunze
NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees
NSV Liidu Sõja- ning Sõjalaevstiku Rahvakomissariaadi rahvakomissar
NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi rahvakomissar

19251940
Järgnev:
Jossif Stalin

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]