Itaalia-Kreeka sõda

Allikas: Vikipeedia

Itaalia-Kreeka sõda oli Itaalia ja Kreeka vaheline sõda 28. oktoobrist 1940 kuni 6. aprillini 1941. See oli Balkani kampaania alguseks. 6. aprillil ründas Kreekat ka Saksamaa ning seetõttu nimetatakse sõjategevust pärast 6. aprilli lahinguks Kreeka pärast.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benito Mussolini oli kade Hitleri võitude peale ning soovis tõestada oma liitlasele, et Itaalia suudab olla sõjaliselt edukas ning taastada muistse Rooma impeeriumi. Mussolini oli juba 1939. aastal okupeerinud Albaania ning mitmeid Britide tugipunkte Põhja-Aafrikas, kuid see kahvatus Saksamaa võitude kõrval. 1940. aasta juulis alustas Itaalia ajakirjandus Kreeka ründamist, süüdistades teda brittide toetamises. Samuti üritati provotseerida Kreeka armeed. Näiteks uputati torpeedorünnakuga 15. augustil 1940 Kreeka Tínose sadamas seisnud kergeristleja Elli. Samuti lendasid Itaalia lennukid pidevalt Kreeka õhuruumis.

Kuid kuna Kreeka ei allunud manipuleerimisele, tehti Roomas toimunud konverentsil 15. oktoobril 1941 lõplik otsus sõja kasuks. Seal olid poliitikud ja sõjaväelased üksmeelselt optimistlikult veendunud eelseisva kampaania edukuses. Ainult kindralstaabi ülem Marssal Pietro Badoglio suhtus sõjakäiku negatiivselt, arvates, et ründavad jõud on liiga väikesed, ning tegi ettepaneku viia Albaaniasse veel 20 diviisi. Selle mõtte laitis maha kohalik ülemus Albaanias, kindral Sebastiano Visconti Prasca, kelle arvates olid jõud sissetungiks täiesti piisavad. Kindral Prasca arvas, et mõttekas on lisada kolm diviisi sõjaväge alles pärast esimese faasi lõppu, kui vallutatud on Ípeiros.

Itaalia ultimaatum ja sõjategevus 28. oktoobrist 14. novembrini[muuda | redigeeri lähteteksti]

Niisiis esitas 28. oktoobri esimestel tundidel Itaalia suursaadik Ateenas Kreeka diktaator Ioannis Metaxasele ultimaatumi, mis tähendanuks sisuliselt riigi okupeerimist ning lükati seetõttu tagasi. Juba mõne tunni pärast samal päeval algas sõjategevus. Itaalia vägede koosseisu kuulus 530 000 meest, millele Kreekal oli vastu panna 300 000 sõdurit. Itaalia suurtükid hakkasid pommitama kreeklaste positsioone, millele peagi järgnes rünnak, mis löödi aga tagasi. Itaalia jätkas aga kampaaniat, kuigi ebaõnnestunult, ning neil õnnestus vallutada vaid Konitsa linn.

Kreeka vasturünnak ja patiseis 14. novembrist 1940 8. märtsini 1941[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeklased alustasid edukat vasturünnakut ning aasta lõpuks okupeerisid neljandiku Albaaniast. See oli liitlasvägede esimene suurem võit Teises maailmasõjas. Alates 1941. aasta jaanuarist valitses aga patiseis. Kumbki pool ei suutnud haarata initsiatiivi.

Itaalia ja Saksamaa rünnak 9. märtsist 23. aprillini 1941[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hitler nägi, et Itaalia vajab Kreeka alistamiseks abi. Samal ajal, kui Saksamaa valmistus Kreekat ründama liitlase Bulgaaria kaudu, tugevdas Itaalia oma jõude Albaanias ning asus 9. märtsil üldpealetungile, mille eesmärgiks oli kanda sõjategevus üle Kreeka territooriumile. Üldpealetung kestis 20. märtsini ning Itaalia saavutas selles vähest edu, kuid rindejoon oli endiselt Albaanias.

Alles Saksa vägede rünnak 6. aprillil 1941 tõi sõjategevusse pöörde. Kahe suure vastasega ei suutnud Kreeka sõdida ning 23. aprillil 1941 kirjutas Kreeka sõjaväejuht Georgios Tsolakoglou Thessalonikis alla kapitulatsiooniaktile, mille võttis Saksamaa poolt vastu kindral Alfred Jodl ja Itaalia poolt kindral Ferrero.

Sõjategevuse kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1940

  • 28. oktoober: Kell 5.30 hommikul ületasid Itaalia väed Albaania piiri ja sisenesid Kreekasse. Kell 6.00 andis Itaalia saadik Kreekas üle ultimaatumi, mis sisuliselt tähendab maa okupeerimist. Kreeklased lükkasid ultimaatumi tagasi.
  • 1. november: Itaalia väed jõudsid Kalamase jõeni. Itaalia lennukid pommitasid Thessalonikit, Korfut ja Kreetat. Surma sai üle 300 tsiviilisiku.
  • 2. november: Türgi kuulutas ennast neutraalseks sõjas Itaalia ja Kreeka vahel, kuid viis 37 diviisi Bulgaaria ning Kreeka piiri lähedale ja hoiatas Bulgaariat sekkumast.
  • 3. november: Vouvousa küla lähedal piirasid Kreeka rügemendid ümber Itaalia III Alpini diviisi ja võtsid 5000 vangi.
  • 4. november: Algas kreeklaste vasturünnak. Päeva lõpuks jõuti Korçë-Peratia teeni.
  • 5. november: Itaalia pommitajad pommitasid Pireust.
  • 10. november: Itaalia kindral Soddu vahetas välja kindral Prasca.
  • 16. november: Kuni 3500 Briti sõjaväelast on toimetatud Pireusesse Aleksandriast, Egiptusest.
  • 18. november: Mussolini teatas, et oli sunnitud ründama Kreekat, kuna viimane oli oma mereväebaasid ja lennuväljad liitlaste käsutusse andnud.
  • 19. november: Kreeklased vallutasid Ersekë, strateegiliselt tähtsa sõlmpunkti Albaanias, ja jätkavad kiiret edasitungi Korçë suunas.
  • 22. november: Korçë langes kreeklaste kätte. Itaallased on Kreekast välja löödud. Võetakse 2000 vangi ning saagiks saadakse 135 välisuurtükki ja 600 kuulipildujat.
  • 30. november: Kreeka väed jätkasid ägedate lahingutega edasiliikumist Albaanias. Kreeka III korpuse väed sisenesid Pogradeci linna.
  • 3. detsember: Kreeklased vallutasid Sarandë linna Albaanias.
  • 13. detsember: Vastukaaluks võimalikele Briti lennuväebaasidele Kreekas, mis võiksid teoreetiliselt ohustada Polesti õliväljasid Rumeenias, andis Hitler välja direktiivi nr. 20 Kreeka okupeerimiseks Saksa vägede poolt.
  • 23. detsember: Joonia mere rannikul jõudsid Kreeka väed välja Himarra linnani.

1941

  • 1. jaanuar: Algas kolm päeva kestnud Itaalia vasturünnak.
  • 3. jaanuar: Esimesed Saksa lennuväeüksused saabusid Albaaniasse itaallastele abiks.
  • 6. jaanuar: Winston Churchill lubab, et sakslaste invasiooni korral tuleb Suurbritannia kreeklastele appi.
  • 8. jaanuar: Kreeklased alustasid rünnakuid Klisurale oma jätkuva pealetungi käigus.
  • 10. jaanuar: Klisura langes Kreeka vägede kätte pärast seda, kui neli Itaalia diviisi taganesid sellest piirkonnast.
  • 14. jaanuar: Briti kindral Archibald Wavell saabus Ateenasse, et kohtuda seal Kreeka väejuhatusega. Kreeklased nõudsid lisaks oma 13 diviisile itaallaste vastas ja neljale Bulgaaria piiri ääres üheksat Briti diviisi ja tugevaid õhujõude. Wavell suudab pakkuda vaid murdosa sellest.
  • 19. jaanuar: Benito Mussolini kohtus Berchtesgardenis Saksamaal Adolf Hitleriga. Viimane lubas itaallastele Albaaniasse abiks saata kahe ja poole diviisi tugevuse armeekorpuse. Hinnaks sellele oli Mussolini täielik allumine Hitlerile militaarsetes küsimustes.
  • 26. jaanuar - 17. veebruar: Trebeshina lahing.
  • 17. veebruar: Türgi ja Bulgaaria sõlmisid Sofias sõpruslepingu. Saksamaa surve tõttu nõustub Türgi Saksa vägede kohalolekuga Bulgaarias. Ühtlasi blokeerib leping potentsiaalse Briti-Türgi liidu.
Kreeklased lõpetavad edasitungimise Albaanias ning kaevuvad.
  • 23. veebruar: Kreeka valitsus otsustas vastu võtta brittide poolt pakutava abi. Plaanitud väekontingendi suuruseks oli 100000 meest koos vastava suurtükiväe ja tankide toetusega.
  • 4. märts: Ateenasse saabus Briti kindral Wilson, et võtta enda peale liitlaste maavägede üldjuhtimine. Algas operatsioon Lustre: liitlasvägede ja materjalide transport Põhja-Aafrikast Kreekasse.
  • 9. märts: 11 Itaalia jalaväediviisi pluss soomusdiviis ründasid pärast tugevat suurtükiväe ja lennuväe pommirünnakut kreeklaste positsioone Albaanias. Hästi kaevunud ja eelnenud propagandast hoiatatud Kreeka väed löövad rünnakud tagasi.
  • 16. märts: Suutmata kreeklaste kaitset murda, lõpetatakse rünnakud. Itaallased kaotasid 12000 meest langenute ja haavatutena, kreeklased 5600.
  • 6. aprill: Saksa väed tungivad Bulgaariast Kreekasse.