Vadjalased

Allikas: Vikipeedia
Vadjalaste vapp

Vadjalased (endanimetused vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, vađđalaizet, maaväci) on läänemeresoome keelkonna lõunarühma kuuluv läänemeresoome hõim[1].

Traditsiooniline vadjalaste asuala Vadjamaa on olnud Ingeris Lauga jõe ümbruses üsna Eesti idapiiri lähedal.

2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 64 vadjalast.[2]2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast, keelest arusaajaid on mõnevõrra rohkem.[3]

Vadjalaste ajalooline asuala oli palju laiem kui praegu. See ei olnud siiski ühtne, vaid külad olid hajutatud ja nende vahel elas teisigi rahvusi (ingerlasi, isureid ja venelasi). Asustust võis jagada kolme rühma. Kesk-Ingeri kõrgustiku rühma keskuse moodustas Kattila küla (venepäraselt Kotlõ). Teine rühm asus Syväjärvest, Jarvikoisjärvest, Haapalajärvest ja Babinajärvest koosnevast järvestikust ida pool. Kolmanda grupi moodustasid Lauga jõe suudmest ida pool asunud kolm küla. Kukkuzi (Kukkusi) ja Ičäpäivä (vene Itsipino) külad jäid nendelt aladelt väljapoole. Vadjalased kasutasid kõrgustiku rühma kohta nime Ylägö, järvestiku rühma kohta Orko ja Lauga jõe suudme rühma kohta Vaipooli.[4]. Vadjalastest idapool oli isurite asuala.

Uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vadjalaste asualad Ingeris, märgitud punaselt

Esimene vadjalaste "avastaja" oli Narva pastor Friedrich Ludolph Treffurt 1783. aastal. 1856. aastal avaldas August Ahlqvist 90-leheküljelise vadja keele grammatika ("Wotisk grammatik"). Paul Ariste avaldas oma vadja grammatika 1948. Ariste kogus selle teose kõrval 5639 leheküljest ja 23 köitest koosneva Vadja etnoloogia, mis sisaldab päevikuid, etnograafilisi esemeid ja 44 100 sõnasedelit. Vadja keele sõnaraamatuid on avaldatud kaks. Lauri Posti avaldas 1980 Kukkusi vadja sõnastiku, mis hõlmab ühelt vadja perekonnalt 19311932 kogutud sõnu. Lauri Kettunen avaldas 1986 181-leheküljelise Mahu murde sõnaraamatu. Johanna Laakso avaldas 1989 vadja tõlkesõnastiku, millele oli lisatud kaks eespool nimetatud sõnastikku ja muid sõnavaraloendeid. Teose nimeks sai "Vadja keele sõnaraamat". Sõnastik on kolmekeelne: vadja-eesti-vene. Teose materjali kogumine algas juba 1930. aastatel. Eesti Kirjandusmuuseumis on 13,5 tundi vadjalaste lindistusi. Eesti Rahva Muuseumi kollektsioonis on 206 vadjalaste eset. Esemeid on ka etnograafiamuuseumides Peterburis, Kuressaares, Helsingis ja Riias.[5]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vadjalasi nimetatakse sageli Ingeri põlisrahvaks, mis on tõsi sellisel määral, et enne neid piirkonda asustanud rahvaid ei ole teada. A. M. Tallgreni teooria järgi põlvnevad vadjalased Eestist 3.6. sajandil Ingerisse läinud inimestest. Ingerist on avastatud eesti tüüpi matmispaiku. Siiski juba üsna varakult muutusid matmistavad slaavipärasteks. [6]

Novgorodi vürstiriigi ajal II at. algul rändas suur osa tollal veel paganlikke vadjalasi (tagasi?) Eestisse, asustades lõunapoolse Alutaguse ja Peipsiäärse arvatavasti Emajõeni välja. Vadjalastega seostatakse eelkõige Vaiamaad (Vaiga, Wegele). Eestistunud vadjalaste järglasi võib ära tunda mõningate antropoloogiliste ja keeleliste eripärade kaudu.

Vadja keele kõige lähemaks sugulaseks peetakse üldiselt eesti keelt. Esialgu peeti seda lähemaks lõunaeesti keelele, kuid hiljem levis arusaam selle tugevast sugulusest põhjaeesti keelega. Näiteks Paul Ariste väidab, et Narva jõe piirkonnas räägiti kunagi ühtset eesti keelt, millest vadja keel isolatsiooni tõttu eraldus. Vadjalased kutsuvad mõnikord oma keelt nimetuse vad'd'aa tšeeli kõrval nimega maatšeeli, mis on sarnane eestlase "maakeelele". [6]

Mõned näited:

Terve! Tere päivä!

Tere oomnikkoa!

Tere õhtagoa!

Jäämm yvässi!

---

Kuza piippu?—Ađđaa nalla.

Kuza aita?—Tuli põlõtti.

Kuza tuli?—Vesi sammutti.

Kuza vesi?—Ärcä ryyppäzi.

---

Tuli lumi,

Lumi suli,

Tuli vara cesä.

Menin mettsää cävelemää,

Leyzin linnuu pezää.

Pezäz õli muna,

Munaz õli poika,

Poigall õli nokka

Niku kaivokokka.

---

Pyhä Iilia izäntä

Pyhä Pedro armollin

Tuõ meilee võõrazii

Meill on kagradõ kassamatta

Õzrad ovad veel kõik õkaa täynn

Too tuucad tullõz

Hattaraizõd harvukkaizõd

Ja pilved suurõd paksud

Too meilee vihmaa!


19. sajandi Vene diplomaat Fjodor Tumanski kirjutab, et vadja mehed on kavalad, kiuslikud, näitavad üles üpris teravat mõistust, kiiret taipu ja suurt sõdimishimu, ja neil on alati meeles nende muinasaeg ning esiisade vaprus. Esimesele küsimusele nende tõu kohta vastavad mõtlepanevalt, et nemad ongi siinsed põliselanikud, venelased ja tšuhhoonetsid on aga hiljem tulnud nende küladesse. /---/ Enda ja teiste rahvaste vahel vahet tehes nimetavad nad endid vaddelasit, s.o. põlisasukad; ja veel praegugi kinnitavad nende taadid (nii nad rääkisid mulle salgamata), et maa Soome lahest kuni Peipsi järveni oli nende esivanemate omandus, et venelased ja eestlased on tulnukad nende maale ja et nende esivanemad olid sõjakaimaid rahvaid ja hävitati sõdadega

Vadja naised olla diplomaadi arvates kõik ilusad, lõbusa, meeldiva ja ahvatleva pilguga, vilkad silmad enamasti helesinised, pikka kasvu, juuksed pea kõigil helepruunid, keha terve, õrn, valge ja puhas, kaunilt riietatud ja pärlite-kellukeste tohutu hulga tõttu tekitavad astudes suurt kõlinat.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvariides kreevinid M. de Pauly joonistusel.

Esimesed viited vadjalastele on teadaolevalt 9. sajandist, mil neid kutsuti tšuudideks, nagu ka eestlasi ja vepslasi. Näiteks Nestori kroonikas kasutatakse nimetust tšud. Peipsi järve nimi vene keeles on Tšudskoje ozero ehk "tšuudide järv".

Vadjalaste maa ulatus Peipsi järvest Olhava (Volhovi) jõeni ja Soome lahest Ilmjärveni (Ilmenini).

Esimesed kirjalikud andmed vadjalastest pärinevad keskaegsetest venelaste allikatest, kus on viiteid vod´-rahvale. Ka vod´-nimetusel arvatakse olevat seos Peipsi järvega, sest järve looderannikul asunud eesti muinasmaakonda kutsuti Vaigaks, millel on sama etümoloogia 'vadja'-sõnaga. Pljussa jõe oru asustasid venelased tasapisi 9. sajandi jooksul ja venelaste asustus hakkas eraldama vadjalasi eestlaste asustusaladest. Eesti pool Peipsi kirderannikul asuvad vadjalased sulandusid Eesti elanikkonda.[7] 11. sajandi alguses olid vadjalased veel iseseisvad, kuid langesid järk-järgult Novgorodi vürstiriigi alluvusse. Aastal 1149 osalesid nad Novgorodi liitlastena sõjaretkel jäämide ehk hämelaste vastu.

Novgorodlased pöörasid vadjalased ristiusku 12. sajandi jooksul. Üks Novgorodi vürstiriigi maakond, Vadja viiendik (vene keeles Водская пятина, Vodskaja pjatina), oli nimetatud vadjalaste järgi.[8] Varem olid Vadjamaa nimetusena kasutusel Watland ja Watlandia. Neid nimetusi kasutati katoliiklikes dokumentides, näiteks paavsti bullades. A. M. Tallgren on hinnanud vadjalaste asupaiga 13. sajandil ulatuvat Põhja-Ingerisse ning idas kuni Gattšinani ja Hevajõe ülemjooksuni. Lõunapiiri ta ei määratlenud, kuid arvas selle olevat Oudova linna kohal.

13. sajandi alguses hakkas katoliku kiriku misjonitöö tungima Balti riikidesse ja ka Ingerisse. Paavst Aleksander IV nimetas 1255 ametisse piiskopi Vadja ja Karjala alade jaoks. Mõõgavendade ordu tegi 1240 sõjaretke Ingerisse ja asutas sinna Koporje linnuse. Saksa ordu väejuht Vinke von Overberg oli sõjaretkel Ingerisse 14441447 ja viis vadjalastest sõjavange Lätti Bauska linna alale linnust ehitama. Sellest rühmast põlvnesid kreevinid, kellel säilisid mõned vadjalaste tavad kuni 19. sajandi alguseni. [8][9]

Pärast Novgorodi vürstiriigi langust läksid vadjalaste alad Moskva suurvürstiriigi kätte. Moskva pagendas paljud vadjalased kodudest ja asustas nende asemele venelased. Seda tehti eriti aastatel 1484 ja 1488. Moskva võimu ajal hakkas levima õigeusk. 1384 asutati Jaama linn (praegu Kingissepp), kuhu ehitati kirik ja klooster. Suurem vadjalaste õigeusku pööramine hakkas aga alles 1534, pärast seda, kui Novgorodi peapiiskop Makarius oli kurtnud Moskva suurvürstile, et vadjalased kummardavad endiselt vanu jumalaid. Makarius sai volitused saata kohale munk Ilja, kelle ülesandeks sai hävitada paganlikud pühakojad, pühad metsasalud ja ohvrikivid. Misjonitöö ei toonud soovitud tulemust, aastal 1548 saatis tollane Novgorodi peapiiskop Feodosius samade ülesannete täitmiseks vadjalaste juurde preester Nikifori. Tasapidi vadjalaste usuvahetus õnnestus ja neist said õigeusklikud.[10]

Uusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. sajandil püüdis Rootsi võim vadjalasi ja muid Ingeri õigeusklikke elanikke pöörata luteri usku. See suurel määral ei õnnestunud, kuid tõi kaasa märkimisväärse õigeuskliku elanikkonna väljarände mujale Venemaale.[11] 17. sajandil hakkas Ingerisse Ida-Soomest kolima luteri usku elanikkonda. Religioon lahutas soomlastest tulijad ja vadjalased üksteisest, nad on omavahel väga vähe segunenud. Vadjalased segunesid peamiselt ingerlaste ja venelastega.

Vadjalaste arvu vähenemine algas pärisorjusega, mis takistas nende arengut rahvana. Veel 1848 oli vadjalastel 32 küla 5148 elanikuga[12], kuid 1926. aasta NSV Liidu rahvaloenduse andmetel oli vadjalasi ainult 705[8] ja 1942 umbes 500 inimest.

Dmitri Tsvetkov

20. sajandi alguses töötati välja vadja keele grammatikat ja sõnaraamatut, kuid pärast 1930. aastaid ei ole enam keelt uutele põlvkondadele edasi antud. Tartu ülikoolis õppinud vadjalane Dmitri Tsvetkov arendas 1920. aastatel vadja kirjakeelt, kuid ta suri enne, kui sai selle täielikult valmis.[13]

Tsvetkovi märkmetest (kirjutatud 1924, avaldatud Tartus 1931) võib lugeda, et vadjalased olid 20.sajandi alguses ülimalt tõsiusklikud ega lubanud poegadel võtta naiseks luuteri usku soomlasi. Igal juhul nõuti, et pruut läheks vene usku üle ja jälgiti, kuidas ta kirikus risti ette lööb.

Kuigi vadjalased pidasid salaja lugu oma muistsetest uskumustest, oli väline õigeusk au sees ning aitas jõudsalt kaasa vadjalaste venestumisele. Samuti peeti lugu õigeusklikest ingerlastest ning ingeri minija perre tulekul mindi üle ingeri keelele. Tzvetkovi märkmeist näib, et noored vadjalased häbenesid emakeelt ja tahtsid olla keegi teine.

Eestlastest peeti üldiselt lugu, kuigi narriti piibupopsutajaiks ja hobusevargaiks. Kuna Vadjamaal käisid eestlased peamiselt metsa tegemas, kraavi kaevamas või muidu sulasteks, arvasid vadjalased, et nad on eriti vaesed, sest õige peremees ju sellist tööd tegema ei hakka.


Teise maailmasõja ajal evakueeriti enamik vadjalasi koos Ingerimaa teiste soome-ugri rahvastega Soome. Vadjalastel ei õnnestunud integreeruda Soome sama hästi kui ingerlastel ja nad sattusid usu tõttu veneviha ohvriks. Osa evakueeritutest jäi elama Eestisse. Pärast sõja lõppu naasid Soome evakueeritud Nõukogude Liitu, kus nad pillutati suure Venemaa peale laiali. Vadjalased said loa naasta oma kodudesse aastal 1956, kuid paljud nende asulatest olid juba venelaste hõivatud.[14]

Kaasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990. aastate alguse allikad nimetavad vadjalaste arvuks umbes viiskümmend, neist enamik olid vanurid. Vadja keel elas vanade inimeste kodukeelena. Praegu räägitakse vadja keelt ainult Lauga jõe suudmes kolmes külas: Jõgõperä (vene Krakolje), Liivtšülä (vene Peski) ja Luutsa (Luuditsa, vene Lužitsõ)[12], kus hinnangute kohaselt elab 20–100 vadjalast, keda ametlikult küll loetakse venelasteks[15]. Kogu Venemaal oli 2002. aastal vadjalasi 73 ja lisaks sellele Eestis 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 9 vadjalast. 1992 asutati Vaddjalista organisatsioon Eestist saadud toetusega. Organisatsiooni eesmärk on toetada vadjalaste kultuuri ja keelt. 1998 taotleti kultuurikaitseala loomist ajaloolisel vadjalaste territooriumil[13]. Venelanna Tatjana Jefimova asutas 1997 Luutsa külla vadja muuseumi. 2003 võeti kasutusele vadjalaste lipp, vapp ja hümn[12]. Vadjalaste traditsioonilisi suveüritusi peetakse juulis Luutsa külas. 2008 lisati vadjalased Venemaa põlisrahvaste nimekirja, nii et neil on põlisrahvaste õigused[16].

Peamine oht vadja küladele on Venemaa kavatsus rajada Lauga jõe suudmesse Laugasuu sadamalinn 35 000 elanikule[17]. Probleemid on ilmnenud ka Jõgõperä elanike ja puuraiujate vahel. 2001 hävis tules Luutsa vadja muuseum, mille süütamises kahtlustati raietöölisi[18]. 2005. aastal teises hoones uuesti avatud muuseumi tabas aasta hiljem taas põleng[3].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Piret Lotman, Ingerimaa vene õigeusklike identiteet 17. sajandi esimesel poolel luterlikust vaatepunktist, Tuna, 2003 nr 3
  2. http://www.gks.ru/free_doc/new_site/perepis2010/perepis_itogi1612.htm
  3. 3,0 3,1 Jaanus Piirsalu. Vadjalased, põlisrahvas sadama külje all Eesti Päevaleht, 1. aprill 2011
  4. Ilmar Talve: Vatjalaista kansankulttuuria, s.9–10
  5. Mauno Jokipii: Itämerensuomalaiset – Heimokansojen historiaa ja kohtaloita. Jyväskylä 1995. ISBN 9519362800
  6. 6,0 6,1 Gustav Ränk: Vatjalaiset, s.10–12
  7. Gustav Ränk: Vatjalaiset, s.9–18
  8. 8,0 8,1 8,2 Toivo Vuorela: Suomensukuiset kansat. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura, 1960
  9. Gustav Ränk: Vatjalaiset, s.16
  10. Gustav Ränk: Vatjalaiset, s.16–18
  11. Me inkerikot, vatjalaiset ja karjalaiset Mika Sivonen (vaadatud 11.9.2009)
  12. 12,0 12,1 12,2 Vadjalased Eesti Rahva Muuseum
  13. 13,0 13,1 James Minahan: Encyclopedia of the Stateless Nations. Greenwood Publishing Group, 2002. ISBN 0313316171
  14. Votes The Red Book of the Peoples of the Russian Empire (vaadatud 4.5.2010)
  15. FennoUgria: Votians Fenno-Ugria (vaadatud 11.9.2009)
  16. Hyviä uutisia Vatjanmaalta Inkerin Kulttuuriseura ry (vaadatud 11.9.2009)
  17. Laukaansuun suursatama uhkaa inkerois- ja vatjalaiskyliä Wladimir Kokko, Helsingin Sanomat (vaadatud 16.5.2010)
  18. Sukukansojamme kohdanneet onnettomuudet Santeri Junttila, Vaikuttava Tietotoimisto (vaadatud 4.5.2010)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]