Väliseestlased

Allikas: Vikipeedia

Väliseestlased ehk ulgueestlased on väljaspool Eestit alaliselt elavad eestlased.

Väljarände ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestlaste esimene suur väljaränne algas 1850. aastatel. Järgneva poole sajandi jooksul tekkisid eesti asundused Loode-, Põhja- ja Kesk-Venemaal, Siberis, Kaug-Idas, Kaukaasias, Krimmis, Volgamaal ja mujal. Pärast väljarännet elas 20. sajandi teisel kümnendil Vene impeeriumis väljaspool Balti alasid umbes 200 000 eestlast.

Väljarände peamisteks põhjusteks olid rahvastiku kiire juurdekasv ja maapuudus. Talupojad, kellele maju ja maatükke ei jätkunud, ei tahtnud linna elama asuda, pealegi soosis Vene impeeriumi koloniaalpoliitika balti talupoegade väljarännet riigi väheasustatud aladele.

19. ja 20. sajandi vahetusel rändasid mitmed Venemaale asunud eestlased edasi Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. 20. sajandi alguses elas Põhja-Ameerikas umbes 10 000 eestlast, vähemal määral elas eestlasi ka Austraalias, Soomes ja Lätis.

Palju eestlasi lahkus välismaale ka 1920. aastate teisel poolel. Väljarände põhjuseks oli Eesti Vabariigi ebastabiilne poliitiline ja majanduslik olukord. Eestlased rändasid peaaegu kõigisse maailmajagudesse, eesti kogukonnad tekkisid Argentinas, Brasiilias ja Austraalias.

Suur eestlaste väljaränne toimus Teise maailmasõja ajal. Aastatel 1939-1944 lahkus poliitilise pagulasena Saksamaale ja Rootsi vähemalt 70 000 eestlast. Sõjajärgsetel aastatel tekkisid suuremad väliseesti kogukonnad peale Saksamaa ja Rootsi ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal on 10 000 kuni 15 000 eestlast lahkunud mitmesse Euroopa riiki, samuti Põhja-Ameerikasse. Arvukas eestlaskond on tekkinud Soomes, paljud on asunud Saksamaale, Rootsi, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Väljaspool Eestit elab mõnedel hinnangutel üle 160 000 eestlase. Kui arvestada, et Eestis on umbes 950 000 eestlast, siis ulatub eestlastena määratletavate inimeste üldarv maailmas 1,1 miljonini ning neist umbes 14% elab praegu väljaspool oma ajaloolist kodumaad. Suurim väliseesti kogukond asub tänapäeval Venemaal. 1989. aastal elas seal üle 46 000 Nõukogude seaduste järgi eesti rahvust omava inimese. Paarikümnetuhandelised eestlaste kogukonnad on Ameerika Ühendriikides, Rootsis ja Kanadas. Nimetatud neljas riigis elab kokku ¾ väliseestlastest. Vähemalt sajaliikmeline eesti kogukond paikneb 24 välisriigis.

Mitmes riigis on eestikeelsed koolid, kirikud, koorid ja teised tegevusgrupid. Näiteks saatis Toronto (Kanada) eesti kool 2004. aastal koori Tallinnas toimunud laulupeole.

Väliseestlaste arv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väliseestlaste arv asukohamaades (1997):

Venemaa 46 390
Ameerika Ühendriigid 26 760
Rootsi 26 438
Kanada 20 530
Soome 8710
Austraalia 6330
Saksamaa 4469
Ukraina 4208
Kasahstan 3397
Läti 3312, 1009(2009[1])
Suurbritannia 2730
Gruusia 2316
Usbekistan 854
Valgevene 804
Leedu 598
Kõrgõzstan 430
Aserbaidžaan 324
Moldova 282
Türkmenistan 217
Tadžikistan 147
Uus-Meremaa 130
Brasiilia 120
Prantsusmaa 110
Belgia 100
Armeenia 89
Argentina 70
Norra 70
Šveits 60
Iisrael 50
Venezuela 50
Lõuna-Aafrika Vabariik 50
Taani 50
Holland 40
Mujal 300
KOKKU 160 000

Väliseestlaste asulad ja asumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti külad välismaal
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Majade loend

Rootsis on väliseestlaste põhiosa koondunud kolme suurema keskuse ümber – Stockholm, Göteborg ja Malmö-Lundi piirkond. Rootsis tegutsevad või on tegutsenud Stockholmi Eesti Ühing (1904), Rootsi Eestlaste Liit, Rootsi Eesti Komitee, Stockholmi Eesti Maja, Lundi Eesti Maja, Göteborgi Eesti Kodu, Eskilstuna Eesti Kodu, Uppsala Eesti Kodu, Eesti Skautlike Noorte Malev Rootsis.

Ameerika Ühendriikides: Livonia, Michigani osariik; Livonia linn ja Livonia küla Livingstoni maakond, New Yorki eeslinn;

Ukraina Eesti Selts, esinaine Mare Litnevska[2]

Väliseestlaste kirjasõna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • llmar Arens "Eestluse tekkest Peipsi taga ning ta hävitamisest kommunistliku režiimi ajal 1917-1941" Rmt: "Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas" 6. Stockholm, EMP, 1958
  • Mare Kõiva "Eestlased ja eesti keel Austraalias" Rmt: "Eestlased ja eesti keel välismaal" (lk 265–283). Kristiina Praakli, Jüri Viikberg (toim). Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010