Kalevi Wiik

Allikas: Vikipeedia
Kalevi Wiik

Kaino[viide?] Kalevi Wiik (sündinud 2. augustil 1932 Turus) on Soome keeleteadlane, filosoofiadoktor aastast 1965, Turu ülikooli emeriitprofessor foneetika alal, Soome Teaduste Akadeemia liige.

Wiik on tuntud olnud uute paradigmade katsetajana.

Vastuolusid on tekitanud tema teooria Euroopa rahvastiku etnilisest ajaloost. Raamatus "Eurooplaste juured" (2002) esitab Wiik Euroopa elanikkonna ajalugu alates tänapäevase inimese saabumisest Euroopasse umbes 40 000 aasta eest kuni käesoleva ajani. Tema lähenemisviisi aluseks on eeskätt uuemad avastused populatsioonigeneetika vallas, mis lähevad vastuollu seniste ettekujutustega ja mille mõjul arheoloogias on loobutud seostamast kultuuride vahetust elanike massilise migratsiooniga vaid usutakse, et kultuurimõjud levisid õppimise teel ühelt rühmalt teisele. Lingvistikas on hakatud rõhutama keeltevaheliste kontaktide tähtsust keelte ja keelerühmade kujunemisel (divergentsi asemel konvergents).

Varasema ettekujutuse järgi paiknes soomeugrilaste algkodu Volga ääres, Lõuna-Uuralite ümbruses või Lääne-Siberis, kust nad 6000-8000 aastat tagasi lääne poole rändama hakkasid ja 5000-7000 aasta eest Läänemere äärde jõudsid, misjärel siinne varasem teadmata keelt kõnelenud europiidne elanikkond võttis üle soomeugri keele ja omandas mõningaid mongoliidseid jooni.

Wiiki teooria järgi hakkasid mandrijää taandudes kiviaegsed kütid-korilased jahiloomade järel refuugiumidest ehk jäävarjupaikadest põhja poole liikuma. 11 000-12 000 aastat tagasi jõudsid Põhja-Euroopasse valdavalt Lõuna-Ukraina refuugiumist pärit soome-ugri keeli kõnelnud asukad. Need olid geneetiliselt tavalised eurooplased. Umbes 7000 aastat tagasi jõudis Euroopasse põllundus ja siinne elanikkond võttis väiksearvulistelt parema toimetuleku ja kõrgema staatusega indo-euroopa sisserändajatelt üle nende keele. Eestisse (ja Soome) jõudis põllundus u 5000 aastat tagasi ja koos uute oskustega levisid ka keelemõjud, kuid täielikku keelevahetust siin ei toimunud, sest tingimused põlluharimiseks olid kliima ja mullastiku tõttu ebasoodsamad kui mujal Euroopas.

Selline käsitlus on pälvinud suurt kriitikat traditsiooniliste keeleteadlaste poolt (Cornelius Hasselblatt, Johanna Laakso, Esa Itkonen), kes piirduvad lingvistika andmetega, kasutavad võrdlev-ajaloolist meetodit, keelepuu mõistet ning algkeelest erinevate keelte lahknemise teooriat.

Wiik möönab, et tema kõiki väiteid ei ole meie tänaste teadmiste valguses (veel) võimalik tõestada.[viide?]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]