Isurid

Allikas: Vikipeedia
Isuri naine

Isurid on läänemeresoome keelkonna põhjarühma kuuluv läänemeresoome hõim[1], kelle ajalooline asuala on Ingerimaa Soome lahe kagukaldal Narva ja Peterburi vahel.

Nende endanimetus on ižora (ižoralaine, inkeroine aga ka karjalaine) on ilmselt tuletatud Neeva vasakpoolse lisajõe Ižora (soome Inkere) nimest. Võimalik, on ka seotus vana läänemeresoome naisenimega Inkeri. Eesti on varemalt isureid ka ingerlasteks nimetanud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks, Venemaal ja Nõukogude Liidus on aga isurite ja ingerisoomlasi alati teineteisest eristatud ning peale Teist maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestisse.[2]

Isurid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.

Asuala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Votic language map.png
Isurite paat Soome lahel

Isurid elavad Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas paikneva Ingerimaa põhja- ning loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola, Soikkola poolsaarel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas ehk siis Kingissepa ja Lomonossovi rajoonides. Pinnamoelt on piirkond valdavalt tasane ja ala katab suures osas mets.

Ajalooliselt ulatusid Ingerimaa piirid Eestis Narva jõeni ja Peipsi järveni ning piir Karjalaga kulges mööda Sestra jõge (soome Rajajoki 'piirijõgi', varem Siestarjoki). Ingerimaad eraldas Karjalast ka Laadoga järv.

Isurid asusid Ingerimaal Laadoga lõunaossa, Neeva jõe kallastele elama 11.–12. sajandil[3].

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1926. aastal loendati isureid rohkem kui 16 000. 1989 aga saadi neid kokku ainult 449 ning viimase, 2002. aastal toimunud rahvaloenduse andmete järgi elas Venemaal 327 isurit, kellest 177 saadi kirja Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 266 isurit.[4] Viimastel aastakümnetel on arvukuse languse peamiseks põhjuseks ilmselt venestumine.

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 56 isurit.[5]

Uskumused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes viimased tuhatkond aastat on isurid kuulunud õigeusu mõjusfääri aga nimetatud usu vastuvõtmine toimus sisuliselt alles 16. sajandi paiku ning Kristluse-eelse usundi elemendid ei ole tänapäevani isuri küladest täielikult kadunud. 20. sajandil hakkas levima ateism ning sajandi lõpul ka mitmed uususundid.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Arvo Laanest, "Isurid ja isuri keel – meie lähemaid sugulaskeeli". Tallinn 1964
  • Paul Ariste, "Isuri keelest". Emakeele Seltsi aastaraamat II, Tallinn 1956
  • Ott Kurs, "Ingeri põliselanike saatus". Akadeemia 7, 1990

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]