Isurid

Allikas: Vikipeedia
Isuri naine

Isurid on läänemeresoome keelkonna põhjarühma kuuluv läänemeresoome hõim[1], kelle ajalooline asuala on Ingerimaa Soome lahe kagukaldal Narva ja Peterburi vahel.

Nende endanimetus on ižora (ižoralaine, inkeroine aga ka karjalaine) on ilmselt tuletatud Neeva vasakpoolse lisajõe Ižora (soome Inkere) nimest. Võimalik, on ka seotus vana läänemeresoome naisenimega Inkeri. Eesti on varem isureid ka ingerlasteks nimetanud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks, Venemaal ja Nõukogude Liidus on aga isuritel ja ingerisoomlastel alati vahet tehtud ning pärast Teist maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestisse.[2]

Isurid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.

Asuala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Votic language map.png
Isurite paat Soome lahel

Isurid elavad Peterburi ümbruses ning Leningradi oblasti lääneosas paikneva Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola, Soikkola poolsaarel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas ehk siis Kingissepa ja Lomonossovi rajoonides. Pinnamoelt on piirkond valdavalt tasane ja ala katab suures osas mets.

Ajalooliselt ulatusid Ingerimaa piirid Eestis Narva jõeni ja Peipsi järveni ning piir Karjalaga kulges mööda Sestra jõge (soome Rajajoki 'piirijõgi', varem Siestarjoki). Ingerimaad eraldas Karjalast ka Laadoga järv.

Isurid asusid Ingerimaal Laadoga lõunaossa, Neeva jõe kallastele elama 11.–12. sajandil[3].

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1926. aasta loendusandmete järgi oli isureid üle 16 000, 1989. aastal aga saadi neid kokku ainult 449. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 327 isurit, kellest 177 saadi kirja Leningradi oblastis ja 53 Peterburis. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 266 isurit.[4] Viimastel aastakümnetel on arvukuse languse peamiseks põhjuseks ilmselt venestumine.

Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 56 isurit.[5]

Uskumused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimase tuhatkonna aasta jooksul on isurid kuulunud õigeusu mõjusfääri, ehkki selle usu vastuvõtmine toimus sisuliselt alles 16. sajandi paiku ja Kristluse-eelse usundi elemendid ei ole tänapäevani isuri küladest täielikult kadunud. 20. sajandil hakkas levima ateism ja sajandi lõpul ka mitmed uususundid.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Arvo Laanest, "Isurid ja isuri keel – meie lähemaid sugulaskeeli". Tallinn 1964
  • Paul Ariste, "Isuri keelest". Emakeele Seltsi aastaraamat II, Tallinn 1956
  • Ott Kurs, "Ingeri põliselanike saatus". Akadeemia 7, 1990

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]