Läänemeresoomlased

Allikas: Vikipeedia
Euroopa 9. sajandil. Läänemeresoomlaste elukoht kollase värviga.

Läänemeresoomlased (ka: läänemeresoome rahvad, läänemeresoome hõimud) on läänemeresoome keeli kõnelev ajalooline rahvuste grupp Põhja-Euroopas. Läänemeresoomlaste põlised elupaigad on Läänemere ümbruses, peamiselt Eestis, Ingerimaal, Karjalas ja Soomes.

Tänaste läänemeresoomlaste akadeemiline jaotus Eestis on järgmine:

Soomlased lisavad kaheksanda rahvana lüüdilased ehk lüüdikud.

Neile lisanduvad väiksemad paikkondlikud rühmad, nagu võrokesed, livvikod, kainulased, hämelased, savolased jt. Läänemeresoomlasteks võib pidada tänaseks venestunud Ilmjärve (Ilmeni) tšuude. Pihkva tšuudidest on alles vaid seto rahvas. Lahtiseks jääb venestunud merja rahva läänemeresoomlaste hõimu kuuluvuse küsimus.

Läänemeresoomlaste ühisjooned[muuda | redigeeri lähteteksti]

DNA-genealoogia: isaliini pidi ühendab läänemeresoomlasi (ka saame, lätlasi ja leedulasi ning põhjavenelasi) Y-kromosoomi haplogrupi N1c1a (end.N3a1) suur osakaal (35-65%), mille kandjad eraldusid teistest N-tüvedest umbes 10 tuhat ja jõudsid Lõuna-Siberist Põhja-Euroopasse 8 tuhat aastat tagasi ehk 6000 e.m.a (Derenko et al. 2007).

Teistest Y-DNA põlvnemisjoontest ühendab läänemeresoomlasi haplogrupp R1a1 (30-40%, soomlastel 7,5%) ja I1 (kuni 10 %, soomlastel 28%).

Emalt lastele edasiantavaist mtDNA liinidest eristab läänemeresoomlasi kõrge U4 (7%) ja U5 (kuni 18%) haplogrupi osakaal.

Antropoloogiliselt ühendab läänemeresoomlasi idabalti, läänepoolseid ka läänebalti rassitüüp, eripärana ka maailma heledamad silmad ja juuksed (K.Mark et al. 1994).

Odontoloogiliselt ühendab suuremat osa läänemeresoomlastest gratsiilset põhjatüüpi hambad, osaliselt ka keskeuroopa tüüpi ja piirkonniti ka põhjaeuroopa relikttüüpi (saami) hambad (K.Mark et al. 1994).

Arheoloogiliselt ühendab läänemeresoomlasi Kunda (-10000-7000 a.), seejärel Narva (-7300-3750 a.)ja kammkeraamika kultuur (-6200-4000 a.), mis kõik ulatusid Viena (Valgest) merest Visla suudmeni, samuti hilisem venekirveste (-4300-3800 a.), paiguti kivikirstkalmete ning seejärel kääbaste kultuur.

Keeleliselt ühendab läänemeresoomlasi soomeugri keelterühma hulka kuuluv algläänemeresoome keel, millest tänased keeled välja arenesid. Algläänemeresoome keel (Viitso 2011) jõudis praegustele aladele kas lõuna või kagu poole jäävast piirkonnast.

Esialgu jagunesid (Kallio 2006, 2007) algläänemeresoomlased sisemaa (tšuudi-lõunaeesti) ja rannahõimudeks, rannahõimud jagunesid omakorda lõuna- (liivi) ja põhjahõimudeks (põhjaeesti, vadja, vepsa, karjala ja läänesoome). Siinkohas pole arvesse võetud liivlastest kaugemale lõuna poole jäävaid ja tänaseks pea jäljetult kadunud hõime Läti, Leedu ja Preisi aladel.

Üksikute rahvarühmade paisumine, hääbumine, ränded, looduslikud olud, erinevad kontaktid, liitumised ja segunemised kujundasid ajapikku tänase pildi. Killustumine algas kõige enam 2500 aastat tagasi (500 eKr), uute ühtsete rahvuste kujunemine (soomlased, eestlased) algas väiksemate rahvusrühmade liitumisega II aastatuhande lõpusajandeil (Kallio 2006,2007).

Läänemeresoomlaste endanimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemeresoomlaste endanimetus oli inhemene või inhemine.

Tüvi inhe kõlas algselt inše, mis tuleneb uurali tüvest inSe (isik, mees, järeltulija), misjärel häälik š muutus ajapikku häälikuks h ning inšest sai inhe, hiljem läks mõnes keeles või murrakus kaduma ka h.

Tänaseks on häälikud kohti vahetanud (metatees) või kadunud sootuks (nt. võru inemine, karjala ihmini, soome ihminen, liivi imi, eesti inimene, samuti inimenen, inehmo, inhiminen, inihminen, inemine, ihmeno, ihminen, inehmine jne. ).

Endanimetused põhikeeltes:

Eestlased - maarahvas, maainimesed, ka eksonüümist tuletatud eestlased.

Vadjalased - maaväci, ka eksonüümist tuletatud vadjalaizõd, vadjakkot, vađđalaizet.

Liivlased - rāndali, rāndalizt, ka eksonüümist tuletatud lībi, līb roust (rahvas),līvlizt, piirkonniti kurmānika ja vidumānika,

Soomlased - suomalaiset, piirkonniti kveenit, inkerinsuomalaiset ehk inkeriläiset.

Karjalased - karjalaižet (Viena), livviköit (Aunus) ehk livgilaizet, lüüdiköit ehk lyydilaižet (Petroskoi).

Vepslased - vepsläižet (ka lüdinikud ja lüdilaised).

Isurid - ižora (ižoralaine, inkeroine, aga ka karjalaine).

Eestlaste keskaegne väidetav endanimetus maarahvas tuleneb tüvest maa (ka moa, mua, uurali *maγe, mage) ja vanagermaani sõnast þrawwaz ehk täiskasvanud. Siit ka eesti naiste-rahvas ja meeste-rahvas. Endanimetuse maarahvas etnonüümina kasutamise kohta tõendid puuduvad, pigem kasutati seda talupojaseisuse rõhutamiseks: maakeel, maainimene, Esti-Ma-rahva kalender jne. Pealegi eelistati kuni XX sajandini märkida oma päritolu sünnimaakonna järgi: see-ja-see Järvamaalt, Virumaalt, Saaremaalt jne.

Eestlaste nüüdse endanimetuse eestlased, millega seonduvaid etnonüüme on kasutanud juba Pytheas 320 eKr (Ostiatoi), Diodoros 20 eKr (Aestyi), Tacitus 1. sajandil (Aestiorum gentes) [1], samuti Jordanes 6. sajandil (Aistorum), Cassiodorus 6. sajandil (Haestii), Saxo Grammaticus 12. sajandil (Estonum), Henrik Liivimaa kroonikas 13. sajandil (Estones) ja Liivimaa vanemas riimkroonikas 13. sajandi lõpul (Eisten), võttis kasutusele Johann Voldemar Jannsen pärast 1857. aastat.

Kirjandus ja viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sergei Starostin, Uralic etymology, http://starling.rinet.ru
  • Tiit-Rein Viitso, Eesti ja liivi keel on mu põnevaimad uurimisobjektid, Sirp, 25.02.2011.
  • Kallio, Petri 2006, Uralilaisen kantakielen absoluuttista kronologiaa, Virittäjä 1/2006.
  • Kallio, Petri 2007, Kantasuomen konsonanttihistoriaa. Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 253: 229–250. ISSN 0355-0230.
  • Miroslava Derenko, Boris Malyarchuk, Galina Denisova, Marcin Wozniak, Tomasz Grzybowski, Irina Dambueva and Ilia Zakharov, Y-chromosome haplogroup N dispersals from South Siberia to Europe, Journal of Human Genetics, vol. 52 (September, 2007).
  • K.Mark, L.Heapost, G.Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1994
  • A.J.Sjögren, F.J.Wiedemann, Livisch-deutsch und deutsch-livisch Wörterbuch, St.Petersburg, 1861.