Uurali keeled

Allikas: Vikipeedia

Uurali keeled on Põhja-Euraasia kõige suurem keelkond, mis koosneb vähemalt 30 keelest. Neid räägitakse laial alal, mille läänepoolne piir jääb Norrasse ja Ungarisse ja idapoolne piir Taimõri poolsaarele ning Jenissei ja Obi jõe äärde Lääne-Siberis.[1]

Uurali keeled erinevad teineteisest märkimisväärselt, olles tüpoloogiliselt mitmekesised nii fonoloogia, morfoloogia kui ka süntaksi poolest.[1]

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurali keelte jagunemise mudel niinimetatud meiootilise amööbi kujul Daniel Abondolo järgi.

Uurali keelkonda kuulub kaks keelterühma, millest üks – soome-ugri rühm – jaguneb alarühmadeks:

Uurali keeli on 19. ja 20. sajandil rühmitatud kokku altai keeltega, nimetades neid kahte keelkonda koos uurali-altai keelteks ja turaani keelteks.

Keeleajalugu ja uurimislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurali keelte ürgkodu asukoht on teadmata, kuid tõenäoline ürgkodu oleks Daniel Abondolo hinnangul üsna suur ja hõredalt asustatud piirkond Uurali mäestiku lõunapoolse otsa läheduses.[1]

Uurali keelkonna sisemiste jagunemiste kohta pole täielikku selgust, kuid keeleteadlaste hulgas peaaegu üldiselt levinud arvamuse kohaselt oli esimene jagunemine samojeedi ja soome-ugri keelteks.[1]

Samojeedi keeli arvatakse põlvnevat osalt migratsiooni ja osalt keelelise ekspansiooni kaudu ida poole levinud Uurali algkeelest, mis selle leviku käigus omandas eripärased jooned ja eripärase sõnavara.[1]

Samojeedi algkeelt kõnelnud kogukond pidi Daniel Abondolo hinnangul olema väga väike ning tema hinnangul pole põhjust arvata, et see märkimisväärselt suurenes enne lahknemist, mis võis toimuda sajanditel vahetult enne Kristust.[1]

Juha Janhuneni järgi võib samojeedi ühissõnavaraks kindlalt pidada 650 juurmorfeemi, millest 150 on ühised uurali algkeelega. Selline soome-ugri ja samojeedi keelte ühise sõnavara võrdlemisi väike osatähtsus viitab Janhuneni hinnangul sellele, et Uurali keelte esialgne hargnemine soome-ugri ja samojeedi haruks võis toimuda kuus aastatuhandet tagasi või veel varem, arvestades algsamojeedi rahvastiku arvatavaid sotsioloogilisi ja demograafilisi omadusi ja sellest tulenevat võimalikku muutuste kiirust.[1]

Paljud samojeedi algkeele järglaskeeled on Daniel Abondolo hinnangul praeguseks jäljetult kadunud. 17. sajandist saati on maadeuurijad ja 1854. aastast saati keeleteadlased alustades Matthias Alexander Castréniga kirjeldanud kuut eraldi samojeedi keelt, mis põhja poolt lõuna poole lugedes on nganassaani keel (varasema nimega tavgi keel), eenetsi keel (varasema nimega jenisseisamojeedi keel), neenetsi keel (varasema nimega juraki keel), sölkupi keel (varasema nimega ostjakisamojeedi keel), kamassi keel ja matori keel.[1]

Kamassi ja matori keelt tänapäeval enam ei kõnelda. Matori keele kõnelejad võtsid 19. sajandi esimesel poolel omaks turgi murded. Matori keelt tuntakse tänapäeval sõnaloendite ja nende kallal tehtud intensiivse filoloogilise töö kaudu. Viimane kamassi keele emakeelne kõneleja suri aastal 1989.[1]

Samojeedi keeltest on suurima kõnelejaskonnaga neenetsi keel, millel on ligikaudu 27 000 kõnelejat. Suurte omavaheliste murdeerinevustega sölkupi keelt kõneleb vähem kui 2000 inimest, nganassaani keelt ligikaudu 600 inimest ja eenetsi keelt arvatavasti 100 inimest.[1]

Võrreldes samojeedi haruga on soome-ugri keelte haru kahest uurali keelkonna harust suurem ning Daniel Abondolo hinnangul võib olla seda ka kogu aeg olnud, seda nii kõnelejate absoluutarvu kui ka haru seesmiste jaotuste arvu poolest. Vähemalt üks neist jaotustest peaks Daniel Abondolo hinnangul pärinema vähemalt kolmandast aastatuhandest enne Kristust, kuid keeleteadlaste hulgas pole üksmeelt, millised kaks keelerühma või millised algkeeled selle eraldumisega sündida võisid.[1]

Hinnangud soome-ugri keelte omavahelistele sugulusseostele on püsinud enam-vähem muutusteta alates 1879. aastast.[2] Esmakordselt 1879. aastal Otto Donneri kirjatöös avaldatud traditsioonilise seisukoha järgi jagunevad soome-ugri keeled "soome" ja "ugri" haruks:[3]

Esimesed soome-ugri keelesugulusest kirjutanud ning ungari keele, soome keele ja saami keelte sugulust maininud autorid olid teadaolevalt Martin Fogel ja János Sajnovics.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Daniel Abondolo. Introduction. Raamatus: Daniel Abondolo. The Uralic Languages. London: Routledge 1998, lk 1–42.
  2. Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 12.
  3. Otto Donner. 1879. Die gegenseitige Verwandtschaft der finnisch-ugrischen Sprachen. Acta Societatis Scientiarum Fennicae 11. Helsinki.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]