Ingerisoomlased

Allikas: Vikipeedia
Ingerisoomlased (ingerlased)
Ingerlaste rahvuslipp Ingeri vapp
Ingerlaste rahvuslipp Ingeri vapp

Ingerisoomlased ehk ingerlased on 17. sajandist peale Soomest Ingerimaale rännanute luteriusuliste soomlaste järeltulijad, kes elavad praegu lisaks Venemaale Soomes, Eestis ja Rootsis. Ingerisoomlasi ei peeta enamasti iseseisvaks etniliseks üksuseks vaid pigem soomlaste regionaalseks alarühmaks või "üheks soome hõimuks".[1]

Nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ingerisoomlaste endanimetuseks on inkeriläinen, alates 19. sajandist ka Inkerin suomalainen või inkerinsuomalainen. Etnonüüm on ilmselt tuletatud soomekeelsest jõenimest Inkere (vene Ižora, Neeva vasakpoolne lisajõgi). Võimalik, et Inkeri on seotud läänemeresoome naisenimega Inkeri. Teada on, et Rootsi kuningas Olof Skötkonung tütar Ingegard abiellus Kiievi vürsti Jaroslaviga, kes kinkis talle Staraja Ladoga linna koos ümbruskonnaga. Piirkonda hakatud kutsuma siis tema nime järgi.[2]

Soomes arvatakse üldiselt ingerisoomlaste hulka ka isurid. Venemaal ja Eestis peetakse isureid eraldi etniliseks rühmaks. Ingerisoomlased on kasutanud ka piirkondlikke enesenimetusi äyrämöiset ja savakot.[1]

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1989. aasta andmeil elas Venemaa Föderatsioonis 47 102 soomlast, neist 5469 elas Leningradis ja 11 833 Leningradi oblastis. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 34 050 soomlast (neist 314 nimetasid end ingerisoomlasteks). Peterburis oli soomlasi 3980 (sh 71 ingerisoomlast) ja Leningradi oblastis 7930 (sh 35 ingerisoomlast).

Paljud ingerisoome juurtega inimesed ei erista end teistest soomlastest, ent nende osakaal jääb teadmata. Soomlaste arv on eelmise rahvaloendusega võrreldes tunduvalt langenud, põhjusteks ilmselt väljaränd Soome, venestumine ja üldine demograafiline kriis.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ingeri ajalugu

Ajalooline Ingerimaa asub Soome lahe, Narva jõe ja Laadoga järve vahel. Ingeri ala piirdub põhja suunas Soome vana piirini (Raja jõeni). Idas Ingeri piiriks on Lava jõgi ja lõunas Stolbovo rahuga (1617) kokkulepitud piir umbes 50–60 kilomeetri kaugusel rannikust.[3] Ingeri on seisnud nii ida- kui läänepoolsete suurvõimude huviorbiidis. 1323. aasta Pähkinäsaari rahuga langesid need vadjalaste, isurite ja venelaste asutatud alad Novgorodi võimu alla.[4]

1617. aastal liideti Ingerimaa Stolbovo rahulepingu alusel Rootsiga. Suur osa piirkonna õigeusklikke asukaid (sh vadjalasi ja isureid) pages luteri usu pealesurumise eest Venemaa siseosadesse. Tühjaks jäänud küladesse asustati luteriusulisi talupoegi peamiselt Savost (savakot) ja Karjala maakitsuselt, Äyräpää ja Säkkijärvi kihelkondadest (äyrämöiset).[1] Soomlasi tõmbas ka ametivõimude lubadus vabastada uusasukad väeteenistusest ning osast makse.[5]

17. sajandi lõpuks moodustasid luteriusulised ingerisoomlased juba pea kolmveerandi Ingerimaa elanikkonnast. Põhjasõjaga läks Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. 1703 rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, millega kaasnes venelaste sissevool, eriti Ingerimaa idaossa.[1] Peterburi pakkus ka sealsetele soomlastele töövõimalusi ning turgu põllumajandussadustele.[6]

Luteriusulised soomlased panid venestumisele palju paremini vastu kui õigeusulised vadjalased ja isurid. Piirkonna etnilisele stabiilsusele aitas kaasa see, et Vene võimud ei kohelnud luterlasi sama halvasti nagu omal ajal Rootsi võimud õigeusklikke.[7] Esimene soomekeelne algkool avati Kolppanas juba 1785. aastal ning 1863. aastal asutati seal samas soomekeelne õpetajate seminar.[3]

Pärisorjuse kaotamine (1861) mõjus ingerisoomlastele hästi. 19. sajandi teisel poolel hakkasid ingerisoomlaste vastu huvi tundma Soome keeleteadlased ja folkloristid, Ingerimaalt koguti palju arhailist soome (karjala) rahvaluulet ning see aitas tõsta ingerisoomlaste etnilist iseteadvust. Ingerisoomlased sattusid soome rahvusluse mõjuvälja. Neid haaras seltsiliikumine. Ingeris hakati rajama mitmesuguseid ühinguid, tegutsesid mitmed soomlaste laulukoorid ja seltsid.[3]

1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot ehk kokku 72 323 ingerisoomlast. 1897. aasta andmeil oli ingerisoomlasi 130 413. Segaabielud venelastega olid üldiselt haruldased.[1]

Pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist hellitati ka ingerisoomlaste seas lootusi iseseisvusest, ühinemisest Soomega või vähemalt autonoomiast. Vabadussõjast võttis Eesti poolel osa kaks ingeri pataljoni. Tartu rahuga (2. veebruar 1920) läks Ingerimaa lääneserv Eesti Vabariigi koosseisu (nn. Eesti Ingeri). Ülejäänu jäi Venemaa kontrolli alla. Soomele lubati rahulepingu läbirääkimistel, et Ingeri soomlased saavad laia autonoomia.[1]

1926. aasta andmeil elas NSV Liidus 114 831 “Leningradi soomlast”, s.o ingerisoomlast. 1920. aastail hakati Ingerimaal looma ingerisoome rahvuskülanõukogusid (1936. aastaks oli neid 54) ning 1928 loodi Toksovo (Kuivaisi) rahvusrajoon. Kohalikus asjaajamises ja koolides kasutati soome keelt.[1]

Põllumajanduse kollektiviseerimisega kaasnenud küüditamised tabasid ingerisoomlasi eriti rängalt, sest nende majapidamised olid keskmisest jõukamad. 1932 suleti usuvastase võitluse käigus luteri kirikud. 1935–36 tabas ingerisoomlasi uus küüditamislaine – vaenulikuna tajutud Soome piiriga külgnevad alad puhastati etniliselt ebausaldusväärsest rahvastikust. Küüditatud saadeti Siberisse ja Kaug-Põhja. 1937 lõpetati soomekeelne kultuuri- ja seltsielu, 1939 likvideeriti Toksovo rahvusrajoon. Selleks ajaks oli tapetud, vangistatud ja küüditatud u 50 000 ingerisoomlast.[1]

Teise maailmasõja ajal oli Ingerimaa idaosa aastaid sõjatandriks kui Saksa väed piirasid Leningradi (Leningradi blokaad). Nõukogude pool evakueeriti üle 20 000 blokaadirõngasse jäänud ingerisoomlase Siberisse. 1943 ja 1944 evakueeriti Saksa vägede kontrollitud aladelt Paldiski kaudu Soome 63 000 ingerlast (sh. ka isureid ja vadjalasi). Vastavalt rahulepingule oli Soome sunnitud ingerisoomlased kui NSV Liidu kodanikud Moskvale välja andma. Osa ingerisoomlasi suutis põgeneda Rootsi, ent umbes 56 000 saadeti tagasi NSV Liitu. Naasjatel ei lubatud asuda oma kodukohta, vaid asustati laiali Sise-Venemaale. Tühjenenud ingerisoome külad asustati venekeelse elanikkonnaga. Pärast Stalini surma võisid ingerisoomlased oma väljasaatmispaikadest tasapisi lahkuda. Paljud neist asusid Leningradi, Karjalasse ja Eestisse.[1] Elukoha Eestis valisid enamasti Kesk- ja Lääne-Ingeri soomlased, ning põhjaingerlased siirdusid elama Karjalasse.[8]

Koos NSV Liidu lagunemisega algas ingerisoomlaste uus ärkamisaeg. 1988. aasta oktoobris asutasid soomlased oma rahvusseltsi Peterburis ja Tartus. Puškinos (endine Tsarskoje Selo) peeti soomekeelseid jumalateenistusi juba 1977. aastast. Peterburis ja Leningradi oblastis hakkas tegutsema Inkerin Liitto, sihiks ingerisoome renessanss Ingerimaal.[1] Eesti soomlased organiseerusid 1989 rajatud Eesti Ingerisoomlaste Liidu alla, mille ülesanneteks on koordineerida seltsidevahelist tegevust ning suhteid sõsarorganisatsioonidega ja ametivõimudega Eesti ja välismaal. Liidu peakorter asub Tartus.[3]

Kultuur ja rahvaluule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvapärimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome rahvaluulekogujad avastasid alles 18. sajandi keskel, et Soomest juba enamasti kadunud vana laulutraditsioon elab Ingeri edasi. Elias Lönnrot käis Ingeris 1844 ja peale seda Soome Kirjanduse Selts saatis Ingerisse rahvaluule kogujaid regulaarselt. Soomest käidi Ingeris Vene revolutsioonini, pärast seda suleti piir.[9]

Eesti-Vene rahulepingu alusel jäi 13 Lääne-Ingeri küla Eestisse. Selle Viru-Ingeriks või Eesti-Ingeriks kutsutud piirkonnas kogusid soomlased ja eestlased rahvapärimust 1930. aastate lõpuni. Nõukogude ajal kogusid ingerlaste pärimust enamasti ainult Eesti uurijad.[10]

Laulmine oli Ingerimaal naistele omane. Ka mehed laulsid, aga sagedamini nad mängisid mõnda pilli, nt. kannelt, roopilli ning karjasarve. Naised laulsid koos paljudel puhkudel. Võimekamad olid eeslauljad, teised laulsid kooris järele. Palju lauldi liikudes, eeslaulja järel sõõris või ahelikus kõndides, tantsides või mängides või kiigel olles. Tähtsaim elu sündmus olid pulmad, kombetalitus, mille keskset osa etendas just laulmine. Pulmad olid kui suur laulumäng.[11]

Kuulsaim Ingeri rahvalaulja oli Larin Paraske, õigeusklik isur pärit Põhja-Ingeri Lempaalast. Temalt talletati üle 1300 lauluvariandi. Lääne-Ingeri üheks andekamaks lauljas peetakse Maria Luukkat, kes oli pärit Narvusi kihelkonna Kaipaala külast. Temalt jäädvustati rohkem runolaule kui üheltki teiselt narvusi soome lauljalt.[12]

Üldine kultuurielu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale pärisorjuse kaotamist hakkas Ingerimaa soomlaste kultuurielu kiiresti arenema. Kultuuripürgimusi ergutasid alguses enamasti luteri usu vaimulikud, kes said mõjutus Soomest. Asutati pühapäevakoole ja algkoole ning propageeriti koorilaulmist. Esimene lauluselt asutati Ida-Ingeri Markkovas, aga suurema tõuge andis 1863 avatud Kolppana õpetajate seminar. Koorilaulu eeskujuks olid nii Soome kui Eestigi.[13]

Soome eeskujul hakati Ingeris rajama mitmesuguseid ühinguid, nt. vabatahtlikke tuletõrjeseltse. 1888. aastal kirjutas Mooses Putro laulu Nouse Inkeri ("Tõuse Ingeri"), millest sai ingerlaste rahvushümn.[14] Mooses Putro eestvedamisel toimus 1899. aastal Skuoritsas esimene Ingeri laulupidu.[1]

1870. aastast anti välja esimest väljaspool Soomet ilmuvat soomekeelset ajalehte Pietarin sanomat. 1908. aastal lisandus sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajaleht Neva. Nende kõrval ilmus ka konservatiivne Inkeri.[15]

Soomekeelne kultuurielu õitses veel N. Liidu algusaastatel. Leningradis ja Petroskois ilmusid sajad soomekeelsed raamatud, samuti ajalehed. Olid isegi soomekeelsed raadiosaated. Kirjastus “Kirja” avaldas aastatel 1929–1932 kokku 768 soomekeelset raamatut.[3]

Usund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ingerisoomlased on traditsiooniliselt luterlased. Luterlus on olnud nende etnilise identiteedi teljeks. Kristluse eelse usundi elemente ingerisoomlaste juures eriti säilinud pole. 20. sajandi vältel on levinud ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid.[1]

1721 sõlmitud Stolbova rahu lubas Venemaale alluvatel Ingeri ja Balti aladel süümevabaduse. Usuelu sai hoogu peale Soome annekteerimist Venemaaga 1809. 1823 arvati Ingerimaa Peterburi luteri piiskopkonna koosseisu, mis säilitas oma vormilise autonoomia ja administratiivse iseseisvuse kuni sajandi lõpuni. 19. sajandil oli usuelu ja koolikorraldus Soomest tulnud kiriku- ja kooliõpetajate käes. Sealt kaudu tulid Ingerisse rahvusliku liikumise mõjud.[16]

Luteri usk ühendas õigeusklikke venelaste keskel elavaid ingerlasi. Peale algkoole hariti ingeri rahvast ka kiriku leeri-, pühapäeva- ja rändkoolides, kus õppematerjalid olid Soomest pärit. Sajandi lõpus alanud venestamine nõrgendas tunduvalt soome keele positsiooni, aga ka edaspidi Ingeri soomlased said võrdlemisi hea hariduse ning kirjaoskus oli üsna levinud. Kirikuõpetajad tegelesid ka muide kultuurieluga toetades kooride ja karskusliikumise tekkimist. Samuti asutati kiriklates esimesed avalikud raamatukogud.[17]

Ingeri evangeelne luterlik kirik on 1993. aastast iseseisev usuorganisatsioon oma piiskopiga, kellel allub umbes 60 kogudus üle kogu Venemaa. Ingeri kiriku ametlikud keeled on vene ja soome keeled. Praegu piiskopiks on Aarre Kuukauppi ja toomkirikuks on Peterburi Püha Maria kirik. Ingerimaale on ehitatud ka uusi kirikuid ning vanu on avatud uuesti.[18]

Elatusalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ingerisoomlaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on põllumajandus. Tänuväärseks turuks on olnud Peterburi. 20. sajandi jooksul on ingerisoome traditsiooniline ühiskond laiali paisatud ning ingerisoomlased teenivad elatist väga erinevatel elualadel.

Rahvusseltsid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 1980. aastail N. Liidus hakkasid puhuma vabamad tuuled, organiseerusid ka ingerisoomlased. Tõukeks oli Karjalas ilmuva kultuuriajakirja "Punalippu" (praegu "Carelia") Ingeri-teemaline number 1987. aasta augustis. Selles numbris kirjeldati esimest korda avalikult, mis Ingeri soomlastega oli nõukogude ajal juhtunud.[19] Esimene ingerisoomlaste ühing asutati Tartus 20. oktoobril 1988. Samal ajal registreeriti Ingeri Liit Peterburis. 1989. aasta alguses oli Eestis juba kümme ingerisoomlaste seltsi, mille vahelist koostööd ja suhteid ametivõimudega hakkas koordineerima Tartus 25.02.1989 Tallinnas rajatud Eesti Ingerisoomlaste Liit.[20] Esimene suvepidu korraldati Keltos 1989. Kohale tuli neli tuhat ingerisoomlast kõikjalt Nõukogude Liidust, Soomest ja isegi Rootsist.[21]

Peterburis elas 2000. aastate alguses umber 5000 ingerisoomlast, Ingerimaal ja ülejäänud Leningradi oblastis arvatavasti 15 000. Suurimad kogukonnad on Hatsinas (Gatšina) ja Seuluskois. Nõukogude ajal keskendus rahvuslik liikumine praktiliselt luteri kogudustesse. Nende pooleldi salajastel kooskäimistel kerkisid esile tulevase Ingeri Liidu asutajad.[22]

Ingeri Liidul on Ingerimaal 20 piirkondlikku organisatsiooni, mis tegelevad soome keele kursuste ja oma kultuuri säilitamisega. Aasta suurim sündmus on jaanipäevapidu. Liidu peamine eesmärk on parandada ingerisoomlaste üldist olukorda Ingerimaal.[23]

Eestis tegutsevate 11 kohaliku ingerisoomlaste seltsi katusorganisatsiooniks on Eesti Ingerisoomlaste Liit. Esimeseks Liidu esimeheks valiti Tallinna ingerisoomlaste eestvedaja Rudolf Pakki. Aastast 1990 on Liidu esimehena tegutsenud Toivo Kabanen, ning 1993. aastast on liidu büroo asetsenud Tartus Tähtvere linnaosas Ingeri Majas. Liidu ja seltside peaülesanne on propageerida soome keelt ja kultuuri nii ingerisoomlaste seas aga ka tutvustada neid eestlastele. Keeleõpetust on toetanud ka Soome Tööministeerium.[24]

Soomes on ingerlastel mitu organisatsiooni, vanim neist on Soome Ingeri-Liit, mille ajalugu algas 1920. aastail Soome saabunud ingerlastega tehtud tööst. Soome Ingeri-Liidul on mitu liikmeseltsi Helsingi piirkonnas, Turus ja Lahtis. Liit annab välja ajakirja Inkeriläisten viesti ning korraldab üleriigilisi üritusi. Liitu toetab 1965. aastast Ingeri Kultuurifond.[25]

Rahvussümbolid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanim Ingerimaa heraldilistest sümbolitest on vapp, mille ajalugu ulatub peaaegu poole aastatuhande taha. Vallutades Narva ja Ivangorodi 1580ndatel aastatel andsid rootslased vapi mõlemale linnale. Neist Ivangorodi (rootsi k. Ivanagård) vapp sai eeskujuks 17. sajandil Nevanlinna tunnusele. Ivangorodi vapil oli jõge kujutav lainepalk ja seda ääristavad müürid, mis olid ilmselt kindlustatud Narvajõe sümboliks. Vanimas vapi kujunduses jõgi on hõbedane, müürid punased ning vapipõhi sinine. Vasakpoolses ülanurgas oli lisaks kuldne rist.

Vapi värvid muudeti ümber 17. sajandi lõpul: vapipõhi sai kuldseks, jõgi siniseks ja müürid jäid punaseks. Selline kuju sobis hästi ka Neeva jõe kaldal paikneva piirikindluse, Nyeni ehk Nevanlinna sümboliks. Vapipealse krooniks oli hertsogkonna kroon, mis tähendas seda, et Ingeri võrdlustati Rootsi riigi teiste vanade maakondadega. Alles Peeter I valitsemise ajal kujunes vapp kogu Ingerimaa heraldiliseks tunnuseks.[26]

Ingeri lipp on umbes sama vana kui Soome lipp. See võeti kasutusele Ingeri pataljoni võitluses bolševikega. Lipu autoriks oli kapten E.J. Haapakoski ning see õnnistati 8. septembril 1919. aastal Põhja-Ingeris. Algupärase lipu ajalugu on üsna kirju, kuid pärast rännakuid Soomes ja Rootsis jõudis see 1999. aastal Helsingi Sõjamuuseumi.

Ingeri lipuks on kroomkollasel põhjal kinaverpunane skandinaavia rist, mille peal on kitsam koobaltsinine rist. Lipu pikkus on 18 (5 + ½ + 2 + ½ + 10) ja kõrgus 11 (4 + ½ + 2 + ½ + 4) ühikut. Lipu värvid on võetud Ingerimaa vapilt. Sinine rist rõhutab ingerlaste soome päritolu aga ka Neeva jõge ning sinist taevast. Kollane värv iseloomustab Ingerimaa viljakaid põlde, punane Peterburi müüre. PMS-värvisüsteemi järgi kasutatakse lipus kollast 109, 116 või 123, punast 179 või 485 ning sinist 286, 293 või 300.

Eesti ingerisoomlaste esimene lipp õnnistati Tartu Peetri kirikus 18. detsembril 1988. aastal. Eesti Ingerisoomlaste Liit kasutab lipu värvideks kollast 123, punast 485 ning sinist 285, mis on ühtlasi ka Eesti riigilipu sinine.[27]

Ingeri rahvushümn on Mooses Putro 1888. aastal kirjutatud Nouse, Inkeri! ("Tõuse, Ingeri!"), mille teise salmi sõnad on kirjutanud Paavo Räikkönen.

Rahvuslilleks valiti 1996 aaskannike (Viola Tricolor). Ingerlaste enda arvates väikese sitkus ja vähenõudlikkus sümboliseerib hästi ingerisoomlaste rahvuslikke omadusi. Samuti sisaldab lill ka lippu värve, sinist ja kollast.[28]

Ingerlased Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomlasi on elanud Tallinnas teatavasti juba 14. sajandist. Suuremad sisseränded on toimunud 16. ja 17. sajandil, nii et 18. sajandiks olid soomlased Eesti kõige suurem sisserändajate rühm, nt 17261728 elas Põhja-Eestis vähemalt 7000 soomlast. Enamik sisserändajatest assimileerus või naasis Soome, 19. sajandi lõpus oli Eestis vaid mõnisada soomlast.[29]

Ingerisoomlaste massiline rändamine Eestisse algas teise maailmasõja ajal, kui Saksa vägede okkupeeritud aladelt evakueeriti või põgenes Eestisse 18 000 soomlast. Paldiski kaudu tranporditi ingerlased edasi Soome, aga 3000 jäi elama Eestisse. Sõja järel suundus Eestisse uus ingeri pagulaste ränne 19461947. Neil ei lubatud naaseda kodukohtadesse ning nad valisid elukohaks Eesti, mis oli mitmetele tuttav juba sõja ajalt. Tähtsat rolli mängis ka soomele lähedane keel, luterlik usukeskkond ning üldiselt parem majandusseis.[30] Paljudel olid Eestis juba isiklikud kontaktid ning nad leidsid siit ka tööd. 1940. aastate lõpus sundisid ametivõimud nad Eestist lahkuma.[3]

Pärast Jossif Stalini surma ja 1956. aastat lubati ingerlastel valida ise oma elukoht. Paljud Eestist väljasaadetud rändasid tagasi, eriti endised Kesk- ja Lääne-Ingeri elanikud. Soomlaste arv kasvas kiiresti: 1959. aasta rahvaloenduse andmeil elas siin 16 699 ning 1970 18 537 soomlast. 1959 olid soomlased suuruselt teise rahvusvähemuse Eesti NSVs. 1970. aastatest hakkas soomlaste arv aeglaselt kahanema, 1989 oli neid 16 622. Kahanemist põhjustas rahvusgrupi vananemine ning üldine assimileerumine, kuigi soomlasi oli tõenäoliselt ametlikkest andmetest rohkem, sest osa varjas oma rahvust kartes repressioone. 1990. aastatest alates on soomlaste arvu kahandanud nende ümberasumine Soome. Statistikaameti andmeil elas Eestis 1997 veel 13 629 soomlast.[31]

Ingerlased asusid pärast sõda maakohtadesse, kus taludes oli kerge leida tööd. Ingerlased olid harjunud kodumaal talutöödega, ning maal oli kergem varjata ennast ametivõimude eest. Pärast sundkollektiviseerimise ja küüditamiste algust siirdusid nad alevitesse ja linnadesse. Sisserändajate teine laine suunduski otse linnadesse ja tööstuskeskustesse. Eesti suurimatest rahvusrühmadest ingerlased eelistasid siiski maaelu kõige rohkem – 1989 oli Eesti soomlastsest kolmandik maaelanikke.[32]

Eesti maakondadest on soomlased koondunud rohkem Harjumaale ja Virumaale, mida võib põhjendada vana kodumaa läheduse ning Ida-Virumaa industrialiseerimisega. 1979. aasta rahvaloenduse andmeil elas soomlastest kolmandik Kirde-Eestis, kolmandik Põhja-Eestis ning viiendik Kagu-Eestis. Kõige vähem elas neid Lääne-Eestis, kus erandiks oli Pärnu. 1989. aasta andmeil elas Eesti soomlastest 33,5 % Tallinnas, 31,8 % Kirde-Eestis, 18,7 % Kagu-Eestis, 9 % Kesk-Eestis ning 7 % Lääne-Eestis. Suurimad üksikud kogukonnad asusid Tallinnas, Kohtla-Järvel ning Tartus.[33]

Tuntud ingerlasi ja ingeri päritoluga inimesi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Reinvelt, Riina. Ingeri elu ja lood. Kultuurianalüütiline eluloouurimus. Studia ethnologica tartuensia 5. Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Tartu: 2003.
  • Saressalo, Lassi (koostaja). Ingeri. Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist. Tampere Muuseumide väljaanne 56. Tampere: 2000.
  • Anepaio, Terje. Soomlased. – Jüri Viikberg (koostaja). Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja killud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999. Lk. 437–445.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Ingerisoomlased. Eesti Rahva Muuseum. Viidatud: 9.07.2009.
  2. Saressalo: Ingeri. Lk. 9.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Ingerimaa ajalugu. Eesti Ingerisoomlaste Liit. Viidatud: 9.07.2009.
  4. Anepaio: Soomlased. Lk. 437.
  5. Saressalo: Ingeri. Lk. 13–14.
  6. Saressalo: Ingeri. Lk. 15.
  7. Saressalo: Ingeri. Lk. 12–13.
  8. Anepaio: Soomlased. Lk. 439.
  9. Saressalo: Ingeri. Lk. 25.
  10. Saressalo: Ingeri. Lk. 25.
  11. Saressalo: Ingeri. Lk. 25–26.
  12. Saressalo: Ingeri. Lk. 26–27.
  13. Saressalo: Ingeri. Lk. 27.
  14. Ingerimaa ajalugu. Eesti Ingerisoomlaste Liit. Viidatud: 9.07.2009.
  15. Ingerimaa ajalugu. Eesti Ingerisoomlaste Liit. Viidatud: 9.07.2009.
  16. Saressalo: Ingeri. Lk. 20–21.
  17. Saressalo: Ingeri. Lk. 21–23.
  18. Saressalo: Ingeri. Lk. 50.
  19. Saressalo: Ingeri. Lk. 45.
  20. Eesti Ingerisoomlaste Liidu ajalugu. Eesti Ingerisoomlaste Liit. Viidatud: 12.07.2009.
  21. Saressalo: Ingeri. Lk. 45.
  22. Saressalo: Ingeri. Lk. 48.
  23. Saressalo: Ingeri. Lk. 49–50.
  24. Saressalo: Ingeri. Lk. 50–51.
  25. Saressalo: Ingeri. Lk. 55.
  26. Ingeri vapp. Eesti Ingerisoomlaste Liit. Viidatud: 11.07.2009.
  27. Ingeri lipp. Eesti Ingerisoomlaste Liit. Viidatud: 11.07.2009.
  28. Ingeri rahvuslill. Eesti Ingerisoomlaste Liit. Viidatud: 11.07.2009.
  29. Anepaio: Soomlased. Lk 437.
  30. Anepaio: Soomlased. Lk. 438–439.
  31. Anepaio: Soomlased. Lk. 439–440.
  32. Anepaio: Soomlased. Lk. 440.
  33. Anepaio: Soomlased. Lk. 440–441.