Saamid

Allikas: Vikipeedia
inglise Sami people
Sámi, Saami
Lapp
saksa Saami
Sámi, Saamen
van.: Lappen
vene саамы
саами
van.: лопари
Saami perekond eelmise sajandi alguses

Saamid (ka laplased; endanimetus sabme, saami, põhjasaami keeles ainsuses sápmelaš, mitmuses sápmelaččat; varasem eestikeelne nimi laplased) on rahvas Euroopas Fennoskandia põhjaosas Norras, Rootsis, Soomes ja Venemaal (Murmanski oblastis). Saamid kõnelevad saami keeli.

Kokku on maailmas 80 000–100 000 saami ja seega on nad arvukaim põlisrahvas Põhja-Euroopas. Praegune asuala jaguneb nelja riigi vahel, jäädes Norra, Rootsi ja Soome põhjaossa ja Koola poolsaarele Venemaal. Arvatavasti elab Soome Lapimaal ligikaudu 7000 saami. Ühtse asuala puudumise tõttu on nende täpset koguarvu maailmas raske öelda. Näiteks Norras loetakse saamiks igaüht, kelle vähemalt üks vanavanematest on rääkinud koduse keelena saami keelt. Paraku ei ole Norras kunagi tehtud ega tehta praegugi mingit koduse keele loendust. Ometi elab ligi pool saamidest just Norras.

Saami rahva huve esindab kõigi nelja saami põlisasustusega riigi saami organisatsioone koondav Saami Nõukogu.

Nii Soomes, Norras kui ka Rootsis on saami parlament. Kolm saami parlamenti teevad omavahel koostööd Saami Parlamentaarse Assamblee kaudu.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saamid kuuluvad Euroopa aborigeenide hulka. Arvatavasti olid nad esimeste seas, kes jõudsid Fennoskandiasse pärast selle vabanemist jääaegse jääkatte alt umbes 10 000 aastat tagasi. Umbes 2000 aastat e.m.a toimus saami etnilise rahvuse areng, kui saami keel lahknes saami-soome ürgkeelest. Sellegipoolest on nende geneetiline päritolu veel teadmata.

Arheoloogiliste tõendite alusel jõudsid inimesed, kes varem elasid Äänisjärve lõunakaldal ja Laadoga ümbruses, Põhja-Soomes Lapimaal olevale Utsjoele enne 8100 eKr. Hiljem saamid taandusid pealetungiva uusasustuse survel (või segunesid teiste rahvastega) ning nad olid sunnitud minema aina põhjapoolsematele aladele, kuhu olid läinud ka metsikute põhjapõtrade karjad.

Kuid saami keeled ei ole nii vanad. Saami algkeel kujunes välja Lõuna-Soomes ja Karjalas 2000–2500 aastat tagasi.[viide?] Igal juhul on saamid esimene rahvas, kes saamide tänapäevasele asualale jõudis.[viide?]

Kirjalike märkeid on saamide kohta juba varajases ajaloos. Näiteks kõige vanemaks osutub tekst Rooma ajaloolaselt Tacituselt, kes 98 aastal pKr ( kus ta räägib fennidest ehk siis Fennoskaania põhjaosas elavatest inimestest. Jälgi saamidest võib ka leida 550 aastast kreeklase Prokpoiuse kirjutistest ning ka 13. sajandil Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse teosest „Gesta Danorum“. Antud autorid kirjutavad mõlemad suusatavatest inimestest.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elu kesk- ja uusajal polnud saamidele kerge. Naaberrahvad (karjalased, rootslased, norralased ja venelased) korraldasid Saamimaale röövretki ning kuna saamid polnud sõjakas rahvas, osutus nende vara kergeks saagiks. Ei pääsenud saamid ka mitmekordsetest maksudest, mis olid just oma ajale väga populaarsed rõhumismeetodid suurvõimude poolt, kellele need olid kasulikud uusi territooriumeid hallates. Kuid olenemata mitmekordsetele maksustamistele ja röövretkedele suutsid saamid siiski jääda iseseisvaks suhteliselt pikaks ajaks (paar sajandit) ning üheks oluliseks faktoriks selle juures olid karmid looduslikud tingimused. Karmi kliima ja loodusega ei suutnud võõrrahvad nii hästi kohaneda kui olid seda suutnud saamid juba mitmeid sajandeid tagasi.

Enne musta surma saabumist Põhja-Euroopasse 1349 elasid saamid ja norralased väga erinevates majanduslikes niššides. Saamid elasid sisemaal, jahtisid põhjapõtru ja kalastasid jõgedes. Norralased elasid rannikul, kalastasid meredes, harisid vähesel määral põldu ja kauplesid Hansa Liiduga. Katku kandsid täid Xenopsylla cheopsis, mis levisid lõunast näiteks tünnidega, milles hoiti nisu, rukist ja villa. Neis tünnides suutsid täid mitu kuud elada ja isegi paljuneda. Norralastele mõjus katk hävitavalt: 60%–75% taludest jäeti maha. Seevastu saamid, kes ei söönud teravilja, ei kaubelnud meritsi ega puutunud teiste rahvastega eriti kokku, pääsesid palju väiksemate inimkaotustega. Osa saame asus elama norralastest tühjaks jäänud taludesse mere äärde: nii tekkisid meresaamid.[viide?]

1326. aastal jaotasid Norra ja Novgorod (siis veel linnriik, 1478. aastal liideti Novgorodi vabariik Moskva suurvürstiriigi koosseisu) omavahelise lepinguga maksustatud alad, millega kehtestati maksude kogumine ühiselt maa-alalt 300 aastaks. See näitas, et kumbki riik ei suutnud üheselt allutada Saamimaad.

Allutamine Põhjamaade võimudele[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. ja 18. sajandil tõi suurriikide, Rootsi, Venemaa, Taani-Norra teke ja vallutuspoliitika kaasa riikide omavahelised sõjad ning rahulepingud: Kalmari sõja lõppedes 1613. aastal loobus Rootsi nõudmisest rannikualadele ja Norra lõpetas maksude kogumise Koola poolsaarel. Kahjuks pole andmeid inimkahjude kohta Saamimaa aladel, kuna saame lihtsalt ei loendatud ning samuti ei hoitud tagasi ka sõjategevusest sellel alal. Väga oluline on ka naabermaade eitav vastus saamide iseseisvusele, kuna see oleks tähendanud riigikassa vähenemist saamide arvelt ning territoriaalset kadu.

Piiripoliitika on saamidele olnud väga raske, kuna saamid on siiski rändrahvas koos rändpõdrakarjaga. Enamjaolt on saamide ajaloos siiski suletud piirid riikide vahel, mis on toonud kaasa elumuutvaid tagajärgi, kuid 1751.aastal sõlmiti Taani (sh Norra) ja Rootsi (sh Soome) vahel Strömstrandi leping, kus arvestati ka saamide õigust liikuda vabalt üle piiri. Peale Soome liitumist Venemaaga 1810. aastal jäid piirid algselt lahtisteks, kuid suleti 1849.aastal. Venemaa ja Norra vaheline piir suleti 1826. aastal (selle kindel määramine kestab veel siiani) ning Soome ja Rootsi piir suleti 1889. aastal. Kuna piirid suleti, ei saanud põhjapõdrad enam vabalt rännata suve- ja talvekarjamaade vahel, mis oli saamidele rängaks löögiks, kuna paljudel tuli uute karjamaade jaoks ümber asuda ja karja tugevalt vähendada. Teiseks raskeks etapiks saamidel on olnud nende kultuuri vähene austamine naaberrahvaste poolt ning nende tõrjumine ja mitte omaksvõtmine. Assimilatsioonipoliitika sai Põhjamaades alguse juba 17. sajandil, kus Rootsi eesmärk oli ideaalriik, kus on üks religioon, seadus, ja üht keelt kõnelev rahvas. Assimilatsioonipoliitika kulminatsiooniks on peetud 1902. aastat, mil võeti Taani-Norras vastu seadus, mille järgi tohtisid maad omada ainult Taani-Norra kodanikud ja norra keelt kõnelevad ja seda igapäevases elus kasutavad inimesed. Kolm aastat hiljem lõpetati Norras ka saamikeelse koolihariduse andmine umbes 20 aastaks.

20. sajand ja rahvuslik ärkamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teist maailmasõda toimusid muutused ühiskondlikus kui kultuurilises osas, toimus rahvuslik ärkamine: Põhjamaades muutus arusaam saamidest, enam ei üritatud neid ühiskonnast välja lõigata või assimilireerida ning hakati toetama saami kultuuri ja rahvust. Hakati aina enam hindama põlisrahvaid ja nende suhet loodusega. 1953. aastal toimus Rootsis Jokkmokis esimene Põhjamaade saami konverents, mille tulemusena asutati 1956. aastal Põhjamaade Saami Nõukogu.

Saami lipp pühitseti sisse Åres Rootsis 15. augustil 1986. Lipul on kujutatud päikest (punane osa) ja kuud (sinine osa). Lipp kasutab šamaanitrummide motiive.[viide?]

Venemaa saame on nõukogude võimu ajal Koola poolsaarel ümber asustatud. Saamid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.

Keel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ligikaudne saamide asuala tänapäeval.
Next.svg Pikemalt artiklis Saami keeled

Soome-ugri keelte hulka kuuluvad saami keeled on läänemeresoome keelte kõige lähemad sugulaskeeled. Saami keeli on kümme ning need jagunevad lõuna-, põhja- ja idarühmaks ning pole kõik vastastikku arusaadavad. Näiteks naaberkeeled põhjasaami keel ja inarisaami keel on üldiselt vastastikku arusaadavad, kuid kildinisaami keel ega lõunasaami keel enam kummagi kõnelejatele mitte.

1978. aastal kehtestati ühtne põhjasaami kirjakeel. Varem on tarvitatud põhjasaami keele kirjutamisel Soomes, Norras ja Rootsis eri ortograafiaid. Ühtne ortograafia hõlbustas eri riikides elavate saamide omavahelist suhtlemist ja elavdas kultuurielu. 1970. aastatel jõudis saami keel uuesti ka koolidesse. Praegu õpetatakse saami keelt Soome, Rootsi ja Norra saamikeelse ala üldhariduskoolides, samuti on saami keel kasutusel õpetuskeelena. Saamikeelset õpet pakuvad ka Soome, Rootsi ja Norra ülikoolid saami keele ja kultuuriga seotud erialadel.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt on saamid tegelenud kalapüügiga nii merelt kui siseveekogudest, karusloomade jahtimine ja lammaste karjatamisega, ent enim tuntud on põhjapõtrade kasvatamine ja karjatamine. Nüüdisajal on enamik saame asunud elama moodsat elu nii põlistel saami aladel kui ka väljaspool seda. Vaid umbes 10 protsenti saame tegeleb traditsiooniliste aladega nagu põhjapõdrakasvatus, mida säilitatakse võimalusena hoida sidet rahvakultuuri ja rahvakommetega.

Saami rahvas on rikas oma traditsioonide ja ajaloo ning kultuuri poolest. Nii käsitöö, laulud, tantsud kui ka rõivastus on tugevalt säilinud. Viimastel aastakümnetel on aga levinud saamide kultuuri üle maailma ja kogunud kuulsust.

Guovdageaidnus tegutseb saami rahvuslik teater Beaivváš Sámi Teáhter.

Joigamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saami rahvamuusika iseloomulik traditsioon on joigude laulmine ehk joigamine. Joiatakse tavaliselt saateta. Tavaliselt lauldakse aeglaselt, kõripõhjast, samuti markeeritakse joigudes tihti meeleolu ja aimatakse järgi loodus- või kunsthelisid. Joiud võivad iseloomustada või kujutada inimesi, loomi, maastikke, paiku. Samuti on pikemaid jutustavaid joige. Koltasaami joiusarnast laulutraditsiooni nimetatakse leudd'iks, põhjasaami keeles tähistab joigu sõna luohti, lõunasaami traditsioonis on levinud joiusarnane jutustav laulužanr vuelie.

Tänapäeval on lisaks traditsioonilisele saateta joigamisele levinud ka muusikalise saatega uued joiud või vanade töötlused, mis kuuluvad popmuusika eri žanritesse. Rahvusvaheliselt tuntud saami joigajate hulka kuulus Nils-Aslak Valkeapää ja kuulub tänini Wimme Saari.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saami kirjandus

Algupärase saami proosakirjanduse rajajaks peetakse Johan Turit, kelle traditsiooniliselt suulistel jutužanritel põhinev raamat "Muitalus sámiid birra" ("Jutustus saamide kohta") ilmus aastal 1910.

Meedia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saami meedia

Põhjasaami keeles ilmuv suurim ajaleht on Guovdageaidnus ja Kárášjohkas toimetatav Ávvir.

Nii Norra, Soome kui ka Rootsi rahvusringhäälingul on põhjasaamikeelne raadioprogramm. Kolme rahvusringhäälingu koostöös toodetakse argipäeviti põhjasaamikeelseid teleuudiseid.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]