Berliini metroo

Allikas: Vikipeedia
U-Bahni sümbol

Berliini metroo ehk U-Bahn (saksa keeles Untergrundbahn) on Saksamaa pealinna Berliini hõlmav kiirrongivõrgustik, mis on tähtsaks osaks linna ühistranspordi süsteemist. Berliini metroo kuulub BVG-le (Berliner verkehrsbetriebe GmbH). 1902. aastal avatud metroo koosneb kümnest liinist, millel asub kokku 170 jaama. Liinivõrgustiku kogupikkus on 151,7 km, sellest ligikaudu 80% asub maa all.[1]

Berliini metroo rongid läbivad iga päev kokku umbes 400 000 km, liikudes keskmise kiirusega 30,7 kilomeetrit tunnis. Tipptunnil liiguvad rongid 3- kuni 5-minutiliste intervallidega.[1]

Segamini ei tohiks ajada Berliinis metrood Metro-liinidega, mis kujutavad endast tihedalt frekventeerituid trammi- ja bussiliine.

Berliini metroo kavandati leevendama liikluskoormust Berliini kesklinnas ning kuni linna jagamiseni Ida- ja Lääne-Berliiniks laienes metroovõrk hoogsalt. Kuigi esialgu jäi metroosüsteem avatuks kogu linna ulatuses, siis Berliini müüri rajamise järel seadsid Ida-Berliini võimud piirülesele liiklusele piirangud. Ida-Berliini metrooliinid lahutati Lääne omadest, samas kui kahel Lääne-Berliini liinil (U6 ja U8) lubati Ida poolel sõita ilma peatustes peatumata. Ainsaks erandiks oli Friedrichstarße jaam, mis oli ümberistumiskohaks metroorongilt S-Bahni rongile ja piiriületuskohaks Ida-Berliini. U-Bahni ühtne süsteem kogu linnas taastati pärast Saksamaa ühendamist.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliini metroo areng aastatel 1902-2009

Berliini metroo on rajatud kolmes suures etapis:

  • Kuni aastani 1913 – rajati kitsarööpmeline (vagunilaius 2,3 m) liinivõrk Berliinis, Charlottenburgis, Schönebergis, Wilmersdorfis ja Dahlemis.
  • Kuni 1930 – laiarööpmelise (vagunilaius 2,65 m) liinivõrgu rajamine ja esimeste põhja-lõuna-suunaliste liinide käikuvõtmine.
  • Alates 1953. aastast – liinivõrgu edasiarendamine.

Esialgse liinivõrgu rajamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

U-Bahni rong Spittelmarkti jaamas (1908)

19. sajandi lõpul hakkasid Berliini linnplaneerijad otsima lahendusi üha kasvavatele liiklusprobleemidele. Kui tööstur ja leiutaja Werner von Siemens tuli välja plaaniga rajada maapinnast kõrgemal asuv raudteevõrk, siis AEG pakkus välja maa-aluse süsteemi. Berliini linnavalitsus kartis, et maa-alune arendus kahjustaks kanalisatsioonivõrku ning eelistas maapealset arendust, mis oleks järginud endisi linnamüüre. Samas Berliini naabriks olnud Charlottenburg oli vastu maapealse võrgu arendamisele ja soovis metrood. Järgnevate aastate läbirääkimiste tulemusel hakati 10. septembril 1896 ehitama peamiselt maapinnal olevat raudteed Stralauer Tori ja Zoologischer Garteni vahele. Liin võeti kasutusele 15. veebruaril 1902. Samal aastal pikendati seda ida suunas Warschauer Brückeni (praegune Warschauer Straße) ja läänes Knieni (Ernst-Reuter-Platz).

Charlottenburg pikendas liini veelgi lääne suunas. 1906. aastaks ulatus see Wilhelmplatzile (Richard-Wagner-Platz) ja 1908. aastaks Reichskanzlerplatzile (Theodor-Heuss-Platz), novembris 1912 valmis pikendus Sportparkini (Olympia-Stadion). Berliini kesklinnas muudeti trassi nii, et liini saaks pikendada ja jäeti Potsdamer Platz sellest kõrvale. Liin Leipziger Straße all Spittelmarktile avati 1908. aastal, 1913. aastal pikendati seda Alexanderplatzile. Samal aastal valmis ka pikendus Nordringil asuva S-Bahni jaamani (Schönhauser Allee).

Et tagada enda linnaarengut soovis Schöneberg samuti ühendust Berliiniga. Kuna raudteefirma ei pidanud sellist liini tasuvaks, asus linn ehitama ise esimest kohalikku metrood Saksamaal. Liin avati 1910. aasta lõpul.

Mõned kuud enne seda algasid tööd rajamaks ühendust Wilmersdorfi ja Berliini U-Bahni võrgu vahele. Esialgu oli kavas rajada liin Wittenbergplatzi ja Breitenbachplatzi vahele, kuid Wilmersdorf maksis ise kinni selle pikendamise Thielplatzini. Vastutulekuna Charlottenburgile, mida liin läbis, lepiti kokku ka rööbastiku rajamises Wittenbergplatzilt Uhlandstraßele. Mõlemad liinid avati 12. oktoobril 1913. Seejärel peatasid puhkenud Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud majandusraskused U-Bahni arendamise kümnekonnaks aastaks.

Arendused 1923–1930[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esialgne liinivõrk oli peamiselt ida-lääne suunaline, ühendades rikkamaid piirkondi Berliinis ja selle ümbruses, sest nende liinide arendamist hinnati tulusamaks. Et liini hakkaksid kasutama ka töölised, soovis linn rajada põhja-lõuna suunalisi liine. Kui Berliiniga liideti 1920. aastal seda ümbritsevad piirkonnad, kadus vajaduse omavahelisteks läbirääkimisteks ning linn sai suurema jõu suhtluses eraomanduses oleva raudteefirma Hochbahngesellschaftiga. Linn kohustas ka kasutusele võtma laiemaid vaguneid – esialgu küll samal, kitsama vahega rööpmel –, et vedada suuremat hulka reisijaid.

Nord-Süd-Bahni ehitamine algas juba 1912. aasta detsembris, kuid Weddingit Tempelhofi ja Neuköllniga ühendama pidanud liini ehitus jäi seisma Esimese maailmasõja tõttu. Tööd taastusid 1919. aastal, kuid raha puudumine ja hüperinflatsioon pidurdasid protsessi oluliselt. 30. jaanuaril 1923 avati liini esimene lõik Hallesches Tori ja Stettiner Bahnhofi (praegu Naturkundemuseum) vahel, järgnevatel kuudel pikendati seda Seestraßeni. Alarahastatuse tõttu tuli liinil kasutada vanu, kitsamaid vaguneid, mida perroonideni ulatumiseks laiendati puidust laudade abil, mida reisijad nimetasid lillealusteks (Blumenbretter). Liin hargnes Belle-Alliance-Straßel (Mehringdamm): lõunasuunaline haru Tempelhofi avati 22. detsembril 1929 ja haru Grenzalleele 21. detsembril 1930.

1912. aastal sai AEG loa ehitada oma põhja-lõuna suunaline allmaaraudtee liin. See liin oleks pidanud ühendama Gesundbrunnenit Alexanderplatzi kaudu Neuköllniga. Majandusraskused peatasid ehituse 1919. aastal; AEG-Schnellbahn-AG likvideerimine ja Berliini linna toetus Nord-Süd-Bahnile takistasid edasist arendust kuni 1926. aastani. Liini esimene lõik avati 17. juulil 1927 Boddinstraße ja Schönleinstraße vahel, sellel asuvast Hermannplatzi jaamast sai esimene, kus oli võimalik istuda ümber ühel laiavaguniliselt liinilt teisele. Liin tervikuna valmis 18. aprillil 1930.

Enne kui kogu U-Bahni võrk anti 1929. aastal üle BVG-le, asus Hochbahngesellschaft ehitama esimest laiarööpmelist liini, mis pidi jooksma Frankfurter Allee all Alexanderplatzi ja Friedrichsfelde vahel. Liin avati 21. detsembril 1930. 1920ndate lõpuks ulatus liinivõrgu pikkus enam kui 75 kilomeetrini.

Berliini U-Bahni liinid 1931
Kitsarööpmelised liinid   Laiarööpmelised liinid
 AI  Pankow (Vinetastraße) – Ruhleben  CI  Seestraße – Grenzallee
 AII  Pankow (Vinetastraße) – Krumme Lanke  CII  Seestraße – Tempelhof
 AIII  Städtische Oper – Wilhelmplatz  D  Gesundbrunnen – Leinestraße
 BI  Warschauer Brücke – Hauptstraße  E  Alexanderplatz – Friedrichsfelde
 BII  Warschauer Brücke – Uhlandstraße  

Kolmas Reich ja Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bülowstraße raudteeviadukti kõrval plahvatas 19. juulil 1944 miin, mis kahjustas oluliselt kandekonstruktsioone. Ajutiseks toestuseks kasutati palgivirnu.

Natsionaalsotsialistide võimuletulekuga muutusid Berliinis kahe metroojaam nimed: Reichskanzlerplatzi jaamast sai 24. aprillil 1933 Adolf-Hitler-Platz ning Schönhauser Tori nimi muutus 1. mail 1934 Horst-Wessel-Platziks. Samuti riputati igasse metroojaama riigilipp. Peamiselt arhitekt Albert Speeri töö tulemusel valmisid ulatuslikud plaanid metroo arendamiseks. Nende kohaselt oli kavas ehitada ringliin, mis oleks ristunud olemasolevate U-Bahni liinidega, ning pikendada olemasolevaid või ehitada uusi liine kaugematesse piirkondadesse. Rakendust ükski kavadest ei leidnud.

Teise maailmasõja ajal U-Bahni kasutamine kasvas, sest autodega sõideti oluliselt vähem. Samuti olid paljud maa-alused jaamad kasutuses pommivarjenditena. Liitlasvägede pommirünnakud aga kahjustasid suurt osa U-Bahni süsteemist. Kuigi esialgu parandati purustused üsna kiiresti, siis sõja edenedes raskenesid remonttööd. 25. aprill 1945 lõpetas kogu süsteem töö, sest kadus elektrivarustus. Nädal hiljem ujutati Hitleri käsul üle põhja-lõuna suunaline tunnel, et seda ei saaks kasutada Punaarmee. Vesi suunati tunnelitesse Friedrichstraßel ning 63 km U-Bahni tunneleid jäid vee alla. Lugematul hulgal maa-alustes varjendites peidus olnud inimesi uppus.

Ida- ja Lääne-Berliin: 1945-1989[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõja järel sõitsid metroorongid renoveerimistööde tõttu kohati ka lahtistes tunnelites, pildil rong Nürnberger Platzi jaama lähistel.
Metroorong Alexanderplatzi jaamas 1964. aastal, rongi küljes on näha laudadest laiendusi, et ulatuda perroonini.

Kuigi suur osa metroovõrgust hävis sõjas, oli 1945. aasta lõpus kasutuses 69,5 km rööbastikku ja 93 jaama. Metroo taastamine lõpetati 1950. aastal.

Berliini jagamine haldussektoriteks tõi kaasa muudatusi ka U-Bahni süsteemis. Kuigi liinivõrk ulatus kõigisse sektoritesse ja elanikel oli liikumisvabadus, hakkasid Lääne-Berliini elanikud üha enam vältima Nõukogude sektorit. Alates 1953. aastast hakkasid valjuhääldid rongides hoiatama piirile lähenemise eest. Samuti hakkasid Ida-Berliini võimud piirama oma elanike liikumist Lääne sektorisse.

Aastatel 1953-1955 valmis plaan, mille kohaselt oleks liinivõrk kasvanud 200 kilomeetrini. Esmajärjekorras peeti oluliseks pikendada C liini Tegelilt Alt-Mariendorfi. Põhjapoolne pikendus Tegelini avatigi 31. mail 1958. Et tagada kiire ühendus tihedalt asustatud Steglitzi, Weddingi ja Reinickendorfi piirkondadega läbimata Ida-Berliini, oli tarvis ehitada kolmas põhja-lõuna suunaline rööbastik. Esimene osa G liinist ehitati Leopoldplatzi ja Spichernstraße vahele ning kavas oli seda mõlemas suunas pikendada. Liin G pidi esialgu avatama 2. septembril 1961, kuid Berliini müüri ehitamise tõttu avati liin 25. augustil.

Linna jagamine füüsiliselt kaheks lõikas pooleks A liini ja lühendas B liini ühe peatuse võrra, sest Warschauer Brücke peatus jäi Ida-Berliini. Ida poolele jäi vaid pool A liinist ja E liin. Lääne-Berliin maksis igal aastal 20 miljonit Saksa marka, et liini C ja D rongidel lubataks läbida Ida-Berliini territooriumi. Rongidel peatuda Ida-Berliinis ei lubatud ning kummitusjaamadeks (Geisterbahnhöfe) jäänud peatustes patrullisid Ida-Saksa piirivalvurid. Vaid Friedrichstraße jaamas, mis oli ametlik piiriületuskoht, oli reisijatel lubatud väljuda.

Berliini müüri rajamise tõttu hakkasid lääneberliinlased, soovimatusest toetada Nõukogude süsteemi rahaliselt, boikoteerima Ida-Saksamaa kontrolli alla olevat S-Bahni, eelistades metrood. S-Bahni võrku oli DDRi kontrolli all nii Ida- kui ka Lääne-Berliinis.

Lääne-Berliinis tingisid arendusprojektid Britzis ja Rudow’s CI liini pikendamise. Ühendus Grenzallee ja Britz-Südi vahel avati 28. septembril 1963. Metroo arenduskava nägi ette, et kõik liinid on sirgjoonelised ja ilma harudeta ning seepärast oleks vastassuunaline arendus Merhingdammi ja Möckernbrücke vahel pidanud avatama liinina H. Selle nime all see aga kunagi käiku ei läinud, sest 28. veebruaril 1966, kui liin avati, võeti kasutusele uus liininumbrite süsteem ja liini nimeks sai U7. Samal päeval avati ka lõik Tempelhofi ja Alt-Mariendorfi vahel, mis oli osaks uuest U6 liinist.

Muudatused metrooliinide numeratsioonis (1966)
Kitsarööpmelised liinid   Laiarööpmelised liinid
BI U1 Schlesisches Tor – Ruhleben CII U6 Tegel – Alt-Mariendorf
AII U2 Gleisdreieck – Krumme Lanke CI U7 Möckernbrücke – Britz-Süd
BIV U3 Wittenbergplatz – Uhlandstraße D U8 Gesundbrunnen – Leinestraße
BIII U4 Nollendorfplatz –Innsbrucker Platz G U9 Leopoldplatz – Spichernstraße
AIII U5 Deutsche Oper – Richard-Wagner-Platz  

Kuna Lääne-Saksamaa valitsus eraldas Lääne-Berliini arendamiseks rikkalikult vahendeid, laiendati ka ulatuslikult metroovõrku. 30. aprillil 1976 avati U9 liin Rathaus Steglitzi ja Osloer Straße vahel. U7 liini pikendati kuues etapis, kuni 1. oktoobriks 1984 ulatus see Rathaus Spandauni. U8 liini pikendati Gesundbrunnenist põhjasuunas kuni Paracelsus-Badini.

Seevastu Ida-Berliini arendused jäid oluliselt tagasihoidlikumaks. E liini pikendus Tierparki peatuseni avati 25. juunil 1973 ning 1989. aastal, vaid mõned kuud enne Berliini müüri langemist, pikenes liin esmalt Elsterwedaer Platzi jaamani ja siis Hönow’ni.

Saksamaa ühendamine ja areng pärast 1989. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

U-Bahni rong sõitmas üle Oberbaumbrücke silla

9. novembril 1989 kaotati idasakslastele seatud reisimispiirangud, misjärel kümned tuhanded teadet meediast kuulnud inimesed kogunesid piirpunktidesse ja nõudsid pääsu Lääne-Berliini. Kaks päeva hiljem avati seni kummitusjaamana seisnud Jannowitzbrücke peatus täiendava piirületuspunktina. Sarnaselt käituti edasi teistegi U8 liinil asuvate peatustega ning 1. juulil 1990 kaotati kogu piirikontroll.

Ida-Berliini liinist A sai U2 ja liinist E U5, kuid nende ühendamine ülejäänud liinivõrku võttis aega. U2 lõik Wittenbergpaltzi ja Mohrensraße vahel eeldas ulatuslikku ehitustööd, sealhulgas tuli kõrvaldada M-Bahni liin, renoveerida peatused, taasavada tunnel ja uuesti üles ehitada Nollendorfplatzi ja Bülowstraße jaamad, mis olid kasutusele võetud kirbuturu ja Türgi basaarina. Ühendatud U2 läks käiku 13. novembril 1993. Seejärel jäi ühendada veel U1 ja U15 üle Oberbaumbrücke silla Warschauer Straßele – liin liideti 14. oktoobril 1995.

Saksamaa ühendamisele järgnenud kümnendil valmis kolm väikest U-Bahni liinide pikendust. U8 põhjapoolses otsas avati pikendus Paracelsus-Badist Wittenauni 24. septembril 1994, liini lõunaotsas avati pikendus Leinestraßelt Hermannstraßele 13. juulil 1996. U2 laiendati Vinestraßelt Pankow’ni 16. septembril 2000.

Viimane uus liin, mis Berliini metroos avati, oli lõik Berlin Hauptbahnhofi ja Brandenburger Tori vahel, mis võeti käiku 8. augustil 2009.

Metroo liinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliini metroo skeem

U-Bahn koosneb hetkel 10 liinist (aastaks 2020 on kavas liin U55 liita U5-ga).

Liin Marsruut Kasutusele võetud Pikkus Peatusi Sõiduaeg Keskmine kiirus
U1 Uhlandstraße – Warschauer Straße 1902-1926 8,8 km 13 20 min 25,8 km/h
U2 Pankow – Ruhleben 1902-2000 20,7 km 29 49 min 25,1 km/h
U3 Nollendorfplatz – Krumme Lanke 1913-1929 11,9 km 15 24 min 29,9 km/h
U4 Nollendorfplatz – Innsbrucker Platz 1910 2,9 km 5 6 min 28,6 km/h
U5 Alexanderplatz – Hönow 1930-1989 18,4 km 20 32 min 33,6 km/h
U55 Hauptbahnhof – Brandenburger Tor 2009 1,4 km 3 3 min 28,0 km/h
U6 Alt-Tegel – Alt-Mariendorf 1923-1966 19,9 km 29 38 min 32,3 km/h
U7 Rathaus Spandau – Rudow 1924-1984 31,8 km 40 56 min 33,7 km/h
U8 Wittenau – Hermannstraße 1927-1996 18,0 km 24 36 min 31,8 km/h
U9 Rathaus Steglitz – Osloer Straße 1961-1976 12,5 km 18 23 min 32,7 km/h

Enne Teist maailmasõda kasutati liinide tähistamiseks tähti, millele lisatud rooma numbritega märgiti hargnemisi põhiliinist. Seesugune süsteem oli kasutusel kuni 1960. aastateni nii Ida- kui ka Lääne-Berliinis – Ida poole jäi liin E ja liini A idapoolne osa ning kuna nende eristamine oli lihtne, siis peagi tähtede kasutamine lõpetati. Lääne-Berliin asendas tähtedel põhinenud liininimetuste süsteemi 1966. aastal numbritega, luues 1-9 ulatuva liininimestiku, mis kehtib tänaseni. Lääne kõige lühem liin oli 5, mis liikus Deutsche Operi ja Richard-Wagner-Paltzi vahel. See suleti 1970. aastal ja liideti paar aastat hiljem liiniga 7. Sellega jäi liini 5 number vabaks ja Lääne-Berliini liinihaldaja jättis selle reservi Ida-Berliini liini E jaoks, juhuks kui süsteemid peaks taasühendatama.

1984. aastal sai BVGst Lääne-Berliini S-Bahni operaator ning linnaraudtee liinid nummerdati sarnaselt metroo omadele. S-Bahni liinid said prefiksi „S” ja metrooliinid prefiksi „U”.

Pärast Saksamaa ühendamist 1990. aastal nimetati liin E ümber U5-ks, nagu varem kavandatud. Ida liin A sai nimeks U2, nagu selle läänepoolne vaste, kuigi liinid polnud tol hetkel ühendatud. Liinid liideti uuesti 1993. aastal, U1 ja U2 läänepoolsete osade numbrid vahetati omavahel ning U3 võeti kasutusest. Senine lühike U3 liin Uhlandstraße ja Wittenbergplatzi vahel sai osaks uuest U15-st, mis liikus paralleelselt U1-ga kuni Schlesisches Tori jaamani (hiljem Warschauer Straße jaamani). 2004. aastal liideti U15 täies ulatuses U1-ga ja uus U3 loodi liinist, mis jäi Nollendorfplatzist läände.

Kavandatud edasiarendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliini metroo laiendamist takistavad rahapuudus ja sellele lisanduv konkurents finantsvahendite pärast U-Bahni ja S-Bahni vahel. Linna taasühendamisele järgnenud ehitusbuum on samuti vaibunud ning üldiselt peetakse raudteetranspordi võrgustikku linna vajadustele vastavaks. Kõige tõsisemalt on päevakorras plaanid hõlbustada liiklemist juba olemasoleva süsteemi sees, näiteks kava viia Warschauer Straße metroojaam lähemale sama peatuse S-Bahni jaamale.

Pikemas perspektiivis on terve rida plaane ühendada erinevad U-Bahni liinid üksteisega, kuid ükski neist pole seotud kindla ajakavaga.

Liin Kavandatud arendused
U1 Kava kohaselt pikendataks liin oma idapoolsest lõpp-jaamast Warschauer Straßel kuni Frankfurter Tori jaamani liinil U5.
U2 2000. aastal pikendati U2 liini Pankow’ni ning kavas on jätkata pikendamisega kuni Ossietzkyplatzi jaamani. Läänepool on kavas liini pikendamine Ruhlebenist liini U7 lõpp-peatuseni Rathaus Spandaus, seal on jaamas juba olemas ka perroonid U2 jaoks.
U3 Olemas on kava ühendada U3 linnarongiliiniga S1 Mexikoplatzi jaamas Berliini edelaosas. Tegemist on ühe kõige tõenäolisemalt käiku mineva projektiga, kui sellele peaks leitama finantseering.
U4 Autotunnel U4 liini trassil muudab selle lõunasuunalise pikendamise vähetõenäoliseks. Põhjasuunaline pikendus on võimalik Magdeburger Platzi jaamani, kus see võiks pakkuda ümberistumisvõimalust tulevasele liinile Potsdamer Platzilt Kurfürstendammi.
U5/U55 Liin U55 avati 8. augustil 2009 ajutise liinina Berlin Hauptbahnhofi ja Brandenburger Tori jaamade vahel. Liin on kavandatud osaks U5 pikendusest Alexanderplatzilt uude keskjaama. Liini ehitamine on sanktsioneeritud Berliini arengukavas ja peaks olema lõpetatud 2020. aastaks. BVG ootuste kohaselt peaks U5 edasiarendust hakkama igapäevaselt kasutama 100 000 reisijat. Uus liinilõik – tuntud nime alla Kanzlerlinie, kuna see läbib valitsuskvartalit – peaks läbima Breliner Rathausi, minema piki Unter den Lindenit ja lõpetama Berlin Hauptbahnhofis. U5 pikendamist Turmstraße jaamani U9 liinil ja Jungfernheide jaamani U7 liinil peetakse samuti hädavajalikuks, kui nende rajamine pole tõenäoline seni, kuni ei arendata edasi Tegeli lennujaama.
U6 Sellele liinile pole hetkel ühetegi edasiarendust kavandatud.
U7 Pikka aega kavandati liini pikendamist Schönefeldi lennujaamani seoses viimase laiendamisega, kuid kuna BVG hinnangu ei oleks kulud osutunud õigustatuks, pole projekt enam päevakorral. Kava kohaselt peaks U7 Berliini loodeosas ulatuma Staakenini.
U8 1996. aastal pikendati liini Hermannstraßeni ja edasised lõunasuunalised arendused pole kavas. Põhjasuunal on pikka aega plaanitud laiendust Märkisches Viertelini ja Senftenberger Ringil asuva spordikeskuse alla on hakatud juba jaama ehitama. Samuti on tehtud ettevalmistused jaama rajamiseks Rathaus Reinickendorfi ja Wittenau vahele, kuhu vajaduse tekkides ehitataks Alt-Wittenau peatus.
U9 Kohalikud elanikud on oodanud U9 pikendamist Lankwitzini juba aastaid, kuid esialgu pole selle teostamise plaani. Kavast pikendada U9 põhjasuunal tulevase Pankow Kirche jaamani U2 liinil on loobutud trammiliini kasuks.

Piletisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piletikomposter U-Bahni jaamas

Berliini ühistranspordi piletisüsteem on integreeritud, hõlmates nii U-Bahni, S-Bahni, busse, tramme kui praame. Pileteid müüakse BVG esindustes ja piletiautomaatides, bussides ja trammides ning ametlike edasimüüjate juures.

Berliini linnatransport on jagatud kolmeks tsooniks:

  • Tsoon A – Berliini kesklinn ja ringraudtee selle ümber
  • Tsoon B – ringraudtee ja linna piiri vahele jääv ala
  • Tsoon C – Berliini lähiümbrus umbes 15 km raadiuses linnast, sealhulgas Potsdami linn

Pileteid saab osta ühe tsooni sees või tsoonide vahel liikumiseks. Suurem osa linna piirides elavaid berliinlasi kasutavad AB-tsooni pileteid ning äärelinnade elanikud ABC-tsooni pileteid.

Pileteid on võimalik osta lühemaks või pikemaks perioodiks. Üksikpiletid (Einzeltickets) kehtivad kindlates tsoonides (osta saab AB, BC või ABC pileteid) kahe tunni vältel alates selle märgistamisest. Olemas on ka päevapiletid (Tageskarte), mis kehtivad kogu märgistamise päeva jooksul kuni järgmise päeva kella 3.00ni varahommikul. Perioodipiletid kehtivad seitse päeva (7-Tage-Karte) või ühe kuu (Monatskarten). Ka perioodikaardid kehtivad kindlates tsoonides.

Lisaks on olemas spetsiaalselt turistidele mõeldud WelcomeCard ja CityTourCard, mis kehtivad kas 48 või 72 tundi või 5 päeva ning annavad täiendavaid soodustusi või lubavad tasuta sissepääsu mitmetesse muuseumitesse ja vaatamisväärsuste juurde.

Täpsemat infot piletihindade ja –tüüpide kohta saab BVG veebilehelt.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 BVG. The Berlin underground. Kasutatud 24. jaanuar 2012.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliini metroo operaatori BVG veebileht (inglise keeles).