Ida-Berliin

Allikas: Vikipeedia
Ida-Berliin (tumeroosa) ja Lääne-Berliin (helesinine).

Ida-Berliin oli Berliini osa, mis jäi Teise maailmasõja lõppedes Punaarmee valdusse.

Ida-Berliin oli pindalalt Lääne-Berliinist väiksem, olgugi et Lääne-Berliini USA, Briti ja Prantsuse sektorid olid igaüks eraldi NSV Liidu sektorist väiksemad.

Ida-Berliinis asusid Saksa DV valitsusasutused. Nimetus "Ida-Berliin" ei olnud ametlik, sest muidu oleks kinnistunud Berliini jagatus ja oleks tunnustatud Lääne-Saksamaa õigusi Lääne-Berliinile. Saksa DV pealinnana märgiti lihtsalt "Berliin".

Halduslikult jagunes Ida-Berliin üheteistkümneks linnarajooniks. Need olid Friedrichshain, Hellersdorf, Hohenschönhausen (alates 1985), Köpenick, Lichtenbergi rajoon, Marzahn, Mitte, Pankow, Prenzlauer Berg, Treptow ja Weissensee.

USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ei tunnistanud formaalselt kunagi Saksa DV õigust Ida-Berliinis valitseda. Ametlikult tunnustasid lääneliitlased üksnes Nõukogude armee õigusi Berliinis, sest pidasid nii Ida- kui Lääne-Berliini okupeeritud piirkonnaks ning seda staatust sai lõpetada üksnes neljapoolse kokkuleppega. Nii näiteks protestisid lääneliitlased sageli Riikliku Rahvaarmee kohaloleku vastu Berliinis, eriti sõjaväeparaadide korral. Lepingutes nimetasid nad Ida-Berliini "valitsuse asukohaks". Suure lahkumineku tõttu formaaljuriidilise seisukoha ja tegeliku elu vahel koostas ja avaldas USA sõjavägi üksikasjalikke juhiseid nii sõjaväelastele kui tsivilistidele Ida-Berliini külastamise juhuks. Kõigest hoolimata avasid kõik lääneliitlased 1970. aastatel Ida-Berliinis oma saatkonna.

3. oktoobril 1990 toimus Saksamaa taasühinemine, mis formaalselt lõpetas Ida- ja Lääne-Berliini olemasolu.

Pärast taasühinemist on Saksamaa valitsus kulutanud palju raha selleks, et Berliini kaks poolt omavahel integreerida ning viia Ida-Berliini infrastruktuur vastavusse Lääne-Berliini standarditega. Sellegipoolest on tänapäevalgi Ida- ja Lääne-Berliini vahel ilmsed erinevused. Ida-Berliin näeb teistmoodi välja osalt sellepärast, et ta sai sõjas vähem kannatada ning säilinud on rohkem sõjaeelseid tänavaid ja fassaade, millest mõnel on endiselt näha sõjaaja kahjustused, osalt Saksa DV-s kasutatud stalinistliku arhitektuuri tõttu.

Nagu teisteski Ida-Saksamaa linnades, vaadati Berliiniski kõik toponüümid üle. Osa neist tunnistati sobimatuiks ja nimetati ümber, osa neist, näiteks Karl Marxi allee, Rosa Luxemburgi väljak ja Karl Liebknechti tänav, jäid alles. Nimede ülevaatamine tekitas rahva seas palju poleemikat: osa nägi neis üksnes selle režiimi sümboleid, mis oli langenud ja mida nad ei pooldanud, osa nägi neis ajaloolist tähendust. Berliini üldiselt vasakpoolse linnavalitsuse tahte kohaselt pole väga radikaalseid muutusi tehtud. Arutelu selle teema ümber pole lõppenud tänapäevalgi, näiteks on tehtud ettepanek Ida-Berliinile iseloomulik jalakäijafiguur Ampelmännchen, mida kasutatakse valgusfoorides, samuti kasutuselt kõrvaldada.