Berliini Vaba Ülikool

Berliini Vabaülikool
Asutatud	1948
Tüüp	riiklik ülikool
Toetusfond	274 miljonit € aastas (ilma Charité meditsiinikoolita; 2012)
Rektor	Peter-André Alt
Akadeemilisi töötajaid	Umbes 2200, 348 professorit (2012)
Tugitöötajaid	Umbes 1800 (2012)
Üliõpilasi	28 500 (2012/13 talvesemester, ilma Charité meditsiinikoolita)
Doktoriõppes	4300 (2010/11 talvesemester)
Asukoht	Berliin
Ühendused	Exzellenzinitiative

Berliini Vabaülikool (saksa keeles Freie Universität Berlin) on Berliinis 1948. aastal asutatud ülikool. See on neljast Berliinis asuvast ülikoolist suurim.

Ülikool asutati Lääne-Berliinis ajal, mil Berliini Humboldti Ülikool oli Nõukogude okupatsioonis. Vabaülikooli nimi viitas algselt vabadusele kommunistliku režiimi tagakiusamisest.

Uurimistöö ülikoolis on keskendunud humanitaar- ja sotsiaalteadustele, aga ka tervishoiule ja loodusteadustele. Berliini Vabaülikool on üks Saksamaa üheksast eliitülikoolist, mida Saksamaa valitsus on riiklikult tunnustanud (Die Exzellenzinitiative des Bundes und der Länder zur Förderung von Wissenschaft und Forschung an deutschen Hochschulen). Tunnustamisel märgiti ära ülikooli viis doktoriõppeprogrammi, kolm interdistsiplinaarset uurimisüksust (mõni koostöös teiste ülikoolidega) ning tõsteti esile üldist institutsionaalset strateegiat.

Rahvusvahelisel tasemel hinnatakse Berliini Vabaülikooli eeskätt saavutuste poolest humanitaar- ja sotsiaalteadustes, neis nendes valdkondades peetakse õppeasutust üheks parimaks Euroopa ülikooliks.

Ülikoolilinnak[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa ülikooli hooneid asub Berliini loodeosas, Steglitz-Zehlendorfi linnarajooni kuuluvas Dahlemi linnaosas. Dahlemi hakati teaduskeskusena arendama 20. sajandi alguses. Protsessi eestvedajaks oli Preisi kultuuriministeeriumis tegutsenud Friedrich Althoff, kelle sihiks oli rajada „Saksamaa Oxford”. Esimestes uutes hoonetes hakkasid tegutsema valitsuse teadusasutused ja Berliini Ülikooli uued uurimisinstituudid. 1911. aastal loodi Keiser Wilhelmi Ühing – praeguse Max Plancki Ühingu eelkäija – ning Dahlemisse rajati hulk instituute, kus töötanud teadlastest mitu jõudis Nobeli auhinnani. Pärast Berliini Vabaülikooli rajamist on osa Keiser Wilhelmi Ühingule kuulunud hooneid olnud selle õppeasutuse kasutuses.

Ülikoolilinnak koosneb hoonekompleksidest, mis asuvad üksteisest jalutusteekonna kaugusel. Esimene uus ehitis ülikoolilinnakus oli Henry Fordi hoone, mille rajamist toetas USA sihtasutus Ford Foundation. Kuni selle valmimiseni tegutses ülikool mitmes sama piirkonna vanemas hoones, sealhulgas Otto Hahni majas, kus praeguseni asub biokeemia teaduskond.

Suurim omaette hoonekompleks ülikoolilinnakus on Rost- und Silberlaube (eesti keeles 'rooste ja hõbeda lehtla'), mis koosneb omavahel ühendatud pronksivärvi ja säravvalgetest ehitistest, mis ümbritsevad haljastatud siseaedu. Hiljuti täienes kompleks Briti arhitekti Norman Fosteri loodud ajukujulise filoloogiaraamatukogu võrra.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Berliini Vabaülikooli rajasid 4. detsembril 1948 üliõpilased ja õppejõud USA liitlasvägede ja Berliini poliitikute toel vastusena Nõukogude süsteemi suhtes kriitiliste üliõpilaste tagakiusamisele jagatud Berliini Nõukogude Liidu haldussektorisse jäänud Humbolti Ülikoolis. Uue ülikooli rajamisega tahtsid üliõpilased ja teadlased näidata, et soovivad omandada haridust ja teha uurimistööd poliitilise surveta keskkonnas. Mitu uut ülikoolihoonet rajati USA annetuste toel ja ülikooli pitsatil on seniajani loomisaja vaimust kantud ladinakeelsed sõnad "VERITAS IUSTITIA LIBERTAS" ('tõde, õiglus, vabadus'). 2007. aastal pühendas vabaülikool monumendi neile ülikooli rajanud üliõpilastele, kes tapeti Nõukogude salateenistuse poolt. Ülikool annab välja ka auhinda neile, kes on andnud märkimisväärse panuse vabaduse nimel töötamisse.

Esimesel semestril pärast ülikooli rajamist õppis Berliini Vabaülikoolis 2140 üliõpilast, 1949. aastaks oli nende arv tõusnud 4946-ni. Kuni Berliini müüri ehitamiseni 1961. aastal tulid Berliini senati toel vabaülikooli õppima ka paljud linna idaosa noored.

1960. aastate lõpul oli vabaülikool Saksamaa vasakpoolse noorsooliikumise keskus.

1970. aastatel algas ülikooli laiendamine ja 1980. aastate keskpaigas ületas üliõpilaste arv 50 000 piiri. Pärast Berliini müüri langemist õppis vabaülikoolis üle 60 000 üliõpilase – kõrgpunkt oli 1991/1992. õppeaasta talvesemestril, kui ülikoolis õppis 62 071 üliõpilast. Sellega oli vabaülikool Müncheni Ludwig-Maximiliani Ülikooli järel suuruselt teine Saksamaal.

Mõni kuu hiljem otsustas Berliini senat, et vabaülikoolis tuleb 2003. aastaks õppekohti vähendada 10 000-ni; 1996. aastal otsustati, et õppekohti tuleb vähendada veel rohkem. Neist otsustest ajendatuna toimusid 1997/1998. õppeaasta talvesemestril suured meeleavaldused. Hoolimata sellest kehtestati ka immatrikuleerimis- ja registreerimistasu. 2002/2003. õppeaasta talvesemestriks oli üliõpilaste arv vähenenud 43 885-ni.

Tulenevalt keerulisest eelarvesituatsioonist otsustas Berliini liidumaa valitsus ümber korraldada meditsiiniõppe. 2003. aastal liideti Berliini Vabaülikooli ja Humbolti Ülikooli meditsiiniteaduskond ühiseks meditsiiniteaduskonnaks nimega Charité – Universitätsmedizin Berlin.

Aastatel 2002–2005 vähenes Berliini Vabaülikooli õppurite arv ligikaudu 20%. Umbes poole sellest moodustavad meditsiiniüliõpilased, kes enam vabaülikooli statistikas ei kajastu.

2007. aasta oktoobris tunnustati vabaülikooli eliitülikoolina (saksa keeles Exellenzuniversität), mis tähendas täiendavat 21 miljoni euro suurust toetust uurimistegevusele viie aasta jooksul.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Ülikooli juhib rektoraat, mis koosneb rektorist Peter-André Altist, esimesest prorektorist Monika Schäfer-Kortingist, prorektoritest Werner Väthist, Michael Bongartist ja Brigitta Schüttist ning kantsler Peter Langest.

Berliini Vabaülikool koosneb 12 teaduskonnast, kolmest interdistsiplinaarsest keskinstituudist ja kaheksast keskasutusest.