Berliini Vaba Ülikool

Allikas: Vikipeedia
Berliini Vaba Ülikool
Asutatud 1948
Tüüp Riiklik ülikool
Toetusfond 274 miljonit € aastas (ilma Charité meditsiinikoolita; 2012)
President Peter-André Alt
Akadeemilisi töötajaid Umbes 2200, 348 professorit (2012)[1]
Tugitöötajaid Umbes 1800 (2012)
Üliõpilasi 28 500 (2012/13 talvesemester, ilma Charité meditsiinikoolita)
Doktoriõppes 4300 (2010/11 talvesemester)
Asukoht Berliin
Ühendused Exzellenzinitiative
2005-02-06 Freie Universität Berlin - Siegel - bearbeitet.jpg

Berliini Vaba Ülikool (saksa keeles Freie Universität Berlin) on Berliinis 1948. aastal asutatud ülikool. Ta on neljast Berliinis olevast ülikoolist suurim.

Ta asutati Lääne-Berliinis ajal, mil Berliini Humboldti Ülikool oli Nõukogude okupatsioonis, ning ta nimi viitas algselt vabadusele kommunistliku režiimi tagakiusamistest.

Uurimistöö ülikoolis on keskendunud humanitaar- ja sotsiaalteadustele, aga ka tervishoiule ja loodusteadustele. Berliini Vaba Ülikool kuulub Saksamaa üheksa eliitülikooli sekka, mida Saksamaa valitsus on tunnustanud riikliku konkursi käigus (Die Exzellenzinitiative des Bundes und der Länder zur Förderung von Wissenschaft und Forschung an deutschen Hochschulen). Konkursil märgiti ära ülikooli viis doktoriõppeprogrammi, kolm interdistsiplinaarset uurimisüksust (mõned koostöös teiste ülikoolidega) ning tõsteti esile üldist institutsionaalset strateegiat, mis oli kogu konkursi parim tulemus.

Rahvusvahelisel tasemel on Berliini Vaba Ülikool hinnatud oma tulemuste osas humanitaar- ja sotsiaalteadustes ning on nendes valdkondades tunnustatud kui üks Euroopa parimaid.

Ülikoolilinnak[muuda | redigeeri lähteteksti]

Henry Fordi hoone.

Suurem osa ülikooli hooneid asub Berliini loodeosas, Steglitz-Zehlendorfi linnarajooni kuuluvas Dahlemi linnaosas. Dahlemi hakati teaduskeskusena arendama 20. sajandi alguses. Protsessi eestvedajaks oli Preisi kultuuriministeeriumis tegutsenud Friedrich Althoff, kelle sihiks oli rajada „Saksamaa Oxford”. Esimestes uutes hoonetes tegutsesid valitsuse teadusasutused ja Berliini Ülikooli uued uurimisinstituudid. 1911. aastal loodi Keiser Wilhelmi Ühing – praeguse Max Plancki Ühingu eelkäija – ning rajati Dahlemi terve rida instituute, kus töötanud teadlastest mitmed jõudsid Nobeli preemiani. Pärast Berliini Vaba Ülikooli rajamist, on mitmed Keiser Wilhelmi Ühingule kuulunud hooned olnud nende kasutuses.

Berliini Vaba Ülikooli filoloogiaraamatukogu. Arhitekt Norman Foster, 2005.

Ülikoolilinnak koosneb hooneteansamblitest, mis asuvad üksteisest jalutusteekonna kaugusel. Esimene uus ehitis ülikoolilinnakus oli Henry Fordi hoone, mille rajamist toetas USA sihtasutus Ford Foundation. Kuni selle valmimiseni tegutses ülikool erinevates vanemates hoonetes samas piirkonnas, sealhulgas Otto Hahni majas, kus praeguseni asub biokeemia teaduskond.

Berliini Vaba Ülikooli hoonetekompleks Rost- und Silberlaube.

Suurim eraldiseisev hoonetekompleks ülikoolilinnakus on Rost- und Silberlaube (eesti keeles rooste ja hõbeda lehtla), mis koosneb reast omavahel ühendatud pronksivärvi ja säravvalgetest ehitistest, mis ümbritsevad roheluseküllaseid siseaedu. Hiljuti täienes kompleks Briti arhitekti Norman Fosteri loodud aju-kujulise filoloogiaraamatukogu võrra.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berliini Vaba Ülikooli rajasid 4. detsembril 1948 tudengid ja õppejõud USA liitlasvägede ning Berliini poliitikute toel vastusena Nõukogude süsteemi suhtes kriitiliste tudengite tagakiusamisele jagatud Berliini Nõukogude Liidu haldussektorisse jäänud Humbolti Ülikoolis. Uue ülikooli rajamisega soovisid üliõpilased ja teadlased omandada haridust ja teha uurimistööd poliitilise surveta keskkonnas. Mitmed uued ülikoolihooned rajati USA annetuste toel ning ülikooli pitsatil on selle loomise vaimus tänaseni ladinakeelsed sõnad VERITAS IUSTITIA LIBERTAS ('tõde, õiglus, vabadus'). 2007. aastal pühendas Vaba Ülikool monumendi neile ülikooli rajanud tudengitele, kes tapeti Nõukogude salateenistuse poolt. Ülikool annab välja ka auhinda neile, kes on andnud märkimisväärse panuse vabaduse nimel töötamisse.

Esimesel semestril pärast ülikooli rajamist õppis Berliini Vaba Ülikoolis 2140 tudengit, 1949. aastaks oli nende arv tõusnud 4946-le. Kuni Berliini müüri ehitamiseni 1961. aastal tulid Berliini senati toel Vaba Ülikooli õppima ka paljud linna idaosast pärit noored.

1960. aastate lõpul oli Vaba Ülikool Saksamaa vasakpoolse noorsooliikumise keskuseks, mille eesotsas olid ülikooli tudengid Rudi Dutscke ja Benno Ohnesorg.

1970. aastatel algas ülikooli laiendamine ning 1980. aastate keskpaigas ületas tudengite arv esmakordselt 50 000 piiri. Pärast Berliini müüri langemist oli tudengeid Vaba Ülikoolis üle 60 000 – kõrgpunktiks oli 1991/1992. õppeaasta talvesemester, kui ülikoolis õppis 62 071 tudengit. Sellega oli Vaba Ülikool Müncheni Ludwig-Maximiliani Ülikooli järel suuruselt teine Saksamaal.

Mõni kuu hiljem otsustas Berliini senat õppekohti Vaba Ülikoolis aastaks 2003 vähendada 10 000-le ning 1996. aastal nähti ette õppekohtade täiendav vähendamine. Vastavad otsused tõid 1997/1998. õppeaasta talvesemestril kaasa ulatuslikud meeleavaldused. Hoolimata sellest viidi sisse ka immatrikuleerimis- ja registreerimistasud. 2002/2003. õppeaasta talvesemestriks oli tudengite arv langenud 43 885-le.

Tulenevalt keerulisest eelarvesituatsioonist otsustas Berliini liidumaa valitsus ümber korraldada meditsiiniõppe. 2003. aastal liideti Berliini Vaba Ülikooli ja Humbolti Ülikooli meditsiiniteaduskonnad ühiseks meditsiiniteaduskonnaks nimega Charité – Universitätsmedizin Berlin.

Alates 2002. kuni 2005. aastani on Berliini Vaba Ülikooli õppurite arv vähenenud ligikaudu 20%. Umbes pool vähenemisest tuleb meditsiinitudengite arvelt, kes enam Vaba Ülikooli statistikas ei kajastu.

2007. aasta oktoobris nimetati Vaba Ülikool eliitülikooliks (saksa keeles Exellenzuniversität), mis tähendas ka täiendava 21 miljoni euro suurust toetust uurimistegevusele viieaastase perioodi jooksul.

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülikooli juhib rektoraat, mis koosneb rektori Peter-André Altist, esimesest prorektorist Monika Schäfer-Kortingist ja prorektoritest Werner Väthist, Michael Bongartist ja Brigitta Schüttist ning kantsler Peter Langest.

Berliini Vaba Ülikool koosneb 12 teaduskonnast, kolmest interdistsiplinaarsest keskinstituudist ja kaheksast keskasutusest.

Teaduskonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskinstituudid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Berliini botaanikaaed ja Berliini botaanikamuuseum
  • Akadeemilise konsultatsiooni, karjäärinõu ja nõustamiskeskus
  • Elukestva õppe keskus
  • Kõrgkoolispordi keskus
  • Nais- ja soouuringute edendamise keskus
  • Arvutikeskus
  • Keeltekeskus
  • Ülikooli raamatukogu

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Zahlen und Fakten. Vaadatud 23.11.2013.