Hohenzollernid

See artikkel räägib dünastiast; jahtlaeva kohta vaata artiklit Hohenzollern (laev).

Hohenzollernid on dünastia, mis valitses:

Brandenburgi markkrahvkonda 1415–1815,
Brandenburg-Bayreuthi markkrahvkonda 1440–1769,
Brandenburg-Ansbachi markkrahvkonda 1486–1791,
Preisimaa hertsogiriiki 1525–1701,
Preisimaa kuningriiki 1701–1918,
Saksa Keisririiki 1871–1918 ja
Rumeeniat 1866–1947.

Lisaks nad valitsesid Hohenzollern-Hechingeni ja Hohenzollern-Sigmaringeni vürstiriike Lõuna-Saksamaal, mis 1849 ühendati Preisimaaga.

Hohenzollernite dünastia sai nime Zollerni maakonnas asuva Hohenzollerni kindluse järgi, mis asub Švaabi Juura mäestikus Hohenzollerni mäel Hechingeni linna lähistel. Esimeseks tuntud Zollerni krahviks oli Burkhard I, kes suri 1061. aastal. Krahvitiitli said Zollernid Saksa-Rooma keiser Heinrich V-lt 1111. aastal.

1180. aastal osales krahv Friedrich III Saksa-Rooma keiser Friedrich Barbarossa sõjakäigus Heinrich Lõvi vastu, 1185. aasta paiku abiellus ta Friedrich III Nürnbergi linnusekrahv Konrad II tütre Sophia von Raabsiga. 1191. aasta paiku suri Konrad II; kuna tal ei olnud meessoost järeltulijaid, andis keiser Heinrich VI Friedrichile ka Nürnbergi linnusekrahvi tiitli Friedrich I-na.

Friedrichil oli kaks poega - Konrad I (~1186-1261) ja Friedrich IV/II (~1188-~1255). Peale isa surma päris vanem poeg Konrad algselt Zollerni ja noorem poeg Friedrich Nürnbergi linnusekrahvkonna Friedrich II-na. Vennad vahetasid valdused 1218. aastal - Konradist sai Nürnbergi linnusekrahv ja seega Frangi haru pea, Friedrichist sai uus Zollerni krahv Friedrich IV. 1218. aastal sai Zollerni krahvkond Hohenzollerni nime.

12.-15. sajanditel toetasid Nürnbergi Hohenzollernid Hohenstaufenite ja Habsburgide dünastiast Saksa-Rooma keisreid, kes andsid neile nii mitmeid valduseid (Ansbach 1331, Kulmbach 1340).

Hohenzollernite tõus Saksamaa võimsaimate dünastiate hulka algas 1415. aastal, kui Saksa-Rooma keiser Sigismund andis neile Brandenburgi kuurvürstiriigi.

Reformatsiooni ajal pöördusid Frangimaa/Brandenburgi/Preisimaa Hohenzollernid luterlusse, samas Švaabimaa Hohenzollernid jäid katoliiklasteks.

Švaabimaa Hohenzollernid sattusid 14. sajandist oma naabrite - Württembergi krahvide ja Švaabi liiga linnadega vaenujalale, 1423 hävitasid nood Hohenzollerni kindluse. Tänu oma Brandenburgi sugulastele ja Habsburgidele jäid Hohenzollernitele aga nende valdused alles. 1535. aastal sai krahv Karl I endale Sigmaringeni ja Veringeni maakonnad.

18. mail 1576 suri Karl I ja Švaabimaa Hohenzollernite valdused jagati tema nelja poja vahel:

Vanim poeg Eitel Friedrich IV (1545-1605) sai Hohenzollern-Hechingeni krahviks;
Teine poeg Karl II (1547-1606) sai Hohenzollern-Sigmaringeni krahviks;
Kolmas poeg Christoph (1552-1592) sai Hohenzollern-Haigerlochi krahviks;
Noorim poeg Joachim (1554-1587) päris Hohenzollerni krahvi tiitli.

Joachim kui noorim poeg pidi saama kanoonikuks, selle vältimiseks pöördus ta luterlusse ja kolis oma luterlike sugulaste juurde Brandenburgi kuurvürstkonnas. Tema liin suri välja 1622. aastal peale tema poeg Johann Georgi surma.

Peale Christophi surma sai 1592 Haigerlochi krahviks tema vanem poeg Johann Christoph (1586-1620). Kuna ta oli troonile asudes kuueaastane, olid regentideks tema onud Hechingeni krahv Eitel Friedrich IV ja Sigmaringeni krahv Karl II. 1608 abiellus ta Karl II tütre Mariega (1592-1658). Nende abielust aga ei sündinud lapsi, mispeale tema surma järel sai krahviks tema noorem vend Karl (sündinud 1588). Karl abiellus 1618. aastal Ortenburgi krahvinna Rosamundega, kuid ka nende abielu jäi lastetuks ja peale Karli surma 9. märtsil 1634 suri Haigerlochi liin välja, selle päris Karl II poeg Johann ja Haigerloch liidendati Sigmaringeniga.

1695 ja 1707 sõlmisid vastavalt Hohenzollernite Hechingeni ja Sigmaringeni harud lepingu Brandenburgi kuurvürstkonnaga, et kummagi liini väljasuremise korral pärib nende valdused Brandenburgi kuurvürstkond. 1848. aasta revolutsioonide käigus tõugati kummagi haru vürstid troonilt, aga Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV algselt ei soovinud neid üle võtta, kuid tema ajaloolane ja nõunik Rudolf von Stillfried-Rattonitz ütles talle, et kui ta seda ei tee, võivad Hechingen ja Sigmaringen langeda Hohenzollernite ajalooliste vaenlaste Württembergide võimu alla, mispeale mais 1849 ta nõustus ja kaks vürsti loobusid 7. detsembril 1849 tema kasuks troonist. 8. aprillil 1850 vürstkonnad ühendati ja nendest sai Preisimaa Hohenzollerni provints.

Hohenzollerni dünastiast Brandenburgi markkrahvid ja kuurvürstid[muuda | muuda lähteteksti]

1415–1440 Friedrich I (alates 1425. aastast ainult kuurvürst)
1425–1437 Johann Alkeemik (ainult markkrahv)
1437–1471 Friedrich II (kuni 1440. aastani ainult markkrahv, seejärel ka kuurvürst)
1471–1486 Albrecht Achilles
1486–1499 Johann Cicero
1499–1535 Joachim I Nestor
1535–1571 Joachim II Hector
1571–1598 Johann Georg
1598–1608 Johann Friedrich
1608–1619 Johann Sigismund
1619–1640 Georg Wilhelm
1640–1688 Friedrich Wilhelm I
1688–1713 Friedrich III
1713–1740 Friedrich Wilhelm II
1740–1786 Friedrich IV
1786–1797 Friedrich Wilhelm III
1797–1815 Friedrich Wilhelm IV (kuurvürst 1806. aastani)

Hohenzollerni dünastiast Preisimaa hertsogid[muuda | muuda lähteteksti]

1525–1568 Albrecht, 1511–1525 Saksa ordu kõrgmeister
1568–1618 Albrecht Friedrich
1618–1619 Johann Sigismund, ka Brandenburgi kuurvürst, seejärel olid kõik Preisi hertsogid Brandenburgi kuurvürstid