Lääne-Berliin
Lääne-Berliin (saksa keeles West-Berlin ja Westberlin) oli pärast Teist maailmasõda USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsiooni all olnud Berliini sektorite ala.
Berliini idaosa (Ida-Berliini) okupeeris Nõukogude Liit. Lääne-Berliin oli täielikult ümbritsetud Ida-Saksamaa aladega.
Lääne- ja Ida-Saksamaal lõppes okupatsioon 1949, kui 23. mail kuulutati välja Lääne-Saksamaal Saksamaa Liitvabariik ja 7. oktoobril Ida-Saksamaal Saksa Demokraatlik Vabariik. Kuid Lääne-Berliin jäi formaalselt okupeeritud alaks, sest okupatsiooni sai lõpetada üksnes neljapoolse kokkuleppega. See oli üks põhjustest, miks Lääne-Berliinis oli liitlaste sõjaväe juuresolek märgatavam kui Lääne-Saksamaal. Juriidiliselt ei kuulunud Lääne-Berliin ühegi riigi koosseisu.
Lääne-Berliini kodakondsust ei olnud samuti olemas, kuid Lääne-Saksamaa käsitas Lääne-Berliini elanikke oma kodanikena. Seetõttu said nood osaleda Riigipäeva valimistel ja teenida Lääne-Saksamaa sõjaväes.
Pärast Saksamaa lõhenemist püüdis Nõukogude Liit saada oma kontrolli alla ka Berliini lääneosa ja linn blokeeriti (Berliini blokaad). Nõukogude armee takistas linna varustamist kaupadega maad mööda ja need toodi kohale lennukitega; selleks loodi nn Berliini õhusild.
Aastal 1961 ümbritseti Lääne-Berliin Berliini müüriga.
Ida- ja Lääne-Berliin ühendati 1989. aastal.
|
|||||
