Göttingen

Allikas: Vikipeedia
Göttingen
saksa Göttingen
Göttingeni vana raekoda
Pindala 117,27 km²
Elanikke 118 946 (31.12.2022)[1] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 51° 32′ N, 9° 56′ E
Valla asend Göttingeni kreisis
Göttingen (Saksamaa)
Göttingen

Göttingen (alamsaksa keeles Chöttingen) on ülikoolilinn Saksamaal Alam-Saksimaal.

Göttingen on Göttingeni kreisi keskus. Läbi linna voolab Leine jõgi. Linna pindala on 116,89 km². 31. detsembril 2017 elas seal 134 824 inimest.[2]

Göttingeni juured peituvad Gutingi külas, mida on esmamainitud 953. aastal. Linn asutati ajavahemikus 1150–1200 sellest külast loode pool ja see sai endale küla nime. Linnaõigused sai Göttingen 12. sajandi lõpus. Keskajal oli Göttingen Hansa Liidu liige ja seetõttu rikas linn.

Tänapäeval on Göttingen kuulus vana ülikooli (Georg-August-Universität) poolest, mis asutati 1734. aastal (esimesed kursused 1737. aastal) ja muutus kõige külastatumaks ülikooliks Euroopas. 1837. aastal protestis seitse professorit Hannoveri kuningate absoluutse võimu vastu; nad kaotasid oma ametikoha, kuid said tuntuks kui Göttingeni seitsmik. Ülikooli vilistlaste hulka kuulub selliseid ajaloolisi tegelasi nagu vennad Grimmid, Heinrich Ewald, Wilhelm Eduard Weber ja Georg Gottfried Gervinus. Ka Saksa kantslerid Otto von Bismarck ja Gerhard Schröder käisid Göttingeni ülikooli õiguskoolis. Karl Barth pidas seal oma esimest professoriametit. Mõned kuulsad matemaatikud, nagu Carl Friedrich Gauss, Bernhard Riemann ja David Hilbert, olid Göttingeni ülikooli professorid. Tänapäeval õpib ülikoolis umbes 30 000 üliõpilast.[3]

Gänselieseli purskkaev peaturul

Nagu teistel ülikoolilinnadel, on ka Göttingenil välja kujunenud mõned iseloomulikud traditsioonid. Päeval, mil jagatakse doktorikraade, moodustavad üliõpilased käsikäes keti suurest saalist Gänselieseli purskkaevuni vana raekoja ees. Seal ronivad nad purskkaevu ja suudlevad Gänselieseli ('hanetüdruk') kuju. See tegevus on tegelikult keelatud, kuid seadust ei ole rakendatud. Gänseliesel on arvatavasti kõige rohkem suudeldud tüdruk maailmas.

Liitlaste pommitamisest teises maailmasõjas pea puutumata jäänuna on Göttingeni vanalinn nüüd oma kohvikute, baaride ja poodidega elamiseks ligimeelitav koht. Seetõttu elavad paljud üliõpilased vanalinnas ja annavad Göttingenile noorusliku hõngu. 2003. aastal oli 45% vanalinna elanikest vanuses 18–30 aastat.

Äriliselt on Göttingen tuntud optika- ja täppisaparatuuri tootmise poolest; seal asub Carl Zeiss AG valgusmikroskoopide osakond ja Sartorius AG, mis on spetsialiseerunud biotehnoloogiale ja mõõteseadmetele – Göttingeni ümbritsev ala reklaamib end kui Mõõtmisorgu. Göttingenis asub ka üks Saksamaa suuremaid lepingulisi farmaatsiatööstusi NextPharma GmbH. Ettevõte tegeleb ravimite väljatöötamisega, kliinilise uuringu, logistika ja mikrobioloogiaga. NextPharma toodab farmaatsiatooteid nii Saksa kui ka rahvusvahelistele turgudele (USA, Brasiilia ja mitmed Euroopa riigid).

Tööpuudus Göttingenis oli 2003. aastal 12,6% ja 2014. aasta märtsis 7%. Linna raudteejaam keskusest läänes asub Saksamaa peamisel põhja-lõuna raudteel.

Göttingenis on kaks elukutselist korvpallivõistkonda; nii meeste kui ka naiste võistkonnad mängivad korvpalli Bundesligas. 2007.-2008. aasta hooajal mängisid mõlemad võistkonnad esimeses divisjonis.

Göttingenis asub Balti Ajaloo Komisjoni keskus.

Tänu linna pikaajalisele kuulsusele teadusmaailmas sai Göttingeni motoks "Die Stadt, die Wissen schafft". Tegu on sõnamänguga: die Stadt der Wissenschaft tähendab teaduse linna, die Stadt, die Wissen schafft tähendab linna, mis loob teadmisi.

Kultuuriline tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Göttinger Nacht der Kultur – Göttingeni kultuuriöö

Enne Saksa romantismiperioodi moodustas rühm Saksa poeete, kes olid õppinud Göttingeni ülikoolis aastatel 1772–1776, Göttingeni Hiie ehk Dichterbundi ('poeetide ringi'). Klopstocki õpilastena elustasid nad rahvalaulu ning kirjutasid tormi ja tungi perioodi lüürilist luulet. Nad avaldasid olulist mõju romantismi arengule saksakeelsetes piirkondades ja folkloorile üldiselt.

Alates 1920. aastatest on linn aidanud taaselustada huvi Georg Friedrich Händeli muusika vastu. Igal suvel peetakse seal Göttingeni rahvusvahelist Händeli festivali koos etendustega Stadthalles ja mitmes kirikus.

1960. aastate keskpaigas muutus ülipopulaarseks Prantsuse laulja Barbara laul "Göttingen", mis leevendas Prantsusmaa ja Saksamaa sõjajärgseid pingeid[viide?]. Selle laulja järgi on nimetatud ka tänav Göttingenis – Barbarastraße.

Liidendamised[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmised vallad liidendati Göttingeni linnaga:

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

Linna rahvastik on kasvanud keskajast alates. Varauusaja saabumisega kiirenes kasv tohutult. Göttingeni rahvaarv oli suurim 1985. aastal: 132 100. 2004. aastal oli see 129 466, kellest umbes 24 000 olid üliõpilased.

Transport[muuda | muuda lähteteksti]

Göttingeni bussisüsteemi juhib GöVB (Göttinger Verkehrsbetriebe). Bussid käivad kogu linnas ja naaberkülades, samuti käib Göttingen ZOB jaamast raudteejaama kõrval kaugbuss.

Göttingeni raudteejaam asub keskaegsest linnakeskusest läänes ja pakub ühendusi mitmesse sihtkohta Saksamaal.

Sarnaselt paljude Saksa linnadega on linn jalgrattasõbralik, jalgrattateed kulgevad läbi äripiirkondade (välja arvatud vaid jalakäijatele mõeldud ostlemisala) ja kaugemalegi. Pedaalimisaeg äärelinnast kesklinna on 15–20 minutit. Jalgrattaid saab laenata poest rongijaama kõrval.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

St. Albanikirche tänapäeval
Grona kindluse paiga mälestusmärk
Vesiveski 13. sajandi algusest

Varajane ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Göttingeni piirkonnas elasid inimesed juba nooremal kiviajal ca 6000 aastat tagasi. Seda tõestavad 1990. aastate arheoloogilised leiud Göttingeni kaubanduskeskuse ehitusplatsilt.[4] Göttingen sai aga alguse külast nimega Gutingi, mis oli tulevasest linnast otse kagus. Küla nimi tuleb ilmselt väikeselt ojalt nimega Gote, mis kord sellest läbi voolas. Kuna lõpp -ing tähendab 'elab millegi juures/ääres', võib nime tõlkida kui 'Gote ääres elavad'. Arheoloogiline tõend viitab asulale juba 7. sajandil. Seda on esmamainitud 953. aastal Saksa-Rooma keisri Otto I dokumendis, milles keiser annab mõned oma valdused külas St. Moritzi kloostrile Magdeburgis.[5] Arheoloogilised leiud viitavad ulatuslikele kaubandussuhetele teiste piirkondadega ja arenenud töömeisterlikkusele sel varasel perioodil.

Keisripalee Gronas[muuda | muuda lähteteksti]

Gutingi küla kohta ei ole palju teada, küll aga Grona kohta: 915. aasta dokumendis on mainitud äsjaehitatud Grona kindlust, mis asus Gutingi vastas künkal Leine jõest läänes. Edasi kasutati kindlust ottoonide keisripaleena, aastatest 941–1025 on dokumenteeritud 18 kuningate ja keisrite külastust. Viimane Grona kindlust kasutanud Saksa-Rooma keiser Heinrich II (1002–1024) ehitas ka pühale Albanile pühitsetud kiriku Gutingi külla. Räägitakse, et ta olevat asukohta kiindunud. Praegune kirikuhoone samas paigas, St. Albanikirche, ehitati 1423. aastal.

Kindlus kaotas oma otstarbe paleena 1025. aastal pärast Heinrich II surma, kes oli haigena sinna taandunud. Järgnevalt kasutasid seda Grone isandad. Göttingeni kodanikud purustasid kindluse 1323. ja 1329. aasta vahel ja ülejäänu tegi 1387. aastal maatasa Göttingeniga vaenujalal olnud hertsog Otto I.

Linna asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aja jooksul hakkas Leine jõe ületuskohas külast läänes moodustuma kaupmeeskond ning võttis oma asulale küla järgi nime Gotingi. 1230. aastal sai see Gotingeni nime all linnaõigused. Algne küla jäi eraldi üksusena äratuntavaks kuni umbes 1360. aastani, mil see liideti linna kindlustustega.

Tõenäoliselt asutati praegune linn ajavahemikus 1150–1180, kuigi täpsed asjaolud pole teada. Arvatakse, et linna asutas Saksimaa ja Baieri hertsog Heinrich Lõvi. Tänavate paigutus linna vanimas osas on viisnurkse kujuga ja on välja pakutud, et linna loomine järgis mingit plaani. Sel ajal oli linn tuntud nimega Gudingin või ka Gotingen. Selle elanikud kuuletusid Welfide omandiõigusele ja valitsemisõigusele ning on mainitud ka esimesi Göttingeni linnakodanikke, mis näitab, et Göttingen oli juba tõeline linn. Kuid see ei olnud vaba riigilinn (Reichsstadt), vaid Welfidest Braunschweig-Lüneburgi hertsogite alam. Braunschweigi Heinrich Vanem (V), Heinrich Lõvi vanim poeg ja Saksa-Rooma keisri Otto IV vend, oli Göttingeni isand aastatel 1201–1208. Algne Welfide residents linnas koosnes Welfi hertsogite talumajast ja tallidest, mis hõlmasid vanima osa enne 1250. aastat ehitatud linna kindlustustest. Algaastatel oli linn kistud Welfide ja nende vaenlaste konfliktidesse. Esimesed konfliktid 13. sajandi esimestel kümnenditel tõid kasu Göttingeni linnakodanikele, kes kasutasid eri osapoolte tekitatud poliitilist ja sõjalist olukorda ja sundisid sellega Welfi linnaisandaid tegema linnaga teatud kompromisse. 1232. aasta dokumendis andis hertsog Otto Laps Göttingeni kodanikele samad õigused, mis neil olid olnud tema onude Otto IV ja Braunschweigi Heinrich Vanema ajal. Need sisaldasid eesõigusi, mis puudutasid linna omavalitsust, kaupmeeste kaitset ja kauplemise lihtsustamist. Dokument lubas ka, et linn ei pea langema teiste võimude kätte. Võib järeldada, et sel ajal oli Göttingenil linnakodanikest linnanõukogu. Nõukogu liikmeid on esimest korda nimeliselt mainitud 1247. aasta dokumendis.

Geismarer Tor

Laienemine[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgsete kindlustustega turvatud alasse kuulusid vana turuplats, vana raekoda, kaks peamist kirikut: St. Johannis ja St. Jakobi, väiksem St. Nikolaikirche, samuti suured Weender Straße, Groner Straße ja Rote Straße. Kindlustustest väljas Geismari värava ees asus vana küla St Albanikirchega, mis oli edaspidi tuntud kui Geismarer altes Dorf (vana Geismari küla). See küla oli ainult piiratud ulatuses Welfide kontrolli all ja seega ei saanud seda lisada linna privileegidesse ja kindlustustesse.

Linn oli esialgu kaitstud valliga, 13. sajandi lõpust ka müüridega vallidel. Neist on säilinud vaid üks torn koos lühikese müürijupiga Turmstraßel. Nii kaitstud ala hõlmas maksimaalselt 600 x 600 m või umbes 25 hektarit. Seega oli see väiksem kui tolleaegne Hannover, kuid suurem kui Welfide linnad naabruses: Northeim, Duderstadt ja Hannoversch Münden.

Gote oja, mis voolas linnamüüridest lõuna pool, ühendati umbes sel ajal kanali kaudu Leine jõega ja veetee on sestpeale tuntud kui Leine kanal.

St. Marienkirche

Pärast Otto Lapse surma 1257. aastal pärisid tema pojad Albrecht ja Johann oma isa valdused. Hertsog Albrecht I valitses esialgu oma alaealise venna eest. Seejärel leppisid vennad 1267. aastal kokku valduste jagamises, leping jõustus 1269. aastal. Göttingeni linn läks Albrecht I-le ja 1286. aastal päris selle tema poeg hertsog Albrecht II Paks. Albrecht II valis Göttingeni oma elukohaks ja kolis Welfide residentsi. Ta ehitas selle ümber Ballerhusi kindluseks, mille järgi on nime saanud Burgstraße.

Albrecht II püüdis saavutada rohkem kontrolli majanduslikult ja poliitiliselt kiiresti kasvava linna üle, asutades uue linna (Neustadt) algsest linnast läänes teispool Leine kanalit ja väljaspool Grone väravat. See konkureeriv asula koosnes ühest tänavast, mis oli kuni 80 meetrit pikk, mõlemal pool tänavat asusid majad. Kuid hertsog ei suutnud ära hoida Göttingeni läände laienemist ega nurjata Göttingeni linnanõukogu katseid Neustadt'i arengu summutamisel. Neustadt'ist lõunasse ehitati St. Marienkirche, mis koos kõigi külgnevate taluhoonetega anti 1318. aastal Saksa ordule.

Pärast Neustadt'i läbikukkumist ostis linnanõukogu 1319. aastal ebamugava konkurendi läänes 300 marga eest üles ja sai hertsogilt lubaduse, et too ei püstita ühtegi kindlust linnast kuni kilomeetri kaugusele. 13. sajandi lõpul asutati linnaserva ka kaks kloostrit. Itta, tänase Wilhelmsplatzi piirkonda, ehitati linna krooniku Franciscus Lubecuse andmeil juba 1268. aastal frantsisklaste klooster. Kuna frantsisklased kõndisid vaesusvande andnuna paljajalu, olid nad kõnekeeles tuntud kui paljasjalgsed, sellest ka nimi Barfüßerstraße tänavale, mis viis kloostrini. 1294. aastal lubas Albrecht Paks rajada dominiiklaste kloostri Leine kanali äärde Neustadti vastu, kloostrikirikuna tegutses 1331. aastal valminud Paulinerkirche.

Juudid asusid Göttingeni 13. sajandi lõpul. 1. märtsil 1289 andis hertsog linnanõukogule loa lubada esimesel juudil Mosesel asuda linna piiridesse. Talle järgnenud juudi kogukond elas peamiselt St. Jakobikirche lähedal praegusel Jüdenstraßel.

Kasv ja sõltumatus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Albrecht Paksu surma 1318. aastal läks Göttingen Otto Leebele, kes valitses nii Göttingeni vürstkonna (Fürstentum Göttingen) kui ka Braunschweigi territooriumi üle. Need hertsogid ühendasid Göttingeni ja ümberkaudsed linnad lahingutes Göttingeni ümbruse aristokraatlike rüütlite vastu.1323. ja 1329. aasta vahel õnnestus Göttingeni kodanikel purustada lahingutes Grone kindlus, samuti Rosdorfi kindlus. Kuna Otto Leebe suri lastetuna, jagasid tema vennad Magnus ja Ernst maa omavahel. Ernst I sai Göttingeni, vaeseima kõigist Welfi vürstkondadest, mis jäi pikaks ajaks Braunschweigist eraldi. Sel ajal koosnes territoorium endistest Northeimi piirkondadest, Göttingenist, Uslarist, Dransfeldist, Mündenist, Gieselwerderist ja poolest Moringenist. Hertsog Ernst I valitsemisest pole palju teada, kuid oletatakse, et ta jätkas aristokraatlike rüütlitega võitlemist.

Ernst I järglane pärast tema surma 1367. aastal oli ta poeg Otto I (Kuri), kes esialgu elas linna kindluses ja püüdis teha sellest alalist Welfide residentsi. Lisanimi Kuri tuli Otto I lakkamatust vaenust. Lõhkudes oma eelkäijate poliitikat, liitus ta sageli naabruskonna aristokraatlike rüütlitega lahingutes linnade vastu, mille kasvav võim teda häiris. Otto Kurja ajal sai Göttingen palju iseseisvust. Pärast seda, kui Otto pidi 1375. aastal loovutama Göttingenile kontrolli Leinebergi provintsikohtu üle, proovis Otto 1387. aastal lõpuks linnale oma mõju peale suruda, kuid vähese eduga. Aprillis 1387 ründasid Göttingeni kodanikud Otto kindlust linnamüüride vahel ja purustasid selle. Kättemaksuks hävitas Otto külasid ja talusid linna ümbruskonnas. Kuid Göttingeni kodanikud saavutasid Uslari Moritza juhtimisel lahingus Rosdorfi ja Grone küla vahel võidu hertsogi armee üle, sundides Ottot tunnistama linna ja seda ümbritsevate valduste iseseisvust. 1387 tähistab seega olulist pöördepunkti linna ajaloos. Göttingeni suhteline autonoomia tugevnes veelgi Otto järglase Otto II Ükssilma ajal: suuresti ka sellepärast, et Welfide Braunschweig-Göttingeni liin suri Otto II-ga välja ja tema pärandiga seotud küsimused pärast ta varast erruminekut 1435. aastal destabiliseerisid piirkondlikku aristokraatiat.

Pärast seda, kui Göttingeni hertsog Otto I andis oma jurisdiktsiooni juutide üle aastatel 1369–1370 Göttingeni linnale, halvenesid juutide tingimused oluliselt ning järgnes mitu verist tagakiusamist ja linnast väljaajamist. Ajavahemikus 1460–1599 ei elanud Göttingenis üldse juute.

Welfide mõju vähenemine linna üle jätkus 15. sajandi lõpuni, kuigi linn jäi ametlikult Welfide omandiks. Sellest hoolimata peeti linna mõnes tolleaegses dokumendis vabaks riigilinnaks.

St. Johanniskirche
St Jakobikirche

14. ja 15. sajand esindasid seega Göttingeni poliitilise ja majandusliku võimu laienemise aega, mis peegeldus ka tolleaegses arhitektuuris. Johanniskirche laiendamine gooti kodakirikuks algas 14. sajandi esimeses pooles. Alates 1330. aastast asendati gooti struktuuriga ka Nikolauskirche hoone. Pärast Johanniskirche tööde lõppu algas 14. sajandi teises pooles Jakobikirche ümberehitamine. Sellele hoonele eelnenud väiksem kirik oli ilmselt rajatud Heinrich Lõvi või tema järglase poolt ja see oli kiriku taga asunud linnakindluse kabel. Esinduslik vana raekoda ehitati aastatel 1366–1444.

1360. aasta paiku rekonstrueeriti linna kindlustused, mis hõlmasid nüüd ka Neustadti ja Altes Dorfi. Nende ehitustööde käigus viidi neli linnaväravat kaugemale välja ja linna pindala kasvas umbes 75 hektarit. Linna nõukogu sõlmis liidu ümberkaudsete linnadega ja Göttingen ühines 1351. aastal Hansa Liiduga (vt allpool). Göttingen omandas ka Grona (praegu Grone) ja mitu muud ümberkaudset küla Leine orus.

Järkjärgulise võimsuse kasvu põhjus oli linna kasvav majanduslik tähtsus hiliskeskajal . See tulenes suuresti heast ühendusest põhja–lõuna kaubateega, eriti sellega, mis järgis Leine orgu. Kaubatee aitas oluliselt kaasa kohalikule tekstiilitööstusele. Linakangrute gildi kõrval muutus oluliseks villakangrute gild. Kudumisvill pärines linna vahetust ümbrusest, kus peeti kuni 3000 lammast ja 1500 talle. Villast riiet müüdi edukalt kogu teel Hollandisse ja Lübeckisse. 1475. aastast suurendati tekstiilitootmist: uued kangrud tõid Göttingeni uudseid kudumistehnikaid ja kindlustasid Göttingeni tekstiiltoodete eksportija positsiooni kolmeks põlvkonnaks. Alles 16. sajandi lõpus, kui Göttingen ei suutnud enam konkureerida odavate Inglise tekstiilidega, toimus kohaliku tekstiilitööstuse langus.

Göttingeni kaubitsejad said kasu ka tähtsast kaubateest Lübecki ja Frankfurt am Maini vahel. Göttingeni turg muutus oluliseks piirkonnast kaugemal. Neli korda aasta tuli linna suur hulk teiste piirkondade kaubitsejaid. Göttingen ühines ka Hansa Liiduga, mille esimesele kohtumisele kutsuti ta 1351. aastal. Göttingeni suhe Hansa Liiduga jäi siiski kaugeks. Sisemaa linnana olid Göttingenil liiduga majanduslikud sidemed, kuid ta ei tahtnud osaleda selle poliitikas. Göttingen jäi 1426. aastal vaid maksvaks liikmeks ja lahkus liidust juba 1572. aastal.

Sõltumatuse kaotamisest tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast mitut dünastilist lõhet ja võimu vahetumist, mis järgnesid Otto Ükssilma surmale, annekteeris Calenbergi vürst hertsog Erich I Vanem Göttingeni vürstkonna, millest sai Calenbergi vürstkonna lahutamatu osa. Linn keeldus 1504. aastal Erich I-le tribuuti maksmast ja selle tulemusena laskis Erich I keiser Maximilian I-l Göttingeni linna põlu alla panna. Järgnenud pinged nõrgestasid linna majanduslikult, mis viis selleni, et linn maksis 1512. aastal lõpuks oma tribuudi Erich I-le. Hiljem Erichi ja linna vaheline suhe paranes Erichi rahalise sõltuvuse tõttu Göttingenist.

Puulõige linna lääneküljest 1585. aastal

1584. aastal läks linn samuti Welfide dünastiast pärinevate Braunschweig-Wolfenbütteli hertsogite valdusse ja 1635. aastal Lüneburgile, mis valitses seda edaspidi. 1692. aastal nimetati Göttingen Hannoveri kuurvürstiriigi (ametlikult Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond) jagamatuks osaks.

Ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

Göttingeni ülikooli asutas 1737. aastal Georg August, kes oli Suurbritannia ja Iirimaa kuningas, Braunschweig-Lüneburgi hertsog ja Hannoveri kuurvürst. Napoleoni ajal oli linn 1806. aastal lühikest aega Preisimaa käes, anti 1807. aastal üle Napoleoni äsjaloodud Vestfaali kuningriigile ja tagastati 1813. aastal pärast Napoleoni kaotust Hannoverile. 1814. aastal ülendati Hannoveri kuurvürstid Hannoveri kuningateks ja loodi Hannoveri kuningriik. Austria-Preisi sõjas (1866) püüdis Hannoveri kuningriik säilitada neutraliteeti. Kui Hannover hääletas 14. juunil 1866 liiduvägede mobiliseerimise poolt Preisimaa vastu, nägi Preisimaa selles põhjust kuulutada Hannoverile sõda. 1868. aastal Hannoveri kuningriik kaotati ja Göttingenist sai Preisimaa Hannoveri provintsi osa. Hannoveri provints kaotati lõplikult 1946. aastal.

Raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

1854. aastal ühendati linn uue Hannoveri lõunaraudteega. Täna teenindab Göttingeni raudteejaam (ICE) kiirronge Hannoveri–Würzburgi kiirraudteeliinil.

Der Nabel, jalakäijate tsooni keskus

Kolmanda riigi ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastatel asus Göttingeni ülikoolis maailma tipptasemel matemaatika-füüsikateaduskond, mida juhtisid kaheksa meest, peaaegu kõik juudid. Nad said tuntuks kui Göttingeni kaheksa. Nende hulka kuulusid nt Leó Szilárd ja Edward Teller. Kuid see teaduskond ei olnud Kolmanda riigi suhtes salliv ja Göttingeni ülikool kannatas selle tulemusena kõvasti. Göttingeni kaheksa vallandati ja need mehed sunniti 1938. aastal Läände emigreeruma. Szilárdist ja Tellerist said Manhattani projekti meeskonna võtmetegelased. On irooniline, et natside rõhumine "saksa füüsikale" takistas Saksa teadlastel rakendada Albert Einsteini läbimurdelisi teadmisi füüsikast, mis pidurdas füüsika edasist arengut Saksamaal. Pärast teise maailmasõja lõppu tuli kuulsal ülikoolil peaaegu nullist alustada, eriti füüsika, matemaatika ja keemia osakondades, see protsess on jätkunud 21. sajandini.[6]

Göttingeni rahvas toetas Hitlerit ja natsismi varakult. 1933. aastal nimetati Theaterplatz ümber Adolf-Hitler-Platziks ja teise maailmasõja lõpuks oli 70 tänavat ümber nimetatud natside režiimi või sõjaliste teemade järgi. Natside kultuuri imendumist Göttingeni kodanike igapäevaellu on dokumenteerinud ajaloolane David Imhoof. Göttingeni sünagoog purustati kristalliööl, 9. novembril 1938. Paljud juudid tapeti Natsi-Saksamaa surmalaagrites. Moringenis oli ka koonduslaager noortele, kes vabastati alles 1945. aastal.

Laiaulatuslikes Briti, Kanada ja Ameerika õhurünnakutes Natsi-Saksamaale sai Göttingen suhteliselt vähe kannatada. Vaid umbes 2,1% linnast purustati. Alates juulist 1944 olid õhurünnakud mõnikord raskemad, kuid need tabasid põhiliselt peamise raudteejaama ala, viimast korda 7. aprillil 1945. Göttingeni ajalooline vanalinn jäi praktiliselt purustamata.

Ajalooline poolpuitmaja Junkernschänke purustati 1945. aasta õhurünnakus ja selle eksterjöör taastati korralikult alles 1980. aastatel. Kaks kirikut (Paulinerkirche ja Johanniskirche) vanalinnas ning mitu ülikoolihoonet said raskelt viga. Anatoomiainstituut ja 57 elumaja, neist enamik Untere Maschstraßel kesklinnas, purustati täielikult. Õhurünnakutes hukkus vaid 107 inimest, mis on suhteliselt väike arv. Naaberlinnad Hannover ja Braunschweig elasid läbi palju tõsiseid pommirünnakuid. Kasselit purustati korduvalt.

Kuna linnas oli palju haiglaid, hoolitsesid need teise maailmasõja ajal kuni 400 haavatud Wehrmachti sõduri ja lenduri eest. Göttingenil oli õnne ka selle poolest, et enne Ameerika vägede saabumist Göttingeni 8. aprillil 1945 lahkusid kõik Wehrmachti lahinguüksused piirkonnast, seega Göttingenis ei toimunud raskeid maavõitlusi, suurtükiväe pommitamisi või muid suuri lahinguid.

Pärast sõda ühinesid Göttingeni kreis ja linn Hildesheimi haldusringkonda (Regierungsbezirk). 1973. aasta reformiga Göttingeni kreisi laiendati, sellega liideti endised Duderstadti ja Hann. Mündeni kreisid.

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

St Michaelkirche

Pärast keskaega oli Göttingeni ala Mainzi peapiiskopkonna osa ja enamik rahvast katoliiklased. 1528. aastast alates muutus linnas üha populaarsemaks kiriku reformija Martin Lutheri õpetus. 1529. aastal toimus esimene protestantlik jutlus endises dominiiklaste kloostri kirikus Paulinenkirches. Mitu sajandit oli peaaegu kogu linnarahvas luterlik. Tänapäeval on Göttingeni ala Hannoveri evangeelse luterliku kiriku osa. Peale selle riigikiriku on Göttingenis mitu muud protestantlikku kirikut, mis on tuntud vabakirikutena. 1746. aastal jätkati Göttingenis katoliikliku teenistusega, mis oli esialgu mõeldud vaid uue ülikooli üliõpilastele, kuid aasta hiljem kõigile soovijatele. Kuid alles 1787. aastal ehitati esimene reformatsioonijärgne katoliku kirik: St. Michaelkirche. 1929. aastal püstitati teine katoliku kirik St. Pauluskirche. Tänapäeval on Göttingeni peamised religioonid luterlus ja katoliiklus. Lisaks neile baptisti kogudus 1894. aastast, mennoniitide kogudus 1946. aastast, samuti Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kogudus.

Dokumenteeritud juudi kogukond pärineb 16. sajandist. Kolmanda riigi ajal kristalliööl 9. novembril 1938 purustati Göttingeni sünagoog, nagu palju teisigi kogu Saksamaal. Juudi kogukonda kiusati taga ja paljud selle liikmed surid koonduslaagrites. Viimastel aastatel on juudi kogukond seoses juutide sisserändega endise Nõukogude Liidu liiduvabariikidest taas õitsele puhkenud. 2004. aastal tähistati uues juudi kogukonna keskuses esimest sabatit. Seal on ka palju islami kogukondi. Islam juurdus Göttingenis nagu ka teistes Saksa linnades seoses türklaste sisserändega Wirtschaftswunder'i ajal 1960. ja 1970. aastatel. Türklased moodustavad enamuse Göttingeni muslimitest. Teised muslimid on araabia päritolu või tulnud Pakistanist, Iraanist ja Indiast. Linnas on kaks mošeed.

Sakslastel on kalduvus ilmalikkusele, eriti endise Ida-Saksamaa aladel, kuid ka Läänes: aina rohkem inimesi on ristimata või kirikust lahkunud. See tendents on eriti märgatav alates 1990. aastatest; aastatel 1990–2014 vähenes protestantide arv Göttingenis 56,2 protsendilt 40,6 protsendini ja katoliiklaste arv 17,1 protsendilt 15,6 protsendini.

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Göttingenis sündinud tuntud inimesi[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Heinrich August Ewald (1803–1875)

Göttingenis surnud tuntud inimesi[muuda | muuda lähteteksti]

Peter Gustav Lejeune Dirichlet
Wilhelm Eduard Weber

Kultuuriasutused[muuda | muuda lähteteksti]

Teater[muuda | muuda lähteteksti]

Göttingenis on kaks kutselist teatrit: Deutsches Theater ja Junges Theater. Lisaks on Theater im OP Göttingen (ThOP), mis esitab enamasti üliõpilasloomingut.

Deutsches Theater
Junges Theater, Wochenmarkt

Muuseumid, kogud, näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Göttingeni linnamuuseumis (Städtisches Museum Göttingen) on püsi- ja ajutised näitused ajaloolistest ja kunstimaterjalidest.
  • Ülikooli etnograafiakogus on rahvusvahelise tähtsusega Lõunamerede näitus (Cook/Forsteri kogu) ja enamasti 19. sajandi materjalid Arktika polaarpiirkonnast (parun von Aschi kogu), samuti suured väljapanekud Aafrikast.
  • Vanas raekojas (Altes Rathaus) on kohalike, piirkondlike ja rahvusvaheliste kunstnike ajutised kunstinäitused.
  • Paulinerkirche ajaloolises ülikooli raamatukoguhoones toimub ajutisi näitusi, tavaliselt ajaloolise sisuga.

Ülikoolis on olulisi muuseume ja kogusid.

Aiad[muuda | muuda lähteteksti]

Kohalik meedia[muuda | muuda lähteteksti]

Kohalik raadiojaam Stadtradio Göttingen, mida kaudselt rahastab Alam-Saksi liidumaa, on eetris FM-sagedusel 107,1 MHz ja katab kõik linnaosad ning mõned ümberkaudsed linnad ja külad. Selle igatunnised uudisteülevaated on elanike peamine kohalike uudiste allikas. Lisaks pakuvad oma filiaalide kohalikel sagedustel teatud kohalikke uudistesaateid raadiojaamad NDR 1, Hitradio Antenne Niedersachsen ja radio ffn.

Piirkondliku ajalehe Hessisch-Niedersächsische Allgemeine toimetus asub Göttingenis. Selle kohalike uudiste teenus on internetis tasuta saadaval ja konkureerib otse Stadtradio uudisteteenusega.

Göttinger Tageblatti väljaantav Hannoversche Allgemeine Zeitung ilmub esmaspäevast laupäevani.

  • Gänselieseli purskkaev on Göttingeni sümbol
    Gänselieseli purskkaev on Göttingeni sümbol
  • Gänselieseli purskkaev ja jalakäijate tsoon
    Gänselieseli purskkaev ja jalakäijate tsoon

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Register of German municipalities (2022), vaadatud 7.10.2023.
  2. ↑ Daten Fakten Zahlen
  3. ↑ Göttingeni ülikooli koduleht
  4. ↑ Göttinger Tageblatt 25.10.2018
  5. ↑ "Eine ziemlich alte Universitätsstadt'". Hannoversche Allgemeine Zeitung, 8. september 2006, lk 6.
  6. ↑ Mathematisches Forschungsinstitut Oberwolfach, "Emigration of Mathematicians and Transmission of Mathematics: Historical Lessons and Consequences of the Third Reich", Report No. 51/2011; organized by June Barrow-Green, Milton-Keynes, Della Fenster, Joachim Schwermer, & Reinhard Siegmund-Schultze. (30 Oct - 5 Nov 2011). Kättesaadav: http://www.mfo.de/occasion/1144. Vaadatud 13.07.2014. DOI: 10.4171/OWR/2011/51

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa suurlinnad (üle 100 000 elaniku)
Üle 1 000 000 Saksamaa
Üle 500 000
Üle 200 000
Üle 100 000
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Göttingen&oldid=6462467"