Johannes XXII

Johannes XXII
Sünninimi	Jacques d'Euse
Valitsemisaja algus	7. august 1316
Valitsemisaja lõpp	4. detsember 1334
Eelkäija	Clemens V
Järeltulija	Benedictus XII
Sünnikuupäev	1244, 1245 või 1249
Sünnikoht	Cahors
Surmakuupäev	4. detsember 1334
Surmakoht	Avignon

Johannes XXII, ladinapäraselt Ioannes XXII (Jacques d'Euse, ka Jacques Duèse, Jacques Duèze, Jacques Deuse, Jacques d'Eusa, Jacques d'Ueza, Jacques d'Ossa, Jacques Dossa või Jacques Deuza; 1244, 1245 või 1249 – 4. detsember 1334) oli paavst aastatel 1316–1334. Ta oli 196. paavst ja teine Avignoni vangipõlve paavst.

Jacques d'Euse sündis Prantsusmaal Cahorsis kaupmehe ning Saint-Félix en Quercy senjööri Arnaud d'Eusse (Arnaud Duèse) ja tema abikaasa Helena de Bérail' viielapselise pere vanima lapsena. Tema nime algkuju oli Salvador Miranda andmetel Duèse, kuid vend muutis selle hiljem d'Euse'ks.

D'Euse omandas alghariduse Cahorsis dominiiklaste juures. Hiljem õppis Montpellier' ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi nii kanoonilise kui ka tsiviilõiguse alal. Ta hakkas Pariisi Ülikoolis õppima teoloogiat, kuid see jäi tal lõpetamata.

D'Euse õpetas Toulouse'is ja Cahorsis kanoonilist õigust. Ta sai Orléansi ülikooli, Saint-Front de Périgueux' ja Albi kanoonikuks, seejärel Sarlati ülemdiakoniks, Montpellier' ülikooli õigusteaduste professoriks ja 31. jaanuarist 1300 Le Puy katedraali dekaaniks.

D'Euse määrati 4. veebruaril 1300 Fréjusi piiskopiks. Ta oli 1308–1310 Napoli kuninga kantsler, sai 18. märtsil 1310 Avignoni piiskopiks, 23. detsembril 1312 San Vitale kardinalpreestriks ja 22. mail 1313 Porto kardinalpiiskopiks. Ta osales Vienne'i kirikukogul.

1314–1316 konklaav

Johannes XXII valiti paavstiks 7. augustil 1316 Lyoni dominiiklaste konvendis ja pühitseti ametisse 5. septembril Lyonis kardinal Napoleone Orsini poolt.

1. maist 1314 7. augustini 1316 toimunud konklaavil osales 24 kardinali. See oli pikim konklaav ajaloos, veel kauem valiti paavsti pärast Clemens IV surma, kuid seda mitte konklaavil. Konklaav kogunes esmalt Carpentras' piiskopipalees. Konklaavil tekkis 3 fraktsiooni: Itaalia, Gascogne'i ja Provence'i kardinalid. Itaallased soovisid paavsti tagasipöördumist Rooma, Gascogne'i omad tema jäämist Avignoni, kolmas fraktsioon balansseeris nende arvamuste vahel. Itaallaste põhisoosikuks oli esmalt kardinal Guillaume de Mandagot.

24. juulil 1314 lahkusid kardinalid arvatavasti Clemens V sugulaste intriigide tõttu konklaavilt. Carpentras's puhkesid rahutused, mille käigus põletasid gaskoonlased suurema osa linnast maha. Itaallased soovisid konklaavi toimumist Roomas, kuid Prantsusmaa kuningas Philippe IV nõudis kardinalidelt Bérenger Frédolilt ja Arnaud de Pellegrue'lt, et nad valiksid konklaavi toimumiskohaks mõne Prantsusmaa linna. Kuningas nõudis kardinalidelt ka 3-liikmelise valimiskomitee määramist.

Kuus Itaalia kardinali kogunes 10. septembril 1314 Valence's, kus nad kirjutasid Inglismaa kuningale Edward II-le, Aragóni kuningale Jaime II-le ja tsistertslastele avaliku kirja. Edward II nõudis 4. detsembril 1314 ja Jaime II omakorda jaanuaris 1315 kardinalidelt, et nad valiksid paavsti kiiremini. 10. veebruaril 1315 teatas kardinal Giacomo Colonna Jaime II-le, et kardinalid teevad paavsti valimiseks kõik endast oleneva. Kardinal Arnaud de Pellegrue teatas omakorda Jaime II-le, et itaallastele pakuti konklaavil patiseisu lõpetamiseks välja 10 nime, samuti tehti neile ettepanek viia konklaav läbi neile sobivas piirkonnas Prantsusmaal, kuid Itaalia kardinalid soovisid konklaavi toimumist kas Saksa-Rooma keisririigi territooriumil või Itaalias.

Prantsusmaa uus kuningas Louis X saatis kardinale mõjutama Senlis' piiskopi Pierre de Barrières, kuid tema esimene missioon lõppes tulemusteta. 16. septembril 1315 nõudis Edward II kardinalidelt, et nad langetaksid otsuse kiiremini. Louis X saatis 26. detsembril 1315 Barrières' taas kardinalide juurde. Kui tema tegevus ei andnud ikka soovitud tulemusi, saatis kuningas kardinalide juurde oma venna Philippe'i, kelle mõjutusel siirdusid kardinalid Lyoni, kus nad 28. juunil 1316 kogunesid konklaavil, mida asus läbi viima Forezi krahv Jean. 21. juulil oleks paavstiks valitud kardinal Arnaud d'Aux, kuid krahv teatas, et ta pole vastuvõetav Prantsusmaa kuningale. Lisaks Mandagot'le oli peamiseks kandidaadiks ka Arnaud de Pellegrue. Kui neist keegi ei saanud vajalikul arvul hääli, valiti Johannes XXII paavstiks aklamatsiooniga.

Konklaavil osalenud kardinalid

Rahanduspoliitika

Johannes XXII-l oli vaja ülal pidada kuuriat ja rahastada sõjategevust Itaalias. Ta kehtestas 1316 või 1319 annaadid ja nõudis 2 või 3 aasta jooksul endale vakantsetelt benefiitsidelt saadavaid tulusid.

Suhted Prantsusmaaga

Avignoni vangipõlv

Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Johannes XXII valiti paavstiks Lyonis, kuid ta oli lubanud paavstina siirduda Rooma. Ta lahkus septembris 1316 Lyonist ja saabus 2. oktoobril Avignoni, kuhu ta lasi rajada paavstipalee.

Suhted Prantsusmaa kuningaga

Paavst saatis 1318 dominiiklase Petrus Paludanuse legaadina Flandriasse, et vahendada rahuläbirääkimisi Prantsusmaa kuninga Philippe V ja Flandria krahvi Robert III vahel. Paavst tunnustas 1325 Charles IV abielu Jeanne d'Évreux'ga.

Suhted Saksamaaga ja skisma

Johannes XXII kutsus 5. septembril 1316 Saksamaa trooninõudlejaid Ludwig IV-t ja Friedrich III-t vaidlust trooni pärast rahumeelselt lahendama. Mõlemad nõudlejad lootsid paavstilt omale toetust saada.

Ludwig IV määras peatselt Itaaliasse keiserliku vikaari. Samuti toetas kuningas paavsti tauninud Milano valitsejat Galeazzo Viscontit ja võttis hiljem oma õukonda Prantsusmaalt põgenenud frantsiskaani spiritualistid.

Paavst kuulutas 1317, et vakantsiperioodil määrab keisririigis vikaare paavst. Ta alustas 8. oktoobril 1323 kuninga vastu kanoonilist protsessi, kuna Friedrichi alistanud Ludwig oli Saksa kuninga tiitli omandanud paavsti loata. Ludwig IV saatis paavsti juurde saadikud, kuid kuulutas 18. detsembril 1323 Nürnbergis, et ta ei tunnusta paavsti otsustusõigust Saksa kuninga valimistel. Kuningas süüdistas paavsti ketserluses ja nõudis oikumeenilise kirikukogu kokku kutsumist.

Johannes XXII ekskommunitseeris 23. märtsil 1324 Ludwig IV, kes 22. mail 1324 kuulutas omakorda paavsti ketseriks. Paavst ekskommunitseeris 11. juulil 1324 Ludwigi toetajad. Kuningas apelleeris paavsti otsuse vastu oikumeenilisele kirikukogule, soovides selle kokku kutsumist ja süüdistades paavsti ketserluses. Paavst tunnustas omakorda Prantsusmaa ja Austria vahelist liitu, et sõdida Saksamaaga. Paavst peatas 3. aprillil 1327 kõik Ludwigi õigused Saksamaa ja Baieri troonile ning nõudis, et kuningas ilmuks 6 kuu jooksul paavsti juurde oma tegevusest aru andma.

Ludwig IV siirdus selle asemel Rooma ja lasi end 17. jaanuaril 1328 kroonida Saksa-Rooma keisriks, olles 1327 kroonitud langobardide kuningaks. Keiser kuulutas paavsti 18. aprillil 1328 ketseriks ja lasi ta ametist tagandada näidisprotsessil, mille käigus riietati õlgnukk paavstirüüsse ja seejärel põletati. Keisri nõudel valisid Rooma vaimulikud 12. mail 1328 vastupaavstiks frantsiskaani spiritualisti Nicolaus V, kelle keiser isiklikult 15. mail kroonis. Paavst kuulutas omakorda keisri vastu välja ristisõja ja ekskommunitseeris vastupaavsti. Nicolaus V pidas aga 19. veebruaril 1329 Pisas sinodi, kus viidi taas läbi näidisprotsess, kus kohtupinki pandi paavsti kujutav õlgnukk.

Ludwig IV rakendas Itaalias radikaalset maksupoliitikat, mistõttu paljud linnad asusid tasapisi toetama paavsti. Kui Ludwig siirdus Saksamaale, põgenes Nicolaus V Donoratico krahvi Bonifacio juurde. Paavst nõudis 10. mail 1330 krahvilt vastupaavsti loovutamist. Alanud läbirääkimiste käigus loobus vastupaavst 25. juulil 1330 ametist ja ilmus 24. augustil 1330 Avignoni, kus ta palus paavstilt andestust. Paavst määras talle pensioni, kuid keelas linnast lahkuda.

Ludwig alustas Böömi kuninga Jani, Austria hertsogi Otto ja Trieri peapiiskopi vahendusel paavstiga läbirääkimisi kirikuvande tühistamiseks. Paavst nõudis, et Ludwig loobuks nõudlustest keisritiitlile, kuid Ludwig keeldus sellest.

Paavst ei tunnustanud ka 1328 Mainzi peapiiskopiks valitud Balduin von Luxemburgi, kes toetas Ludwigit. Paavst määras peapiiskopiks Heinrich von Virneburgi.

Suhted Leeduga ^[1]

Mais 1323 teatas Leedu suurvürst Gediminas paavstile oma soovist astuda katoliku kirikusse, kuid palus, et Saksa ordu liikmed ei tuleks Leedusse katoliiklust levitama. Johannes XXII teavitas 7. novembril 1323 Gediminase kavatsusest Prantsusmaa kuningat Charles IV-t. Paavst avaldas 1. juunil 1324 oma heameelt Gediminase otsuse üle ning määras Leedusse ja Venemaale legaatideks Alet' piiskopi Barthélemy ja abti Bernhardi. Paavst manitses ka Saksa ordut, et see ei tülitaks Leedu valitsejat.

Paavst rajas Kiievi piiskopkonna, kinnitas 31. augustil 1324 Liivimaa maahärrade ja Leedu vahel sõlmitud rahuleppe ja nõudis 12. novembril 1324 Saksimaa frantsisklastelt, et nad läheksid Leedusse misjonitööle.

Suhted Itaalia riikidega

Johannes XXII kinnitas Napoli kuninga Roberto keiserlikuks vikaariks Itaalias, kuid kuningas sai sõjas Saksa kuningalt Ludwig IV-lt lüüa. Paavst saatis 1331 Napolisse legaadiks frantsisklaste orduülema Gerardus Odonise.

Paavst määras kardinal Bertrand du Pouget legaadiks Milanosse, kus paavstivastased Viscontid oli haaranud võimu. Ta määras 15. märtsil 1318 Bartolomeo da Lucca Torcello piiskopiks.

Johannes XXII ja Eesti ^[1]

Suhted maaisandatega

Johannes XXII tühistas 21. detsembril ja 23. detsembril 1317 Saksa ordu, Riia toomkapiitli ja peapiiskopi vasallide vahel 23. aprillil 1316 sõlmitud Sigulda kolmikliidu.

Paavst nõudis 23. veebruaril 1318 Saksa ordu kõrgmeistrilt Karl von Trierilt ning Viljandi, Võnnu ja Dünamünde komtuuridelt, et nad ilmuksid 6 kuu jooksul paavsti juurde. Samuti pidid Saare-Lääne piiskop ja teised Liivimaa prelaadid saatma oma esindajad paavsti juurde, kes taunis olukorda Liivimaal ning Preisimaal, kuna paljud neist, kes tahtsid kristlaseks saada, pöördusid taas paganlike kommete juurde.

Paavst nõudis 1322 Saksamaa dominiiklaste provintsiaalpriorilt ristisõja jutluste pidamist Saksa ordu toetuseks Liivimaal ja Preisimaal. Ta andis Saksa ordule volituse vabastada ristisõdijad kirikuvandest.

Paavst taunis 10. veebruaril 1324 avaldatud bullas "Iuxta sollicitudinis apostolicae" Saksa ordut, mis ei lase oma valdustes kuulutada kristlust paganaile ja uskmatuile.

Ta nõudis 11. veebruaril 1324 Chełmno piiskopilt Ottolt, et see määraks toomhärra Bernhard de Holsesatiale prebende.

Ta andis 5. juunil 1324 Avignonist Riiga reisinud peapiiskop Friedrich von Pernsteinile turbekirja. Paavst nõudis 14. jaanuaril 1333 Riia peapiiskopilt Dubrovniki kloostri visiteerimist.

Ta kinnitas 31. augustil 1324 Liivimaa maahärrade ja Leedu vahel sõlmitud rahuleppe.

Ta nõudis 11. juulil 1329 Saare-Lääne, Tartu ja Padova piiskoppidelt, et Saksa ordu heastaks Riia peapiiskopkonnale tekitatud kahju. Ta volitas Saare-Lääne piiskoppi Jakobit otsustama Anteni küla osas. Ta avaldas 13. juulil 1332 esialgse otsuse Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelises tülis. Paavsti nõudel langetasid 15. aprillil 1334 Santa Prisca kardinalpreester Jacques Fournier (hilisem paavst Benedictus XII) ja Santa Maria Aquiro kardinaldiakon Bertrand de Montfavez selles tülis otsuse.

Privileegid

Paavst andis 30. aprillil 1332 Saare-Lääne piiskopile Jakobile privileege ja vabastas ta 6. veebruaril 1333 pühapaikade külastamise kohustusest.

Ta andis 25. juunil 1332 Riia peapiiskopile Friedrich von Pernsteinile privileegi hoida tema käsutuses olevaid raamatuid oma surmatunnini.

Muud otsused

Ta nõudis 11. augustil 1316 Tartu dekaanilt, et see mõistaks kohut Sigulda komtuuri ja Ido de Haijo vahelises kohtuasjas.

Paavst andis märtsis 1318, 24. septembril 1318 ja 25. juulil 1319 otsuseid Dünamünde kloostri osas.

Ta määras 19. detsembril 1323 Tartu piiskopkonna toomhärraks ja skolastikuks Johannes Lasi.

Paavst andis 10. septembril 1332 aadlik Engelbert von Tisenhausenile dispensatsiooni.

Paavst ekskommunitseeris 1333 Padise kloostri munga tapnud Otto von Roseni.

Piiskoppide määramised

Paavst määras 3. märtsil 1322 Tartu skolastiku Jakobi Saare-Lääne piiskopiks.

Ta määras 5. märtsil 1322 Kuramaa piiskopiks Pauli.

Ta määras 26. novembril 1323 Tartu piiskopiks Engelbert von Doleni.

Ta kinnitas 23. detsembril 1323 Tallinna piiskopiks Olav von Roskilde ja Tallinna toomhärra Otto Chełmno piiskopiks.

Vandenõu paavsti vastu

Cahorsi piiskop Hugues Géraud kavandas 1317 paavsti vastu vandenõud, mille käigus taheti paavsti mürgitada. Johannes XXII lasi piiskopi tagandada ja tuleriidale saata.

Suhted kiriku institutsioonidega

Johannes XXII andis oma ametiajal välja 60 000 erinevat dokumenti.^[2] Ta avaldas 19. novembril 1317 bulla "Execrabilise", millega ta keelustas ühel vaimulikul samaaegselt rohkem kui ühe piiskopiameti pidamise. Ta püüdis kärpida kapiitlite võimu, piirates nende volitusi piiskoppide valimisel.

Augustiinlased

Ta määras 1331 augustiinlased-eremiidid Augustinuse haua valvuriteks.

Frantsisklased

Paavstil puhkes frantsisklastega vaidlus vaesuse privileegi rakendamise üle, kuna frantsisklased propageerisid vaateid, mille alusel ei omanud Jeesus Kristus ega apostlid eraomandit. Frantsisklaste ordumeister Michele da Cesena avaldas 21. augustil 1316 traktaadi "Gravi qua premor". Johannes XXII käskis 7. oktoobril 1317 avaldatud bullas "Quorumdam exigit" frantsiskaani spiritualiste kuuletuda oma ordu ülematele. Paavst taunis ka teisi spiritualistide rühmitusi, ekskommunitseeris 30. detsembril 1317 avaldatud bullas "Sancta Romana" ühe fraticelli liikumise liidri Angelo da Clareno ja saatis laiali frantsiskaani tsölestiinid.

23. jaanuaril 1318 avaldatud bullas "Gloriosam ecclesiam" kuulutas paavst frantsisklaste radikaalsed vaated vaesusest eksituseks, mõistes ka hukka Toscana spiritualistid. Paavsti väitel tahtsid spiritualistid kuulutada end ainsateks tõelisteks evangeeliumi järgijateks, taunisid pattu teinud vaimulike osalust sakramentide andmisel, eirasid paavsti jurisdiktsiooni ja pidasid Rooma kirikut korruptiivseks. Paavst nõudis Sitsiilia kuningalt Federico III-lt, et see rakendaks spiritualistide vastu karmimaid meetmeid. Mitmed radikaalsemad kerjusmungad anti inkvisitsiooni kätte ja 7. mail 1318 saadeti Marseilles neli neist tuleriidale.

1321 toimunud Narbonne'i dispuudil kaitses frantsisklaste vaateid Bérenger Talon, kuid kohalik inkvisiitor kuulutas need väited ketserlikeks. Talon soovis selles küsimuses paavsti otsust, kes lubas aga 26. märtsil 1322 bullas "Quia nonnunquami" ekskommunitseerida igaühe, kes tõlgendab tema 1317 bullat valesti.

1. juunil 1322 kogunes Perugias frantsisklaste ordu üldkapiitel, millel rõhutati 4. juunil, et Kristus ega apostlid ei omanud eraomandit. Paavst taunis 1. augustil 1322 spiritualiste, tühistas 8. detsembril 1322 avaldatud bullaga "Ad conditorem canonum" Perugia üldkapiitli otsused ja kuulutas väite, mille alusel ei omanud apostlid eraomandit, 12. novembril 1323 avaldatud bullas "Cum inter nonnullos" ketserlikuks.

Paavsti otsuse järel kuulutasid mõned radikaalsemad frantsisklased paavsti ketseriks. 1324 teatas paavst, et need, kes on tema otsuse vastu, on ketserid ja katoliku kiriku vaenlased. Paavst nõudis 10. mail 1325 radikaalsete frantsisklaste vangistamist, mistõttu suvel 1325 lõid osad frantsisklased katoliku kirikust lahku ja nii andis paavst 16. septembril 1325 tsiviilvõimudele korralduse üks liidreid Ubertino da Casale kinni võtta. Paavst kutsus ordu juhi Cesena Avignoni, et ta annaks oma tegevusest aru. Cesena nõustus minema, kuid paavst keelas tal linnast lahkuda. Kui Cesena põgenes Avignonist, siis paavst tagandas ta 6. juunil 1328 ametist, korrates oma otsust 12. detsembril 1328 ning ekskommunitseeris aprillis 1329 Cesena ja William Ockhami. Paavst määras frantsisklaste generaalvikaariks kardinal Bertrand de la Touri.

Paavst nõudis 5. septembril 1328 ja 18. augustil 1331 Milano peapiiskopilt Cesena vikaaride kinni võtmist. Ta hoiatas 16. novembril 1329 avaldatud bullas "Quia vir reprobus" usklikke Cesena eest. Cesena omakorda süüdistas paavsti ketserluses. 1331 toimunud Perpignani kapiitlil heideti Cesena frantsisklaste ordust välja. Paavst nõudis 21. veebruaril 1334 Ara Cæli kloostri ülemalt fraticellide liidri Angelo da Clareno vangistamist.

1328 vastupaavstiks määratud Nicolaus V oli samuti frantsiskaani spiritualist ja paavst ekskommunitseeris ta.

Paavst andis 21. detsembril 1328 absolutsiooni Toscana frantsisklaste provintsiaalile Minusele. Paavst määras 23. juulil 1334 frantsisklaste kardinal-protektoriks kardinal Giacomo Caetani Stefaneschi. Sitsiilia kuninga Federico III naise vend Filippo soovis 1328 paavstilt saada luba frantsisklaste vaesusreeglite järgimiseks, kuid ei tahtnud sõltuda ordumeistrist. Paavst keeldus talle vastavat luba andmast.

Paavst nõudis 12. novembril 1324 Saksimaa frantsisklastelt, et nad läheksid Leedusse misjonitööle ^[1].

Fonte Avellana kongregatsioon

Ta rajas 1325 Fonte-Avellana kloostri.

Grandmontini ordu

Ta reorganiseeris 1317 avaldatud bullaga "Exigente debito" grandmontini ordu.

Kristuse Rüütlite rüütliordu

Ta tunnustas 1319 Kristuse Rüütlite rüütliordu rajamist.

Montesa rüütliordu

Ta tunnustas 10. juunil 1317 Montesa rüütliordu rajamist.

Olivetaanid

Ta kohtus Bernardo Tolomeoga ja andis tema rajatud olivetaanide ordule privileege.

Saksa ordu

Paavst kinnitas 11. augustil 1316 Saksa ordu privileegid. Ta tühistas 21. detsembril ja 23. detsembril 1317 Saksa ordu, Riia toomkapiitli ja Riia peapiiskopi vasallide vahel sõlmitud Sigulda kolmikliidu. Ta nõudis 23. veebruaril 1318 Saksa ordu kõrgmeistrilt Karl von Trierilt, et ta ilmuks 6 kuu jooksul paavsti juurde. Paavst nõudis 1322 Saksamaa dominiiklaste provintsiaalpriorilt ristisõja jutluste pidamist Saksa ordu toetuseks Liivimaal ja Preisimaal. Ta andis Saksa ordule volituse vabastada ristisõdijad kirikuvandest.

Ta määras 12. juulil 1319 Saksa ordu liikmed Salzburgi peapiiskopiks ning Augsburgi ja Trento piiskopiks.

Paavst taunis 10. veebruaril 1324 avaldatud bullas "Iuxta sollicitudinis apostolicae" Saksa ordut, mis ei lase oma valdustes vabalt kuulutada kristlust paganaile ja uskmatuile.

Ta avaldas 13. juulil 1332 esialgse otsuse Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelises tülis.

Liturgilised otsused

Johannes XXII andis 3. märtsil 1322 avaldatud bullas "Sacratissimo uti culmine" karmeliitidele sabatiini privileegi.

Ta andis indulgentse Angeluse palvetamisel.

Ta sätestas, et Pühima Kolmainu suurpüha tuleb pidada esimesel pühapäeval pärast nelipühi.

Ta andis indulgentse neile, kes lisavad Ave Maria palvesse Jeesuse nime.

Teda peetakse Anima Christi palve autoriks.

Teoloogilised vaidlused

Johannes XXII pidas 1. novembril 1331, 15. detsembril 1331 ja 5. jaanuaril 1332 kokku neli jutlust, milles ta väitis, et paradiisi pääsenud hinged ei näe Jumalat enne Viimset kohtupäeva. Tolleaegsed teoloogid, nagu dominiiklased Giovanni da Napoli, Guillaume Durand de Saint-Pourçain ja Thomas Waley, taunisid paavsti väiteid, mistõttu paavst katsus end novembris 1333 Prantsusmaa kuningale õigustada. Kuningas Philippe VI määras Petrus Paludanuse prelaatide komisjoni etteotsa, mille ülesandeks oli uurida paavsti väiteid. Pariisi Ülikool mõistis paavsti väited detsembris 1333 hukka. Paavst määras omakorda ametisse komisjoni, et uurida apostlite kirjutisi ja tunnistas 3. jaanuaril 1334, et ei kavatsenud õpetada midagi Pühakirja vastast. Ta korrigeeris surivoodil oma vaateid.

Paavstil puhkes frantsisklastega vaidlus vaesuse privileegi rakendamise üle, kuna frantsisklased propageerisid vaateid, mille alusel ei omanud Jeesus Kristus ega apostlid eraomandit. Paavst kuulutas väite, mille alusel ei omanud apostlid eraomandit, 12. novembril 1323 avaldatud bullas "Cum inter nonnullos" ketserlikuks

Ta taunis 1317 agareenlasi. Ta mõistis 1318 hukka apostoolikud. Ta kuulutas 1325 ristisõja Bosnia bogomoliitide vastu.

Ta mõistis 8. veebruaril 1326 hukka Petrus Olivi teoloogilised väited.

Ta mõistis 23. oktoobril 1327 hukka Padua Marsiliuse õpetuse.

Ta mõistis 27. märtsil 1329 avaldatud bullas "Dolentes referimus" ketserlikena hukka 17 Meister Eckharti sententsi, taunides veel 11 sententsi.

Kanooniline õigus

Johannes XXII avaldas 25. oktoobril 1317 avaldatud bullaga "Quoniam nulla" kanoonilise õiguse kogumiku "Clementinæ" ("Liber Septimus").

Uued piiskopkonnad

Alet piiskopkond 18. veebruar 1318
Cortona piiskopkond 19. juuni 1325
Kaffa piiskopkond 26. veebruar 1322
Kiievi piiskopkond
Luçoni piiskopkond 1317
Maillezais' piiskopkond 13. august 1317
Maraghehi piiskopkond
Mirepoix piiskopkond 1317
Montpellier'i piiskopkond 18. veebruar 1318
Rieux piiskopkond 1317
Saint-Flouri piiskopkond 1317
Saint-Papouli piiskopkond 1317
Soltaniyeh (Sultanieh) peapiiskopkond 1318
Zaragoza peapiiskopkond 14. juuni 1318
Toulouse'i peapiiskopkond 22. veebruar 1318
Tulle'i piiskopkond 11. juuli 1317

Nõidade taunimine

Johannes XXII nimetas 27. veebruaril 1318 nõidumist ketserluseks. Ta nõudis nõidade karistamist surmaga.

Misjon

Johannes XXII edendas misjonit Anatoolias, Armeenias, Indias, Leedus ja Pärsias.

Ta saatis Bartholomeus Parvuse Armeeniasse misjoneerima ja määras ta Maraghehi piiskopiks.

Suhted juutidega

Johannes XXII taunis 12. augustil 1317 avaldatud bullaga "Ex parte vestra" katoliiklusesse pöördunud juutide tagasipöördumist judaismi. Ta sätestas 19. juunil 1320 avaldatud bullas "Cum sit absurdum", et ristiusku pöördunud juutide vastu ei tohi pogromme korraldada. Paavsti korraldusel aeti juudid 1321 Roomast minema.

Suhted muhameedlastega

Johannes XXII keelas ekskommunikatsiooni ähvardusel 1320 ja 1326 katoliiklastel muhameedlastega kaubelda.

Kanoniseerimised

Johannes XXII kanoniseeris 3 pühakut.

Onupojapoliitika

Johannes XXII määras kardinaliks oma sugulased Jacques de Via, Arnaud de Via, Gauscelin de Jeani, Bertrand du Pouget', Raymond Le Roux', Jacques Fournieri ja Imbert Dupuis'.

Uued kardinalid

Johannes XXII määras 28 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XII. Kardinal Pierre de Mortemart tutvustas paavstile hilisemat paavsti Clemens VI-t.

konsistoorium 17. detsember 1316
konsistoorium 20. juuni 1317
1. Arnaud de Via
konsistoorium 20. detsember 1320
konsistoorium 18. detsember 1327
1. Annibaldo di Ceccano
2. Pierre des Chappes
3. Giovanni Colonna
4. Jean-Raymond de Comminges
5. Imbert Dupuis
6. Jacques Fournier, (Benedictus XII)
7. Pedro Gómez Barroso
8. Pierre de Mortemart
9. Raymond de Mostuéjouls
10. Matteo Orsini
konsistoorium 25. mai 1331
1. Élie Talleyrand de Périgord
konsistoorium 20. detsember 1331
1. Pierre Bertrand

Johannes XXII kultuuriloos

Johannes XXII ajal rajati Avignoni paavstipalee, mille ehitamiseks andis ta 13. detsembril 1316 korralduse. Ta rajas Avignonis paavstliku raamatukogu.

Ta rajas 1331 Cahorsi ülikooli. Ta andis 1. augustil 1318 ja 18. veebruaril 1321 privileege Perugia ülikoolile.

Paavsti pihiisa oli ajaloolane Bartolomeo da Lucca.

Ta taunis 1317 avaldatud bullas "Spondent quas non exhibent" alkeemiat.

Ta kutsus Avignoni teoloogi ja filosoofi Guillame Durand de Saint-Pourçaini.

Ta sätestas, et valeraha tegemine on karistatav ekskommunikatsiooniga.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.

1972 ekraniseeritud Prantsuse miniseriaalis "Les rois maudits", kehastas kardinal Duezet näitleja Henri Virlojeux, 2005 ekraniseeritud samanimelises miniseriaalis aga näitleja Claude Rich.

Surm

Johannes XXII haigestus 2. novembril 1334 ja suri 4. detsembril 1334 Prantsusmaal Avignonis. Ta maeti 5. detsembril Avignoni katedraali. 9. märtsil 1759 maeti tema säilmed ümber. Prantsuse revolutsiooni käigus rüüstati 1793 tema haud ja säilmed visati Rhône'i jõkke.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
↑ Jodocus Adolph Birkhaeuser, "History of the Church, from Its First Establishment to Our Own Times", lk 402.

Allikad

Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Auguste Coulon, Suzanne Clémencet: Lettres secretes et curiales du pape Jean XXII (1316–1334). Paris 1900– 1965.
Louis Guérard: Documents pontificaux sur la Gascogne, Pontificat de Jean XXII, I-II. Paris, 1897.
Bernardus Guidonis: Vita Joannis Papae XXII. Ludovicus Antonius Muratori, "Rerum Italicarum Scriptores Tomus Tertius". Milano, 1723: 673–684.
Arnold Fayen: Lettres de Jean XXII, I. Bruxelles, 1908.
Liber pontificalis.
Guillaume Mollat: Lettres communes de Jean XXII. Paris 1904–1947.
Johannes XXII dokumendid.

Kirjandus

Felice Accrocca: Ancora sul caso del Papa eretico. Giovanni XXII e la questione della povertà. A proposito del ms. XXI del Convento di Capestrano. "Archivum Historiae Pontificiae" 32.1994: 329–341.
Bernhard Aistermann: Beiträge zum Konflikt Johanns XXII. mit dem Königtum. Freiburg, 1909.
Edmond Albe: Autour de Jean XXII. Hugues Gérard, évêque de Cahors: l'affaire des poisons. "Bulletin de la Société des études littéraires, scientifiques et artistiques du Lot", T. XXIX, 1904.
Étienne Anheim: Une controverse médiévale sur la musique: la décrétale "Docta sanctorum" de Jean XXII et le débat sur l'ars nova dans les années 1320. "Revue Mabillon" 11, 2000: 221–246.
Josef Asal: Die Wahl Johannes XXII. Ein Beitrag zur Geschichte des Avignonischen Papsttums. Berlin 1910.
Étienne Baluze: Vitae paparum Avenionensium, sive collectio actorum veterum. Paris, 1693.
Giulia Barone: Gli Ordini Mendicanti dal Cancilio di Lione II a Giovanni XXII. "Angelo Clareno francescano". Spoleto, 2007: 3–25.
Marco Bartoli: Jean XXII et les Joachimites du Midi. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 1991: 237–256.
Paul Maria Baumgarten: Ergänzungen zu Sägmüller, Der Schatz Johanns XXII. "Historisches Jahrbuch"19, 1898: 99–100.
Elie Berger: Jean XXII et Philippe le Long. "Journal des Savants" 1904: 275–283.
Martin Bertrandy-Lacabane: Recherches historiques sur l'origine, l'election et le couronnement du Pape Jean XXII. Paris, 1854.
Giuseppe Billanovich: I primi umanisti italiani nello scontro tra papa Giovanni XXII e Ludovico il Bavaro. "Italia medioevale e umanistica" 37, 1994: 179–186.
Jodocus Adolph Birkhaeuser: History of the Church, from Its First Establishment to Our Own Times. 2009.
Jean-Albert Boucher: Découverte d'une bulle du pape Jean XXII à Tilly-sur-Seulles. "Mémoires de l'Académie des Sciences Arts et Belles-Lettres de Caen" 21, 1984: 218–219.
Alain Boureau: Satan hérétique: L'institution judiciaire de la démonologie sous Jean XXII. "Médiévales" 44, 2003: 17–46.
Alain Boureau: Le pape et les sorciers : une consultation de Jean XXII sur la magie en 1320. École Française de Rome, 2004, ISBN 2-7283-0695-8
Karl Breuer: Kaiser Ludwig der Baier in seinen Beziehungen zum Pabst Johann XXII bis zum Jahre 1327. Pilsen, 1881.
Jacqueline Brown: The Declaratio on John XXII's decree "Execrabilis" and the early history of the Rota. "Bulletin of Medieval Canon Law" 21, 1991: 47–78.
Stefano Brufani: Eresia di un ribelle al tempo di Giovanni XXII. Firenze, 1989.
Louis Caillet: La Papauté de Avignon et de France. La politique bénéficiale du pape Jean XXII. en France (1316–1334). Paris, 1975.
Anthony K. Cassell: The "Monarchia" controversy. An historical study with accompanying translation of Dante Alighieri's "Monarchia", Guido Vernani's "Refutation of the "Monarchia"" composed by Dante and Pope John XXII's Bull "Si fratrum". Washington, D.C. 2004.
Marius Chaillan: Saint-Rémy de Provence sous le Pape Jean XXII: Documents inédits (1318–1322). 1922.
Auguste Coulon: Un présent de Philippe V, roi de France, au pape Jean XXII. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 14, 1894: 611–614.
Maria Grazia Bistoni Grilli Cicilioni: Un inedito del Vaticano in difesa di Giovanni XXII sulla povertà evangelica (ms. Borghese 351). "Archivum Franciscanum Historicum" 81,1988: 355–366.
Shanon Dale: A house divided. San Pietro in Ciel d'Oro in Pavia and the politics of Pope John XXII. "Journal of Medieval History" 27, 2001: 55–78.
Heinrich Denifle: Handschriften der Bulle "Quia in futurorum" Johanns XXII. im Vat. Archiv. "Archiv für Literatur- und Kirchengeschichte des Mittelalters" 1, 1885: 625–627.
Antoine Dondaine: La collection des oeuvres de saint Thomas dite de Jean XXII et Jaquet Maci. "Scriptorium" 29, 1975: 127–152.
Decima Douie: John XXII and the Beatific Vision. "Dominican Studies" 3, 1950:154–174.
Agnès Dubreil-Arcin: Jean XXII et le remodelage de la carte ecclésiastique du Midi de la France: une réforme discrète. "Revue d'histoire ecclésiastique" 98, 2003: 29–60.
Gottfried Dürrholder: Die Kreuzzugspolitik unter Papst Johann XXII.: (1316–1334). 1913.
Louis Duval-Arnould: La constitution "Cum inter nonnullos" de Jean XXII sur la pauvreté du Christ et des apotres. Rédaction préparatoire et rédaction définitive. "Archivum Franciscanum Historicum" 77, 1984: 406–420.
Louis Duval-Arnould: Les conseils remis à Jean XXII sur le problème de la pauvreté du Christ et des Apôtres (Ms. Vat. Lat. 3740). "Miscellanea Bibliothecae Apostolicae Vaticanae", III, 333, 1989: 121–199.
Marc Dykmans: À propos de Jean XXII et Benoît XII. La libération de Thomas Waleys. "Archivum Historiae Pontificiae" 7, 1969: 115–130.
Marc Dykmans: Robert d'Anjou, roi de Sicile et de Jérusalem, La vision bienheureuse, Traité envoyé au pape Jean XXII. "Miscellanea Historiae Pontificiae", 30, 1970.
Marc Dykmans: Les sermons de Jean XXII sur la vision béatifique. "Miscellanea Historiae Pontificiae", 34,1973.
Marc Dykmans: Pour et contre Jean XXII. En 1333: deux traités avignonnais sur la vision béatifique. Biblioteca Apostolica Vaticana. Rome, 1975.
Franz Ehrle: Der Nachlaß Clemens' V. und der in Betreff desselben von Johann XXII. (1318–1321) geführte Process. "Archiv für Literatur- und Kirchengeschichte des Mittelalters" 5, 1889: 1–158.
Franz Ehrle: Die "25 Millionen" im Schatze Johanns XXII. "Archiv für Literatur- und Kirchengeschichte des Mittelalters" 5, 1889: 159–166.
Anneliese Esch: Die Ehedispense Johannes XXII. und ihre Beziehungen zur Politik. Berlin, Erbering, 1929.
Maurice Faucon: Les arts à la cour d'Avignon sous Clément V et Jean XXII (1307–1334). "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 2, 1882: 36–83.
Jean Favier: Les papes d’Avignon. Fayard, Paris, 2006.
Wilhelm Felten: Die Bulle Ne praetereat und die Rekonziliationsverhandlungen Ludwigs mit Johann XXII. Trier, 1885–1887.
Heinrich Finke: Die Stellung der westfälischen Bischöfe und Herren im Kampfe Ludwigs des Baiern mit Papst Johann XXII. "Zeitschrift für vaterländische Geschichte und Altertumskunde (Westfalen)" 48, 1 (1890): 209–231.
Christoph Flüeler: Eine unbekannte Streitschrift aus dem Kreis der Münchner Franziskaner gegen Papst Johannes XXII. "Archivum Franciscanum Historicum" 88, 1995: 497–514.
Lodovico Frati: La contesa fra Matteo Visconti e Papa Giovanni XXII secondo i documenti dell'Archivio Vaticano. "Archivio storico lombardo" 15, 1888: 241–318.
Gustav Frotscher: Die Anschauungen von Papst Johann XXII. über Kirche und Staat. 1933.
Sylvain Gagnière: Les carrelages du château de Jean XXII à Châteauneuf-du-Pape. "Mémoires de l'Académie de Vaucluse" 8, 1973: 29–62.
Jean-Louis Gazzaniga: La création de la province ecclésiastique de Toulouse par Jean XXII. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 1991: 143–155.
Robert Harlan Gere: The University of Paris and Pope John XXII. 1948.
Jules Gritti: Jean XXII dans l'opinion publique. 1967.
Bernard Guillemain: Les logementes des curialistes et des courtisans dans Avignon sous Jean XXII. "Crises et réformes dans l'église". Paris, 1991: 181–187.
Bernard Guillemain: Les papes d'Avignon (1309–1376). Paris, 1998.
Emil Göller: Zur Geschichte der päpstlichen Finanzverwaltung unter Johann XXII. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 15, 1901: 281–302.
Emil Göller: Mitteilungen und Untersuchungen über das päpstliche Register- und Kanzleiwesen im 14. Jahrhundert, besonders unter Johann XXII. und Benedikt XII. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 6, 1904: 272–315.
Emil Göller: Die Einnahmen der apstolischen Kammer unter Johann XXII. Paderborn, 1909.
Jacqueline Hamesse: Les instruments de travail utilises par Jean XXII et Clement VI, temoins de leurs interets scientifiques. A. Beccarisi, "Per perscrutationem philosophicam: Neue Perspektiven der mittelalterlichen Forschungen". Hamburg, 2008: 333–347.
Anne-Marie Hayez: Une fondation avignonnaise du pape Jean XXII: l'église Notre-Dame des Miracles. "Annuaire de la Société des Amis du Palais des Papes et des Monuments d'Avignon" 59/60 (1982/1983): 27–41.
Anne-Marie Hayez: Fonctionnaires languedociens de la curie sous Jean XXII et Benoît XII. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 2001: 97–112.
Michel Hayez: Autour d'un rôle de suppliques de Jean XXII: élites avignonnaises à l'université. "Eglise et culture en France méridionale: XIIe-XIVe siècle". Toulouse, 2000: 73–91.
Michel Hayez: Un rôle de supplique universitaire au pape Jean XXII. "Etudes vauclusiennes" 69, 2003: 23–24.
Kasimir Hayn: Das Almosenwesen unter Johann XXII. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 1892: 209–219.
James Heft: Nicholas III (1277–1280) and John XXII (1316–1334): Popes in Contradiction? "Archivum Historiae Pontificiae" 21, 1983: 245–258.
James Heft: John XXII and papal teaching authority. Lewiston, 1986.
Kerstin Hitzbleck: Exekutoren. Die außerordentliche Kollatur von Benefizien im Pontifikat Johannes' XXII. Tübingen 2009.
Ulrich Horst: Evangelische Armut und päpstliches Lehramt. Minoritentheologen im Konflikt mit Papst Johannes XXII. (1316–34). Stuttgart, 1996.
Carl Hunger: Zur Geschichte Papst Johanns XXII. Bonn, 1876.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Elisabeth Kraack: Rom oder Avignon? Die römische Frage unter den Päpsten Clemens V. und Johanns XXII. Marburg, 1929.
Leo König: Die paepstliche Kammer unter Klemens V. und Johann XXII. Vienna, 1894.
Franz Lackner: Zur Eschatologie bei Johann XXII. "Zeitschrift für katholische Theologie" 72, 1950: 326–332.
Gilles Lambert: Jean XXII: curé du monde. 1964.
Malcolm David Lambert: The Franciscan crisis under John XXII. "Franciscan Studies" 32, 1972: 125–143.
Adrien Lascombe: Bulle du Pape Jean XXII confirmant les privilèges de l'hôpital du Puy (1320). "Tablettes historiques du Velay" 3 (1872/1873): 88.
Jean-Loup Lemaître: Les créations de collégiales en Languedoc par les papes et les cardinaux avignonnais sous les pontificats de Jean XXII et Benoît XII. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 2001: 155–168.
Anneliese Maier: Zwei unbekannte Streitschriften gegen Johann XXII. aus dem Kreis der Münchener Minoriten. "Archivum Historiae Pontificiae", 5, 1967: 41–78.
Anneliese Maier: Zu einigen Disputationen aus dem Visio-Streit unter Johann XXII. "Archivum Fratrum Praedicatorum", 39, 1969: 97–126.
Anneliese Maier: Eine unbeachtete Quaestio aus dem Visio-Streit unter Johann XXII. "Archivum Franciscanum Historicum", 63, 1970: 280–318.
Anneliese Maier: Schriften, Daten und Personen aus dem Visio-Streit unter Johann XXII. "Archivum Historiae Pontificiae", 9, 1971: 143–186.
Raoul Manselli: Un Papa in un'età di contraddizione: Giovanni XXII. "Studi romani" 22, 1974: 444–456.
Eduard Marcour: Anteil der Minoriten am Kampfe zwischen Ludwig IV. von Bayern und Johann XXII. Emmerich, 1874.
J.-B. Martin: L' origine de Jean XXII. "Revue des questions historiques" 19, 1876: 563–580.
Rasa J. Mazeika, Stephen C. Rowell: "Zelatores maximi". Pope John XXII., Archbishop Frederick of Riga, and the Baltic mission 1305–1340. "Archivum Historiae Pontificiae" 31.1993: 33–68.
Béatrice Matray: Les indulgences au XIVe s.: études des lettres de Jean XXII (1316–1334) et d'Urbain V (1363–1370). "Cahiers d'histoire" 33, 1988: 135–151.
Jürgen Miethke: Papst Johannes XXII. und der Armutstreit. Angelo Clareno Francescano. Atti, 2007: 263–313.
Guillaume Mollat: Jean XXII fut-il un avare? "Revue d'Histoire Ecclésiastique" (RHE), 5, 1904: 522–534; RHE 6, 1905: 33–46.
Guillaume Mollat: Les changeurs d’Avignon sous Jean XXII. "Mémoires de l'Académie du Vaucluse", 1905.
Guillaume Mollat: Procès d'un collecteur pontifical sous Jean XXII et Benoît XII. "Vierteljahrschrift für Sozial- und Wirtschaftsgeschichte" 6, 1908: 210–227.
Guillaume Mollat: L'élection du pape Jean XXII. "Revue d'Histoire de l'Église de France", 1, 1910: 34–49, 147–66.
Guillaume Mollat: Les papes d'Avignon 1305–1378. Letouzey & Ané, Paris, 1949.
Guillaume Mollat: Construction d'une forteresse à Bénévent sous les pontificats de Jean XXII et de Benoît XII. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 62, 1950: 149–164.
Guillaume Mollat: Le Saint-Siège et l'Episcopat, de Benoit XI à Benoit XII. "Studia Gratiana" 11, 1967: 555–561.
Giovanni Monticelli: Chiese e Italia durante il pontificato avignonese (1305–1378). Milano, 1937.
Karl Müller: Ludwigs des Bayern Appellationen gegen Johann XXII. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" XIX 1884: 239–266.
Patrick Nold: Pope John XXII and his Franciscan cardinal: Bertrand de la Tour and the Apostolic Poverty Controversy. 2003.
Patrick Nold: Pope John XXII's annotations on the Franciscan Rule. "Franciscan Studies" 65.2007: 295–324.
Patrick Nold: Marriage advice for a Pope: John XXII and the power to dissolve. 2009.
Patrick Nold: Two views of Jihn XXII as a heretical pope. Defenders and critics of Franciscan life. Leiden 2009: 139–158.
John Oakley: John XXII and Franciscan Innocence. "Franciscan Studies", 46, 1986: 217–26.
Heinrich Otto: Zur italienischen. Politik Johanns XXII. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotkeken", 14, 1911: 140–265.
Heinrich Otto: Briefe päpstlicher Beamten aus der Zeit Johannes' XXII. und Benedikts XII. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 56, 1937: 314–337.
Dominique Paladilhe: Les papes en Avignon. Paris, 1975.
Sylvain Parent: Publication et publicité des procès à l'époque de Jean XXII (1316–1334): l'exemple des seigneurs gibelins italiens et de Louis de Bavière. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge" 119, 2007: 93–134.
Edith Pasztor: Una raccolta di sermoni di Giovanni XXII. "Bolletino dell'Archivio paleografico italiano" 2–3. Roma 1956/57: 265–289.
Julius von Pflugk-Harttung: Die Bezeichnung Ludwigs des Bayern in der Kanzlei des Papstes Johann XXII. "Historisches Jahrbuch" 22, 1901: 329–337.
Reginald L. Poole: The Suppression of the Talmud by Pope John XXII. "English Historical Review" 6, 1891: 372–373.
Wilhelm Preger: Die Politik des Papstes Johann XXII. in Bezug auf Italien und Deutschland. "Abhandlungen der Historischen Klasse der Königlich-Bayerischen Akademie der Wissenschaften" 17, 1886: 499–570.
Benedikt Maria Reichert: Papst Johann XXII. an und über Bischof Heinrich II. von Sternberg (1324–1328). "Bericht über das Wirken des Historischen Vereines zu Bamberg" 58, 1897: 1–40.
Yves Renouard: La papauté à Avignon. Paris, 1954.
Louis Richard: Jean XXII et les franciscains, depuis l'origine de la question de la pauvreté du Christ jusqu'à l'abjuration de l'antipape Pierre de Corvara (1321–1330). "Positions des thèses de l'École des Chartes". 1886.
Xosé M. Sánchez Sánchez: Regesta compostelana del pontifice Juan XXII (1316–1334). "Archivum Historiae Pontificiae" 45, 2007: 11–37.
Clément Schmitt: Le "Defensorium contra errores Johannis XXII" dans uns version manuscrite de Bruxelles. "Archivum Franciscanum Historicum" 80, 1987: 466–471.
Karl Heinrich Schäfer: Die ausgaben der Apostolischen kammer unter Johann XXII. 1911.
Alois Schütz: Der Kampf Ludwigs des Bayern gegen Papst Johannes XXII. und die Rolle der Gelehrten am Münchener Hof. "Katalog Wittelsbach und Bayern", I/1, 1980: 388–398.
Eugène Sol: Un des plus grands papes de l'histoire Jean XXII. Paris, 1948.
Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI., etc. Brunswick, 1888.
Artur Suhle: Die Besetzung der deutschen Bistümer unter Papst Johann XXII. Berlin, 1921.
Johann Baptist Sägmüller: Der Schatz Johanns XXII. "Historisches Jahrbuch" 18, 1897: 37–57.
Giovanni Tabacco: La casa di Francia nell'azione politica di papa Giovanni XXII. Roma, 1953.
Giovanni Tabacco: Papa Giovanni XXII e il cardinale Napoleone Orsini di fronte alla Cristianità europea. "Miscellanea Luigi Prosdocimi" 1 1994: 155–173.
Andrea Tabarroni: Visio beatifica e Regnum Christi nell'escatologia di Giovanni XXII. "La cattura della fine. Variazioni dell'escatologia in regime di cristianità", a cura di G. Ruggieri, Roma 1992: 125–149.
Robert Taussat: L'évêché de Vabres et le pape Jean XXII. "Études aveyronnaises" 1, 2004: 79–98.
Valérie Theis: Les stratégies d'implantation palatiale dans la région d'Avignon de Jean XXII à Clément VI (1316–1352). P. Boucheron, "Les palais dans la ville". Lyon, 2004: 165–187.
Paul de Trignon: Jean XXII, créateur d'évêchés occitans. "Revue du Tarn" 82, 1976: 171–182.
Christian Trottmann: Deux interprétations contradictoires de saint Bernard: les sermons de Jean XXII sur la vision béatifique et les traités inédits du cardinal Jacques Fournier. "Mélanges de l'École Française de Rome. Moyen Âge-Temps Modernes", 1, 1993: 327–379.
Christian Trottmann: Vision béatifique et intuition d'un objet absent: des sources franciscaines du nominalisme aux défenseurs scotistes de l'opinion de Jean XXII sur la vision différée. "Studi Medievali", 1, 1993: 327–379.
Christian Trottmann: Apports à la réflexion sur les fins dernières lors de la controverse de la vision béatifique déclenchée par Jean XXII. Jan A. Aertsen, "Ende und Vollendung. Eschatologische Perspektiven im Mittelalter". Berlin, 2002: 687–704.
Thomas Turley: Infallibilists in the Curia of Pope John XXII. "Journal of Medieval History" 1, 1975: 71–102.
Thomas Turley: John XXII and the Franciscans. J.-R. Sweeney, "Popes, teachers, and canon law in the Middle Ages". Ithaca, 1989: 74–88.
Dagmar Unverhau: Approbatio – Reprobatio: Studien zum päpstlichen Mitspracherecht bei Kaiserkrönung und Königswahl vom Investiturstreit bis zum ersten Prozeß Johanns XXII. gegen Ludwig IV. Heidelberg, 1969.
Noël Valois: Jacques Duese, pape sous le nom de Jean XXII. "Histoire litteraire de la France", XXXIV, Paris, 1914: 391–630.
Fernand Vercauteren: La princesse captive. Note sur les négociations entre le pape Jean XXII et le comte Guillaume Ier de Hainaut en 1322–1323. "Le Moyen Âge" 83, 1977: 89–101.
Victor Verlaque: Jean XXII, sa vie et ses œuvres, d'après des documents inédits. Éd. Plon, Paris, 1883.
Jean Marie Vidal: Intervention du pape Jean XXII dans le conflit entre la Savoie et le Dauphiné: 1319–1334. Paris, 1900.
Arthur Edward Waite: Pope John XXII – Pamphlet. 2006.
James J. Walsh: Pope John XXII: A Papal Patron of Education and Science. 2010.
John E. Weakland: Administrative and Fiscal Centralization under Pope John XXII, 1316–1334. "Catholic Historical Review" 54, 2, 1968: 285–310.
John E. Weakland: John XXII before his Pontificate, 1244–1316: Jacques Duèse and his Family. "Archivum Historiae Pontificiae", 10, 1972: 161–185.
John Robert Wright: The relations between the Church and the English Crown during the pontificates of Clement V and John XXII, 1305–1334. Oxford, 1967

Välislingid

Artikkel Johannes XXII kohta. (inglise keeles)
Artikkel Johannes XXII kohta. (inglise keeles)
1314–1316 konklaav. (inglise keeles)
1314–1316 konklaav. (inglise keeles)
Johannes XXII määratud kardinalid.
Artikkel alkeemiast. (inglise keeles)
Artikkel Angeluse hümnist. (inglise keeles)
Artikkel Anima Christi palvest. (inglise keeles)
Artikkel annaatidest. (inglise keeles)
Artikkel apostoolikutest. (inglise keeles)
Artikkel Aquino Thomasest. (inglise keeles)
Artikkel augustiinlastest. (inglise keeles)
Artikkel Balduin von Luxemburgist. (inglise keeles)
Artikkel Bartolomeo da Luccast. (inglise keeles)
Artikkel Bartolomeus Parvusest. (inglise keeles)
Artikkel Bernardo Tolomeost. (inglise keeles)
Artikkel Cahorsi piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Carcassonne'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Clemens VI kohta. (inglise keeles)
Artikkel Cortona piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Fonte-Avellana kongregatsioonist. (inglise keeles)
Artikkel frantsiskaani spiritualistidest. (inglise keeles)
Artikkel frantsiskaani tsölestiinidest. (inglise keeles)
Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
Artikkel fraticelli liikumisest. (inglise keeles)
Artikkel Gerardus Odonisest. (inglise keeles)
Artikkel grandmontini ordust. (inglise keeles)
Artikkel Jeesuse nimest. (inglise keeles)
Artikkel juutidest. (inglise keeles)
Artikkel Pühima Kolmainu suurpühast. (inglise keeles)
Artikkel Kristuse Rüütlite rüütliordust. (inglise keeles)
Artikkel Liber Septimusest. (inglise keeles)
Artikkel Louis d'Anjou'st. (inglise keeles)
Artikkel Luçoni piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Lutski piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Mainzi peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Marsiliusest. (inglise keeles)
Artikkel Meister Eckhartist. (inglise keeles)
Artikkel Michele da Cesenast. (inglise keeles)
Artikkel Milanost. (inglise keeles)
Artikkel Montesa rüütliordust. (inglise keeles)
Artikkel Montpellier'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel olivetaanidest. (inglise keeles)
Artikkel Olivist. (inglise keeles)
Artikkel Paludanusest. (inglise keeles)
Artikkel Pamiers'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Périgueux' piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Perugia ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Saint-Flour'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Saint-Pourçain'ist. (inglise keeles)
Artikkel Stefaneschist. (inglise keeles)
Artikkel Zaragoza piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Thomas Herefordist. (inglise keeles)
Artikkel Toulouse'i peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Tulle'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Venemaast. (inglise keeles)
Artikkel võltsimisest. (inglise keeles)

Eelnev Clemens V	Rooma paavst 1316–1334	Järgnev Benedictus XII

[ReferenceA-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

[2] Jodocus Adolph Birkhaeuser, "History of the Church, from Its First Establishment to Our Own Times", lk 402.

[1]

[2]