Aquino Thomas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Carlo Crivelli, San Domenico altarimaal, 1476, kujutab Thomas Aquinost

Püha Aquino Thomas ehk Thomas Aquinost (itaaliapäraselt Tommaso d'Aquino; 1225 Roccasecca7. märts 1274 Fossanova) oli Itaalia päritolu dominkaani munk, katoliku vaimulik ja pühak ning Kiriku doktor. Ta oli väga mõjukas skolastiline filosoof, teoloog ja jurist. Skolastilises traditsioonis tuntakse teda ka kui Doctor Angelicus ja Doctor Communis.

Ta oli esimene klassikalistest loomuliku teoloogia pooldajatest ja pani aluse tomismile. Tema mõju Lääne filosoofiale on olnud suur ja uusaja filosoofias leidsid tema ideed palju kajastust, eriti eetika, loomuõiguse, metafüüsika ja poliitilise teooria valdkondades. Erinevalt mitmetest oma kaasaegsetest Katoliku kirikus, võttis Thomas omaks mitmed Aristotelese – keda ta kutsus hüüdnimega "Filosoof" – ideid, üritades aristotelismi siduda kristluse printsiipidega. Tema tuntuimateks teosteks on "Teoloogia summa" (Summa Theologiae) ja "Summa paganate vastu" (Summa contra Gentiles), lisaks on ta kirjutanud kommentaare erinevatele pühakirja tekstidele ja hümne.[1]

Teda peetakse üheks Katoliku kiriku ajaloo suurimaks teoloogiks ja filosoofiks.[1] Inglise filosoof Anthony Kenny on Thomast nimetanud "üheks tosinast läänemaailma suurimast filosoofist".[2]

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Super libros de generatione et corruptione

Thomas sündis Itaalia kõrgaadli perekonnas. Oma ema, Theate krahvinna Theodora kaudu oli ta suguluses Hohenstaufenite dünastiaga.

Thomas sündis tõenäoliselt 1225. aasta alguses Napoli territooriumil oma isa krahv Landulfi lossis Roccaseccas. Landulfi vend Sinibald oli benediktlaste algse kloostri abt Monte Cassinos. Perekond soovis, et ka Thomasest saaks selle kloostri abt. See oleks olnud aadliperekonna noorema poja tavaline tee. Viiendal eluaastal saadeti Thomas kloostrisse õppima.

Napoli ülikoolis õppides astus Thomas aga dominiiklaste ordusse. Tegemist oli hiljuti asutatud uut laadi orduga – rändjutlustajate orduga. Et see ei olnud perekonnale meelepärane, siis võtsid vennad teel Rooma Thomase kinni ning tõid ta tagasi vanemate juurde. Teda hoiti üks või kaks aastat kinni San Giovanni lossis, et sundida teda oma sihtidest taganema. Varajaste elulugude järgi toodi ahvatluseks kohale isegi prostituut, kelle Thomas aga ära ajas.

Lõpuks andis perekond järele ja dominiiklased saatsid Thomase õppima Kölni Albert Suure juurde. Sinna jõudis ta tõenäoliselt 1244. aasta lõpus. Koos Albertiga läks Thomas 1245 Pariisi Ülikooli ning jäi sinna koos oma õpetajaga kolmeks aastaks. 1248 naasis ta koos Albertiga Kölni. Ta jäi veel mitmeks aastaks Alberti juurde, samal ajal arvatavasti õpetades. Albertilt sai Thomas mitmekülgse hariduse ning Albert tegi Thomasest ka Aristotelese õpetuse veendunud pooldaja.

Aastal 1252 läks Thomas Pariisi magistrikraadi omandama. Tal tekkis seal raskusi, sest ülikooli professorid olid kerjusmunkade suhtes vaenulikud. Lõpuks sai ta siiski magistrikraadi kätte ja hakkas 1257 õpetama. Pariisis õpetas ta mitu aastat. Seal kirjutas ta ka mitu oma teost ja alustas tööd mitme teise kallal. Aastal 1259 viibis ta ühel oma ordu tähtsal kapiitlil Valenciennes'is. Paavst Urbanus IV kutsus ta Rooma (seetõttu ei saa tema Rooma minemise aeg olla varasem 1261. aasta teisest poolest). Aastatel 12691271 tegutses ta jälle Pariisis. Aastal 1272 volitas Firenze provintsikapiitel teda asutama uue studium generale vabalt valitud kohta, ja ta valis Napoli.

Kaasaegsete kirjelduste järgi oli Thomas suurt kasvu, tüse ja tõmmu, suure peaga ja poolkiilas. Tema käitumine oli peen, lahke ja armastusväärne. Vaidlustes säilitas ta enesevalitsuse ning võitis vastaseid oma isiksuse ja õpetatusega. Tema maitse oli lihtne. Kaaskondsetele avaldas erilist muljet tema mälu. Keskendunult mõeldes unustas ta sageli ümbruse. Oma mõtteid väljendas ta süstemaatiliselt, selgelt ja lihtsalt.

1274. aasta alguses saatis paavst ta Teisele Lyoni kirikukogule. Thomas asus teele, kuigi ei tundnud end hästi. Teel peatus ta venna- või õetütre lossis ning jäi seal tõsiselt haigeks. Ta tahtis lõpetada elupäevad kloostris. Et läheduses dominiiklaste kloostrit ei olnud, viidi ta tsistertslaste kloostrisse. Ta suri Fossanova kloostris Sonnino lähedal 7. märtsil 1274.

1323 kuulutas katoliku kirik ta pühakuks.

Keha ja hinge vahekorrast[muuda | muuda lähteteksti]

Thomas uskus, et inimese hing on sündides tabula rasa ehk valge leht ning kõik teadmised tuleb omandada meelekogemuste kaudu. Aquino Thomas lähtub inimese mõistest, püüdes leida inimese olemisprintsiipe tema olemasolu analüüsides. Inimene on Jumala poolt loodud. Thomas rõhutab, et inimene on Jumala poolt loodud kehalis-vaimsena. Inimese kehaline loomus ei ole järelikult loomise puudujääk, vaid Jumala kavatsuslik, inimese olemusmääratluse aspekt. Hing ei ole loodud kehast varem ja sõltumatult. Jumal lõi inimese tervikliku kehalis-vaimse olevusena. Thomas kummutab uusplatoonilise käsitluse ehk dualismi idee. Hing ja keha pole kaks iseseisvat entiteeti, nagu väitis Platon, vaid ühtse isiku mitteiseseisvad aspektid. Platoni kohaselt taanduvat inimese olemushingele, mis on aktsidentaalselt ühendatud kehaga, seetõttu võib ühest kehast teise rännata. Thomase arvates ei ole näha ratsionaalset põhjust, miks Jumal hinge kehaga ühendas. See ühendus paistis hingele olevat loomuvastane. Inimese kui keha ja hinge ühendus oleks midagi ebaloomulikku. Selle vahekorra õige käsitluse võtmeks on Thomase järgi hülemorfismi printsiip – hing ja keha on teineteisega vormi ja mateeria suhtes. Mõistuslik hing kujutab endast inimese ainsat substantsionaalset vormi. Kõike, mida inimene on – kehaline olend, elusolend jne – on ta kui olemusvormi kaudu. Hinge loomus on olla intellekt ja keha vorm. Hing vajab oma loomuse teostamiseks keha. Keha ei ole pelk kest, vaid hinge eneserealisatsiooni meedium. Thomas uskus, et igal elusolendil on hing, mis annab kehale kuju ja on selle ühtsuse printsiip ning inimene on psühhofüüsiline tervik. Loomadest ja vaimolenditest eristab meid ratsionaalne element. Intellekt, mis tegeleb vaimsete asjadega, on surematu ja seega, vastupidi Aristotelesele, väidab Thomas, et füüsiline surm pole veel meie lõpp. Et saaksime nautida igavest elu, peab hing, mis loomuomaselt kuulub kokku kehaga, sellega viimsel kohtupäeval taas ühinema.

Süstemaatilised teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Commentaria in quattuor libros Sententiarum, 1254–1256.
  • "Summa contra gentiles" ("Summa paganate vastu"), 1264.
  • "Summa theologica" ehk "Summa theologiae" ("Teoloogia summa"), aastatel 1266–1273 (v 1265–1274).
  • Compendium theologiae ad Fratrem Reginaldum, 1896.

Muid teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Super Physicam Aristotelis, 1595
  • "Quaestiones disputatae" ja "Quodlibeta" 1256–1259.
  • "De ente et essentia" ("Olevast ja olemisest") (12521256);
  • De emptione et venditione ad tempus (1262);
  • Quaestio disputata De anima (1265/1266)
  • De unitate intellectus contra Averroistas (circa 1270)
  • Summa de homine
  • Summa de bono et virtutibus
  • Quaestiones disputatae de veritate
  • De regno (1267)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Tomistid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Marie-Dominique Chenu. "St. Thomas Aquinas". Encyclopædia Britannica. Kasutatud 20. veebruar 2018. Inglise keeles.
  2. Aquinas, Thomas (1993). Selected Philosophical Writings. Oxford University Press. lk Xi. ISBN 0192835858.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]