Apostel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maalil on 12 apostlit Jeesusega viimsel söömaajal. "Püha õhtusöömaaeg"- Leonardo da Vinci, Milano Santa Maria delle Grazie kirik, 1495–1498

Apostel (vanakreeka keelest  ἀπόστολος “apostolos” on aramea sõna “šaliach” tõlge ja lähtub verbist ”(volitusega) läkitama”.)[1] Sõna tähendab “isikut, kes on saadetud” - saadikut või esindajat. Uues Testamendis on seda kasutatud peamiselt Jeesuse kaheteistkümne jüngri, Pauluse ja teiste kristlaste kohta, kes olid kaasatud kuulutustöösse. Varakristlikul 1. sajandil (apostlikul ajajärgul) on apostel ristiusu kuulutaja ja õpetaja ning koguduste korraldaja (vaimukandja), keda oli Jeesus ise õpetanud või kes olid õpetuse saanud Jeesuse õpilastelt.[2] Iga apostel on jünger, aga mitte iga jünger ei ole apostel. Apostlid kitsamas mõttes on ülestõusnu tunnistajad.[3] Apostlite- järgsel ajastul nimetati apostliteks ka vaimukandjaid, kes rändasid kogudusest kogudusse ja kuulutasid ristiusku. Hiljem tunnustas kirik apostliteks ainult Jeesuse 12 õpilast (jüngrit) ja Pauluse. Tähtsaimad apostlid on Peetrus, Paulus, Jaakobus ja Johannes.[2]

Apostlid Uues Testamendis[muuda | muuda lähteteksti]

Uues Testamendis on apostel Kristuse täieõiguslik saadik, kellele Issand on peale Jumalariigi ja Jeesuse surnuist ülestõusmise kuulutamise usaldanud veel ühe erilise ameti. Uue Testamendi järgi on apostel rohkem kui tavaline õpetaja ja kuulutaja: ta on Kristuse poolt kutsutud ja seatud esindama Jumala riiki. Uues Testamendis on sõna apostel kasutatud peamiselt Jeesuse kaheteistkümne jüngri, Pauluse ja  teiste kristlaste kohta, kes olid kaasatud kuulutustöösse. Jeesus valis kaksteist apostlit kaastöölisteks, jutlustajaiks ja tervekstegijaks. Pärast ülestõusmist käskis Jeesus neil minna ja kuulutada kogu maailmale, mida nad olid tema kohta teada saanud. Kui jüngrid  otsisid apostlit, et asendada Juudas Iskariotti, Jeesuse reetlik jünger[4], ütles Peetrus neile, et nad peavad valima kellegi, kes oli olnud koos Jeesusega tema tegevuse algusest peale ja kes oli näinud teda pärast seda, kui ta tõusis surnuist üles. Paulus väitis, et ta on apostel, sest ta uskus, et tema kogemus Damaskuse teel polnud pelgalt nägemus, vaid kohtumine elusa Jeesusega. Jeesus oli valinud tema kui oma erilise saadiku, kelle eriülesandeks oli tema sõnumi kuulutamine paganaile üle maailma.[2]

Uues Testamendis kaustatakse sõna "apostel" väga erinevate isikute kohta.

1) Apostel kui Issanda käsualune, keda too läkitab

2) Apostel kui koguduse saadik

3) Apostel kui algkristluse misjonär

4) Need kaksteist, keda Jeesus apostliks nimetas

5) nimetatakse Jeesust kui Jumala saadikut maa peal apostliks ja ülempreestriks. Samas on ta ka maailmaesindaja Jumala ees.

6) On olemas valeapostleid (valelikud apostlid, eksiõpetajad, keda Paulus nimetab irooniliselt "ülisuurteks" apostliteks, kes aga tegelikkuses on petised.[3]

Apostlite valimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Jeesus kaksteist meest oma apostliteks valis, siis ei teinud ta neid tavalisteks käskjalgadeks või kulleriteks, kelle ülesanne on ametlikult sõnumit kuulutada. Jeesus tegi neist kaheteistkümnest oma õiguslikud ja isiklikud esindajad. Jeesuse missiooni sisuks oli Jumalariigi kuulutamine ja kurja võimust võitusaamine. Selle messiaanliku ülesande täitmisest osavõttu tahtis Jeesus oma apostlitele võimaldada. Ta ütleb selga sõnaga, mil määral peavad apostlid tema esindajad olema: “Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja” (Mt10,40). “Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja” (Lk 10,16). Nii saab nimetus “apostel” kristliku kuulutuse kandjaid tähistavaks spetsiifiliselt kristlikuks mõisteks. Apostlite valimisel pidi Jeesuse jaoks olema sügav religioosne tähendus, sest Luukas täiendab jutustust tähelepanekuga: “Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes” (Lk 6,12).  Luukas on juba mitu korda Jeesuse palvetamist esile tõstnud: “Päeva hakus Jeesus väljus ning läks tühja paika,” (Lk 4,42) ja: “Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada” (Lk 5,16). Siin kasutatud väljendid sisaldavad üsnagi erilist rõhuasetust. Väljend “öö läbi valvama” esineb ainult siin, enne apostlite valimist. Sel ööl tõi Jeesus oma tegemised Isa ette ja pidas temaga kahekõnet. Jumal- Isa oli see, kes valitavad lõplikult kindlaks määras. Jeesus kutsus jüngreid enda järel käima; ta valis nende seast välja kaksteist ja tegi nad apostliteks - ajutiselt oma avaliku õpetustegevuse ajaks, lõplikult pärast oma ülestõusmist. [5]

Kaksteist apostlit[muuda | muuda lähteteksti]

Arv kaksteist ei ole juhuslik. See vastab Iisraeli poegade arvule, kes panid aluse väljavalitud jumalarahvale. Apostlitena pidid need kaksteist esindama Messiat ja kaheteistkümnekesi esindasid nad uut Iisraeli. See ainulaadne funktsioon oli ainult neil kahteistkümnel. Nad olid alati Jeesuse juures, tema avaliku tegevuse algusest kuni tema surmani. Nad kuulsid kõiki rahvale lausutud õpetussõnu, Jeesus õpetas neid erilisel kombel, nad olid tema kannatuse, surma ja ülestõusmise tunnistajad. Nende meeste tunnistustel pidi põhinema kiriku usk. See ülesanne andis kaheteistkümnele ainulaadse ja erakordse tähenduse  ja seepärast oli viimase mehe surm kaheteistkümnest kiriku ja ilmutuse ajaloos oluliseks momendiks. Aga apostli ülesanne jäi alles, kuigi nimetus “apostel” piirdub nende kaheteistkümnega. Apostellik volitus Kristust silme ees hoida kandus edasi ja see jätkub apostlite järglastest kuni Issanda taastulekuni.[5]

Kaheteistkümne apostli nimekiri[muuda | muuda lähteteksti]

Kaheteistkümne apostli nimekirja, mis esineb uues Testamendis neli korda (Mt 10,2-4; Mk 3,16-19; Lk 6, 14-16; Ap1,13), võib jagada kolme neljast apostlist koosnevasse rühma. Iga rühma esimene nimi on sama, samad on ka ülejäänud kolme nime rühmades, kuid mitte täpselt samas järjestuses.[6] Neid mehi nimetab apostliteks Jeesus ise. Esimesteks apostliteks olid kaks vendade paari.[7]

Markuse 3:16–19

Matteuse 10:2–4

Apostlite teod 1:13

Siimon, nimetas Peetrus Siimon, nimetatud Peetrus Peetrus
Jaakobus, Sebedeuse poeg Andreas, Siimona vend Johannes
Johannes, Jaakobuse vend Jaakobus, Sebedeuse poeg Jaakobus
Andreas Johannes, tema vend Andreas
Filippus Filippus Filippus
Bartolomeus Bartolomeus Toomas
Matteus Toomas Bartolomeus
Toomas tölner Matteus Matteus
Jaakobus, Alfeuse poeg Jaakobus, Alfeuse poeg Jaakobus, Alfeuse poeg
Taddeus Taddeus Siimon (seloot)
Siimon Kananaios Siimon Kananaios Juudas, Jaakobuse poeg
Juudas Iskariot Juudas Iskariot Mattias

Seda, et Peetrus on loetelus alati esimesel kohal ja reetur Juudas viimasel, on kerge mõista. Oma juhirolli eest võlgneb Peetrus tänu otseselt Kristuse Tahtele. Jeesus ise andis talle nime Kephas - Kalju. Uus nimi tähistab nimekandja ülesannet: apostel Siimon peab olema see kalju, millele Jeesus rajab oma kiriku.

Kaheteistkümnes apostel[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Juudas Iskariot oli Jeesuse ära andnud ning end üles poonud, jäi apostleid järele üksteist. Apostlite tegude raamatu (1:23–26) loos avaldub konkurents kahe selkonna vahel. Luuka jutustuse järgi tõmmati liisku kahe esinduskandidaadi vahel. Valida tuli Jeesuse sugulase Joosep Barsabase (hüüdnimega Justus) ja Jeesuse õpilase Mattiase vahel. Liisk langes Mattiasele.


Apostlid pühal õhtusöömaajal[muuda | muuda lähteteksti]

Apostlid viibisid ka pühal õhtusöömaajal, nad kõik (välja arvatud Juudas) nägid Kristuse taevaminekut ja olid koos, kui Püha Vaim nelipühapäeval nende peale laskus. Apostleid kujutavatel maalidel on tavaliselt kaksteist apostlit (kuus kummalgi pool Jeesust), kuigi pärast püha Pauluse ristiusku pöördumist oli neid kuni püha Jaakobuse märtrisurmani kolmteist. Sümmeetria säilitamiseks jäetakse Mattias tavaliselt välja.[8]

Teised apostlid[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus nimetab end apostliks (näiteks Pauluse kiri roomlastele 1:1 ja teised kirjad). Paulus oli esimese sajandi variserlik juut, kes muutus varaseima kristliku kiriku tagakiusajaks, et saada üheks kõige tõhusamaks ja mõjukamaks misjonäriks kogu kristliku ajaloo vältel. Ta nimetas end "paganate apostliks" ja kuigi ta jutlustas peamiselt mittejuutidele, avaldas tema sõnum sügavat mõju isegi juutidele varakristluse alguses.[9]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Fritz Rienecker - "Suur piiblileksikon", Tallinn: Logos (2011)
  • Gerhard Kroll - "Jeesuse jälgedel", Tartu: Johannes Esto Ühing (2002)
  • Mati Lilleväli - "Piibli nimede leksikon", Tallinn: Logos (2000)
  • Michael McMahon - "Pühakud: Kunst, ajalugu, ilmutused", Tallinn: Kirjastus Varrak (2008)
  • The Lion - "Piibli entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Raamat, Logos (1996)
  • Watson E. Mills - "Mercer Dictionary of the Bible", Macon, Georgia: Mercer University Press (1990)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gerhard Kroll (2002). JEESUSE JÄLGEDEL. Tartu: Johannes Esto Ühing. Lk 168. 
  2. 2,0 2,1 2,2 THE LION (1996). PIIBLI ENTSÜKLOPEEDIA. Tallinn: Eesti Raamat, Logos. 
  3. 3,0 3,1 Fritz Rienecker, Gerhard Maier (2011). SUUR PIIBLILEKSIKON. Tallinn: Logos. Lk 54. 
  4. Mati Lilleväli (2000). PIIBLI NIMEDE LEKSIKON. Tallinn: Logos. Lk 128. 
  5. 5,0 5,1 Gerhard Kroll (2002). JEESUSE JÄLGEDEL. Tartu: Johannes Esto Ühing. 
  6. Gerhard Kroll (2002). JEESUSE JÄLGEDEL. 2002: Johannes Esto Ühing. Lk 168. 
  7. Fritz Rienecker, Gerhard Maier SUUR PIIBLILEKSIKON. Tallinn: Logos. Lk 54. 
  8. Michael McMahon (2008). Pühakud: Kunst, ajalugu, ilmutused. Tallinn: Kirjastus Varrak. Lk lk 74. 
  9. Watson E. Mills (1990). Mercer Dictionary of the Bible. Macon, Georgia: Mercer University Press. Lk 657.