Cluny klooster

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Cluny klooster (2004)

Cluny klooster oli benediktlaste klooster Prantsusmaal Burgundias Saône-et-Loire'i departemangus Cluny linnas, 11.–12. sajandil suure usulis-poliitilise uuendusliikumise (Cluny liikumine) keskus. See oli pühendatud apostel Peetrusele.

Cluny oli keskaja tähtsamaid ja suurimaid kloostreid. Kloostrikirik on tuntumaid romaani stiilis ehituskunsti näiteid ning selle basiilika oli suurim selles stiilis ehitatud kirik maailmas, milleks ta jäi kuni Rooma Püha Peetruse basiilika ehitamiseni 16. sajandil.

Asutamine ja õitseng[muuda | muuda lähteteksti]

Cluny asutati aastal 910, kui Akvitaania hertsog Guillaume I Vaga (ka Wilhelm) annetas benediktlasest abt Bernole uue kloostri rajamiseks mõisa, et loodavas asutuses taastataks benediktlik reegel selle algupärases puhtuses. Erinevalt teistest kloostritest allutati Cluny otse paavstile, sõltumatus maaomanikest oligi Cluny kloostriuuendusliikumise üheks keskseks ideeks. Clunyle tekkis kiiresti palju tütarkloostreid (mille kõigi abtiks oli Cluny abt) ning ordu omandas erakordselt suure võimu, muutudes suurte maavalduste, pärisorjade ja rikkuste tõttu 11.-12. sajandil kristliku maailma üheks olulisemaks kirikliku- aga ka ilmaliku võimu keskuseks. Ordu edu rajanes mitmel erakordselt võimekal abtil, rangel reeglistikul ja osaval propagandal.[1][2][3]

Cluny kloostri mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostris algatatud muudatused haarasid peagi kogu kristlikku ilma. Cluny uuendusliikumine viis kristluse lõpliku omaksvõtuni pea kõigi Lääne-Euroopa elanike kihtide poolt, mis omakorda lõi eeldused reformipaavstlusele, kristliku rüütliseisuse väljaarenemisele ja ristisõdade algatamisele. Kloostrist kasvas välja hulk paavste, neist nimekaimad olid Urbanus II (I ristisõja algataja) ja Gregorius VII. Viimase läbiviidud olulised reformid paavstivõimu tugevdamiseks olid just alguse saanud Cluny’ mõjutustest.[4]

Cluny oli kuulus surmaga seotud talituste, missade, mälestusürituste poolest, mis lähendas teda oluliselt tavakristlasest elanikkonnale. Just Cluny kloostrist on alguse saanud 2.novembri tähistamine hingedepäevana.[5]

Cluny kloostri tähtsus kunstiajaloos on vaieldamatu. Ühes usuelu reformimise ideedega levisid ka Cluny’s harrastatavad ehituskunsti printsiibid. Just Cluny mõjutusel rajati Santiago de Compostelani viiv palverännutee, mis ääristati arvukate romaani stiilis kirikutega.[6][7]

Cluny kloostri koht kunstiajaloos[muuda | muuda lähteteksti]

Cluny III

Cluny kloostri algse kiriku (Cluny I) asendas 981. aastal sisse õnnistatud Cluny kloostrikiriku teine taasehitis (Cluny II). Seda tuntakse praegu ainult vanade kirjelduste järgi. See oli lameda lae ja transeptiga basiilika. Peakoori kõrval olid ka kõrvalkoorid või kabelid. XI sajandi lõpul Cluny II lammutati ning abt Hugues (Hugo) ajal alustati selle aja kohta tohutu 181 m pika Cluny kolmanda kloostrikiriku (Cluny III) ehitust. Ehitustööd kestsid XII sajandi alguseni. Valmimise järel varises kesklöövi võlvistik sisse, kuid ehitati uuesti üles ja kirik taasõnnistati 1130 (teistel andmetel 1131) paavst Innocentius II poolt sisse. Kirik oli viielööviliine basiilika kahe ristlööviga (transeptiga), kooriümbriskäigu ja kabelipärjaga. Läänekülge lisati hiljem kolmelööviline eeskirik või eeskoda. Kesklööv oli kaetud silindervõlviga, külglöövides olid kasutuses ristvõlvid. Sisearhitektuuris imiteeriti detailide kujutamisel osaliselt rooma arhitektuuri motiive (kannelüüridega pilastrid). Välisarhitektuuris püüdsid pilku arvukad tornid. Cluny kloostrikirik on olnud eeskujuks arvukate kirikute ja katedraalide ehitamisele.

Cluny III-s olid ka ulatuslikud maalingud, muu hulgas troonil istuv Kristus apsiidis. Kloostris olid au sees muusika, kirjandus ja kunst ning sarnaselt Clunyst alguse saanud mõttevoolude ja arhitektuuriga levisid needki voolud kloostrist väljapoole, mõjutades terveid koolkondi. Cluny stiil oli toretsev ja rikkalik, sest "ükski hiilgus polnud jumala ülistamiseks liiast".[7][8]

Cluny allakäik ja hävimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki kloostril olid suured sissetulekud, kujunes pompoosse suurkiriku ehitus väga kalliks. Suured summad kulusid ka heategevuseks ning järgnevad abtid ei olnud ka nii tugevad administraatorid kui nende eelkäijad. See kõik viis ordu finantsraskustesse. Cluny kloostrile tekkisid suurte toetajate kõrvale ka ägedad kriitikud. Benedictuse põhimõtte kohaselt oli munkade tähtsaimaks kohustuseks jumala lakkamatu ülistamine ja palvetamine. Cluny mungad pühendusid sellele nii hoogsalt, et lõpuks läks kaduma Benedictuse olulise põhimõtte ora et labora (palveta ja tööta) teine pool. Seega rakendati kloostris ohtralt ilmikvendade tööjõudu, sest munkade peaülesandeks jäi elu vaimsem pool.[9] Kõike seda heitis Clunyle ette 12. sajandil esile kerkinud uus tsistertslaste ordu, kelle ideaaliks oli vaesus ja füüsilise töö tegemine. Cluny kaotas tasapisi oma mõjukuse, kuid jäi veel sajanditeks olulise usuorduna tegutsema.

Cluny III hävitati suures osas Prantsuse revolutsiooni käigus 1793. aastal. Klooster müüdi 1798. aastal ühele kaupmehele ning tema varemeid rüüstates varastati sealt ümberkaudsete majade ehituseks kive. Võimsast kompleksist on tänapäeval säilinud peatransepti lõunaosa kaheksanurkse torni ja kellatorniga ning osa kabelipärjast.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Saard, Riho (2013). Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Harjumaa: Argo. Lk 161. 
  2. Le Goff, Jacques (2000). Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar. Lk 523. 
  3. Duby, Georges (1999). Katedraalide aeg: kunst ja ühiskond 980-1420. Tallinn: Greif. Lk 90. 
  4. Saard, Riho (2013). Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo. Lk 160, 173. 
  5. Duby, Georges (1999). Katedraalide aeg : kunst ja ühiskond 980-1420. Tallinn: Kunst. Lk 91. 
  6. Vaga, Voldemar (2004). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri. Lk 197. 
  7. 7,0 7,1 7,2 Le Goff, Jacques (2000). Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar. Lk 524. 
  8. Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 75. 
  9. Saard, Riho (2013). Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo. Lk 160.