Viies ristisõda

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search


Viies ristisõda
Osa ristisõdadest
Anatolia1200.png
Lähis-Ida poliitiline kaart aastal 1200
Toimumisaeg 12171221
Toimumiskoht Egiptus
Tulemus Ristisõdijad ja ajiubiidid sõlmisid kaheksa-aastase rahulepingu
Osalised
Rooma katoliku kirik Aijubiidide riik
Väejuhid või liidrid
Rooma paavst Honorius III
Austria hertsog Leopold VI
Ungari kuningas András II
Hollandi krahv Willem I
Egiptuse sultan Al-Kamil

Viies ristisõda aastatel 1217–1221 oli kristlaste järjekordne katse vallutada Jeruusalemm ja Püha Maa moslemitelt tagasi.

Viienda ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria hertsog Leopold VI ja Ungari kuningas András II. Kristlased olid aru saanud, et Püha Maad otse tagasi vallutada ei saa. Otsustati, et selleks tuleb kõigepealt purustada riik, mille valdusesse need alad kuulusid Ajiubiidide dünastia Egiptuses.

1218. aasta liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi-flaami-friisi segaarmee, mida juhtis Hollandi krahv Willem I. 1218. aasta kevadel saabusid Akkosse sakslaste laevad ning laevastik seilas koos kuningas Jean I-ga Niiluse suudmesse, kus piirati Damietta linna. Esialgu rünnati Damietta linna Egiptuses. Ristisõdijad olid liidus Seldžukkidega Anatooliast, kes ründasid samal ajal Ajiubiide Süürias, nii ei pidanud ristisõdijad võitlema kahel rindel.

Damietta vallutamine

Pealetung sujus aeglaselt, augustis 1218 suri Egiptuse sultan al-Adil, võimule tuli tema poeg al-Kamil. 1218. aasta sügisel saabus Euroopast legaat Pelagio Galvani koos abivägedega. Talvel said ristisõdijad kannatada haiguspuhangutest ja üleujutustest, 1219. aastal saabus Franciscus Assisist, kes hakkas pidama läbirääkimisi vaherahu saavutamiseks. Ühisele keelele ei jõutud, kuigi Aijubiidid pakkusid kristlastele Jeruusalemma ja suurt osa kunagisest kuningriigist.

Edela-Euroopa ja Lähis-Ida ca 1210. aastal

Novembris 1219 andsid Damietta kaitsjad lõpuks näljahäda pärast alla. Al-Kamil ise põgenes lähedalasuvasse Al-Man?ūrahi linnusesse. Ristisõdijad tegid Damiettast oma baasi, ristisõdijad jäid Damiettasse aastateks 1219–1220, oodates Saksa-Rooma keiser Fridrich II saabumist. Jean I pidi naasma Akkosse, et kaitsta kuningriigi alasid al-Muzzami eest, kes kasutas võimalust ründamiseks.

Seejärel tungisid ristisõdijad 1221. aasta juulis edasi lõunasse Kairo suunas, kuid al-Kamili tekitatud Niiluse üleujutus jättis nad lõksu. Esialgu tundus sõjakäik olevat edukas, moslemite väed olid paanikas ega suutnud organiseerida korralikku kaitset. Ainsad, kes suutsid võitlusvõime säilitada, olid Türgist pärit orisõdurid mamelukid. Nad peatasid ristisõdijate varustamise toiduga ning panid nad taganema. Egiptuse sultani Al-Kamili öises rünnakus sultani väed võitsid ristisõdijaid Niiluse ääres lihtsa vaevaga ja vallutasid Damietta tagasi. Friedrich II ei jõudnudki lõpuks Euroopast tulema hakata.

Ristisõdijad ja al-Kamil sõlmisid kaheksa-aastase rahulepingu, enamik vangistatud ristisõdijatest müüdi orjadeks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]