Eesti loodus

See artikkel räägib loodusest Eesti Vabariigis; ajakirja kohta vaata Eesti Loodus

---

Männikjärve raba Endla looduskaitsealal

Päite pank Sillamäe lähedal

Tahkuna poolsaare tipp Hiiumaal

See artikkel räägib Eesti loodusest koos siinse üleminekulise parasvöötme kliima, maastiku ja veestikuga, siinsetest pinnavormidest ning elusloodusest ja ka selle kõige kaitseks tehtavatest pingutustest.

Kliima

Vaade Suure Munamäe vaatetornist

 Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Põhja-Atlandi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast.

Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal. Peamiseks selliseks Eesti-siseseid temperatuurierinevusi põhjustavaks jõuks on Läänemeri, mis hoiab talviti rannikualad soojemana kui sisemaa ning suviti neid seevastu jahutab. Samuti mõjutab mere lähedus kevade ning sügise saabumist, sest kevadel soojeneb sisemaa merest tunduvalt kiiremini ja sügisel on sisemaa kiirem jahtuma. Jaanuarikuu keskmine õhutemperatuur on Kesk- ja Ida-Eestis −6...–7 °C, Lääne-Eesti saarestikus aga −2...–4 °C. Suvel hakkavad territoriaalsed erinevused taanduma ning juulikuu keskmine temperatuur varieerub vahemikus 16,0...17,4 °C.

Tartu kliimadiagramm

Tervikuna on Eestis aasta keskmine temperatuur +5 °C ringis või sellest veidi kõrgemal. Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine temperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine temperatuur −4...–5°C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine temperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine temperatuur 15...18°C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul).

Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur, 35,6 °C, registreeriti 11. augustil 1992 Võrus. Külmarekord on 17. jaanuaril 1940 Jõgeval mõõdetud −43,5 °C. Jõgevalt saadi 1942. aastal ka madalaim aasta keskmine temperatuur: 1,6 °C. Kõrgeim keskmine on registreeritud Vilsandil, kus nii 1975, 1989 kui ka 2000. aastal saadi selleks 8,3 °C.

Eesti asukoht tingib selle, et sademete hulk ületab aurumise. Aastas sajab keskmiselt 550–800 mm ning keskmine suhteline õhuniiskus on 80–83%. Kõige madalam on sademete hulk saartel ja rannikul ning kõige rohkem sajab kõrgustikel ja läänerannikust 30–60 km kaugusel paiknevas vööndis. Mõõdetud sademete maksimum aastas on olnud 1158 mm, kuus 351 mm ja ööpäevas 148 mm.

Nagu teisteski Põhjamaades, on erinevus aastaaegade vahel Eestis üsna suur. Lisaks temperatuurierinevustele väljendub see ka näiteks päeva pikkuses. Pikim suvepäev kestab Tallinnas 18 tundi 40 minutit ning Võrus 18 tundi 10 min, lühim talvepäev kestab Tallinnas 6 tundi 2 minutit ning Valgas 6 tundi 39 minutit. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni. Päikesepaistet jagub aastas tavaliselt 1600–1900 tundi, mis on vähem kui pool võimalikust. Vegetatsiooniperiood kestab Eestis 180–195 päeva ning külmavaba perioodi on 110–190 päeva.

Talvise lumikatte hulk ning ajaline kestus varieeruvad suuresti. Keskmiselt on Eestis lumi maas 75–135 päeval aastas, kusjuures kõige vähem esineb lund Saaremaa läänerannikul ja lähedastel saartel ning enim Haanja ja Pandivere kõrgustikel.

Maastikud

Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest ja 39% kõigi puistute tagavarast.

 Pikemalt artiklis Eesti maastikuline liigestus

Metsad

 Pikemalt artiklis Eesti metsad

Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike: metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit. Umbes 40% Eesti metsadest kuulub riigile. Riigimetsi hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus.

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Tänapäeval suudavad Eestis looduslikult metsi moodustada ainult kuusk ja mänd, kase- ja haavapuistud on ajutised. Inimese vahelesegamiseta asenduvad need lõpuks okaspuumetsadega. Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.

Niidud ja loopealsed

 Pikemalt artiklis Eesti niidud ja loopealsed

Tänassilma jõgi Viljandi lähedal

Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana, vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.

Suur osa Eesti niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud. Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuval Laelatu puisniidul loendati 1 m² suurusel alal 2000. aasta suvel 76 liiki rohttaimi, mis on Põhja-Euroopa rekord.

Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga-aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis setitavad niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aidates kaasa mullaviljakuse tõusule.

Loopealsed ehk alvarid on levinud Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitainerikka mullaga paepealsed alad. Nad on tuntud kadakase karjamaa nime all. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, kuid värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel ainult Lõuna-Rootsis.

Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Neid on seal üle 3000 hektari. Erinevalt sisemaa niitudest on rannaniitudel palju soolalembeste taimede liike. Kohati esinevad haruldased soolakud.

Mereäärsetel rannaniitudel on paljude linnuliikide pesitsus- ja puhkealad. Karjatamise ja niitmise lakkamisel rannaniidud hääbuvad: peaaegu kogu rannaniidule võib 5–10 aasta jooksul levida pilliroog.

Kõnnu Suursoo talvel (Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala)

Sood

 Pikemalt artiklis Eesti sood', Eesti soode loend

Soome järel ja Kanada ees on Eesti sooderohkuselt maailmas teisel kohal (soode protsentuaalselt pindalalt). Seega võib soid pidada Eestimaa rikkuseks. Seda ka seetõttu, et paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood peaaegu täielikult hävitanud ja näevad nüüd vaeva nende taastamisega.

Suur osa Eesti soodest kuulub kaasajal looduskaitse alla. Varasematel aastakümnetel on palju soid ja rabasid kuivendatud nii põllumaa saamise kui ka rabaturba kaevandamise eesmärgil, kuid üksjagu märgalasid on jäetud siiski puutumata.

Kuresoo lõunaosas asuv 8 meetri kõrgune rabarinnak on väidetavalt maailma kõrgeim.

Pinnamood

Ida-Euroopa lauskmaa osana on Eesti madal ja tasane ala, mille pinnamoele on iseloomulikud kõrgustikud ilma kõrgemate mägedeta ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega. Koos Põhja-Eesti panga ja teiste paljanditega moodustavad need Eesti reljeefi suurvormid.

Mäed

 Pikemalt artiklis Eesti mägede loend

Eesti suurima absoluutse kõrgusega mägi on Suur Munamägi, mis ulatub 318 meetrit üle merepinna, suhtelise kõrguse poolest on aga kõrgeim Vällamägi (kõrgus merepinnast 304 m, jalamilt tippu 84 m). Seega võib öelda, et tegelikult ei leidu Eestis ainumastki mäge – on ainult künkad.

Mandrijäätekkelised pinnavormid

Enim on mandrijäätekkelisi pinnavorme Lõuna-Eestis, kus on tänu sellele võrdlemisi künklik pinnamood, mis kujunes kujunenud viimase jääaja lõpul. See on tingitud sellest, et liustikuserv püsis selles piirkonnas pikemat aega ning välja jõudis sulada rohkesti jää sees ning peal olnud setteid. Nõnda tekkis arvukalt nõgusid, orgusid, künkaid, oose, voori, mõhnu jt pinnavorme.

Pangad ja paljandid

Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on oma 43 meetriga Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand.

 Pikemalt artiklis Eesti pankade loend

1999. aastal korraldas ajakiri Loodus küsitluse "33 Eesti populaarsemat loodusmonumenti". Tohutu ülekaaluga ja ligi 80% vastanute häältega võitis esikoha Põhja-Eesti pank. Teisele kohale pääses Taevaskoda ja kolmandale Kaali meteoriidikraater. Nõnda võib klindiastanguid ja liivakivipaljandeid tõesti kahtluseta Eesti eluta looduse sümboliteks pidada.

Balti klinti, mis on Eesti piires tuntud kui Põhja-Eesti paekallas, püütakse esitada ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. See mööda klindiserva kulgev umbes 1600 km pikkune Paleosoikumi settekivimitest koosnev järsak saab alguse Rootsis Ölandi saarel ja ulatub Laadoga järveni Venemaal. Kõrgeim koht paikneb Ontikal, kus pank tõuseb 56 meetrit üle merepinna.

Põhja-Eesti pank ei ole aga Eestis ainuke omasugune. Siin paljanduvad ka Siluri klint Lääne-Eesti saartel ja Devoni punakast liivakivist kaldakaljud mitmel pool Lõuna-Eestis.

Rändrahnud

 Pikemalt artiklis Eesti rändrahnude loend', Eesti hiidrahnude loend

Enamik Eesti rändrahnudest paikneb Põhja-Eestis. Eriti arvukalt on neid Lahemaal. Maapealseid rahne, mille ümbermõõt ületab 50 meetrit, on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi. Need kaks kuuluvad suuruse alusel hiidrahnude sekka, mille hulka arvatakse rändrahnud ümbermõõduga üle 25 meetri. Kokku on Eestis selliseid teada 87 ning suurem osa neist on võetud ka kaitse alla. Suuri rahne, mille ümbermõõt jääb vahemiku 10–25 meetrit, on Eestis umbes tuhatkond. Väiksemate rahnude hulk on aga juba praktiliselt loendamatu.

Eesti hiidrahnudest on 64% koostiselt rabakivid. See ei peegelda siiski nende päritolupiirkonna Fennoskandia kilbi keskmist koostist. Rabakivis on säilinud tardumisjärgne ristsuunaline lõhelisus, mis tuleneb hilisema moonde puudumisest. Ristsuunalise lõhelisuse tõttu oli liustikul rabakivitahukaid lihtsam lahti murda ja Eestisse tuua. Ülejäänud 36% hiidrahnudest koosnevad pegmatiidist, gneisist, migmatiidist, graniidist ja gneissbretšast.

• 
  Punane kivi on Prangli saare suurim rändrahn.
• 
  Kokkõkivi Manilaiul on suurim rändrahn Pärnu maakonnas.
• 
  Majakivi on Eesti suuruselt kolmas rändrahn ruumala järgi (584 m³).
• 
  Ehalkivi on Eesti suurima maapealse osaga rändrahn.

Veestik

"Viies aastaaeg" Kuusekääral Soomaa rahvuspargis.

Tänu parasvöötme kliimale ja tasasele pinnamoele on Eestis palju väikseid siseveekogusid. Kuna iga-aastane sademete hulk ületab keskmiselt 200–300 mm-iga aurumist, siis peab ülejääv vesi ära voolama jõgede kaudu või talletuma järvedes ja rabades.

Eesti Vabariigi Veeseaduse [1] § 38 lõike 2 alusel kehtestatud määruse [2] järgi eristatakse Eestis kolm vesikonda ja kaheksat alamvesikonda. Nendeks vesikondadeks on Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikond ning alamvesikondadeks Viru, Peipsi, Võrtsjärve, Harju, Matsalu, Pärnu, Läänesaarte ja Pandivere põhjavee alamvesikond.

Jõed

 Pikemalt artiklis Eesti jõed', Eesti jõgede loend

Eesti jõgedevõrk kujunes viimase jääaja lõppedes (üle 10 000 aasta tagasi) mandrijää taandumise järel.

Eesti jõgedevõrk on suhteliselt tihe: vooluveekogusid on üle 7000 ja nende kogupikkus on umbes 31 000 km. Vooluvetevõrk on kõige hõredam Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel, kõige tihedam Põhja-Eestis.

Kõige veerohkemad jõed on Narva jõgi, Emajõgi, Pärnu jõgi ja Kasari jõgi. Pikimad on Võhandu, Pärnu ja Põltsamaa jõgi.

Eesti pikimad jõed

Nimi Suubumiskoht Pikkus km Jõgikond km² Langus m 1. Võhandu jõgi Lämmijärv 162 1420 98 2. Pärnu jõgi Pärnu laht 144 6920 78 3. Põltsamaa jõgi Pedja jõgi 135 1310 71 4. Pedja jõgi Emajõgi 122 2710 67 5. Keila jõgi Soome laht 115 682 75 6. Kasari jõgi Matsalu laht 112 3210 62 7. Piusa jõgi Pihkva järv 109 796 208 8. Pirita jõgi Tallinna laht 105 799 75 9. Emajõgi Peipsi järv 100 9740 4 10. Navesti jõgi Pärnu jõgi 100 3000 57 11. Jägala jõgi Ihasalu laht 97 1570 82 12. Ahja jõgi Emajõgi 95 1070 87 13. Vigala jõgi Kasari jõgi 94 1580 63 14. Õhne jõgi Võrtsjärv 94 573 63 15. Halliste jõgi Navesti jõgi 86 1900 76

• 
  Ahja jõgi alamjooksul, Lääniste küla.
• 
  Narva jõgi.
• 
  Pärnu jõgi.
• 
  Valgejõgi Kotka küla lähistel.

Eistvere järv.

Järved

 Pikemalt artiklis Eesti järved', Eesti järvede loend

Eestis on üle 1400 järve, millest enamik on väga väiksed. Suuremad on Peipsi järv (2611 km²; koos Pihkva ja Lämmijärvega 3555 km²) idapiiril ja Võrtsjärv (270 km²) Lõuna-Eestis. Sügavaim järv on Rõuge Suurjärv (38 m).

Järvede paigutus on väga ebaühtlane, suuremad järvepiirkonnad asuvad Kagu- ja Lõuna-Eestis. Lääne- ja Kesk-Eestis on seevastu suuri maa-alasid, kus pole ühtegi järve.

Enamik Eesti järvi on mandrijäätekkelised. Leidub ka laukajärvi, rannajärvi, jõelookeist moodustunud järvi, karstijärvi, tehisjärvi ja meteoriiditekkeline Kaali järv.

Eesti suurimad järved

#	Nimi	Pindala km²	Pindala saartega km²	Suurim sügavus m	Märkused
1.	Peipsi-Pihkva järv	3508,9	3537,6	15,3	jagatud Venemaaga, 1570 km² jääb Eesti territooriumile
2.	Võrtsjärv	269,0	269,3	6
3.	Narva veehoidla	102,3	106,9	15,0	jagatud Venemaaga, 40 km² jääb Eesti territooriumile
4.	Ülemiste järv	9,41	9,42	6	joogivee allikas Tallinna elanikele
5.	Saadjärv	7,25	7,25	25	kuulub nii Eesti 10 kõige suurema kui ka 10 kõige sügavama järve hulka
6.	Vagula järv	6,028	6,032	11,5
7.	Suurlaht	5,31	5,36	2,1 ?	osa riimveelisest kaksikjärvest (Mullutu-Suurlaht)
8.	Veisjärv	4,81	4,81	3,5
9.	Ermistu järv	4,56	4,598	2,9
10.	Paunküla veehoidla	4,16	4,47	9	joogivee allikas Tallinna elanikele
11.	Mullutu laht	4,13	4,15	1,7	osa riimveelisest kaksikjärvest (Mullutu-Suurlaht)
12.	Kuremaa järv	3,996	3,997	13,3
13.	Karujärv	3,456	3,499	6
14.	Kahala järv	3,456	3,456	3
15.	Tõhela järv	3,385	3,401	1,5
16.	Pühajärv	2,907	2,983	8,5
17.	Eesti SEJ settebassein II	2,906	2,906	?
18.	Endla järv	2,859	3,244	?
19.	Koosa järv	2,827	2,827	1,9
20.	Soodla veehoidla	2,628	2,728	?

• 
  Kurtna Suurjärv Illuka vallas Ida-Viru maakonnas.
• 
  Kaali kraater Pihtla vallas Saare maakonnas.
• 
  Väike-Juusa järv Otepää vallas Valga maakonnas.
• 
  Äntu Sinijärv Väike-Maarja vallas Lääne-Viru maakonnas.

Joad

 Pikemalt artiklis Eesti jugade loend

Eesti põhjarannikul Paldiski ja Narva on üle ühe meetrise kõrgusega jugasid ja kaskaade kokku loendatud 33 tükki, millest enamik paikneb väiksematel ojadel. Suurim juga Eestis on Narva juga, mille astangud on tänapäeval paraku hüdroelektrijaama rajamise tõttu 1957. aastal kuivaks jäänud. Kõrgeima joa tiitlit kannab aga kunstlikult tekitatud Valaste juga, mis langeb alla Ontika pangalt.

Kõrgeimad joad

#	Nimi	Kõrgus	Asukoht	Märkused
1.	Valaste juga	30,5 m	Ontika paekallas (Kohtla vald, Valaste küla)	tehislik
2.	Jägala juga	8,1 m	Jägala jõel, Jägala-Joa lähedal	kõrgeim looduslik
3.	Saka joastik	7,5 m	Ontika-Saka lõik	antud joastiku kõrgeima joa kõrgus
4.	Ukuoru juga	7,5 või 6 m	Päite panga idaserval
5.	Narva juga	6,5 m	Narva jõgi, Narva	hüdroelektrijaama poolt takistatud
6.	Keila juga	6 m	Keila vallas Keila-Joa alevikus Keila jõel
7.	Turjekeldri juga	6,0 või 5 m	Kuusalu vallas
6.	Karjaoru joastik	5,5 m	Saka mõisa juures	antud joastiku kõrgeima joa kõrgus
7.	Pakri juga	5,5 m	Pakri tuletornist umbes 800 m ida poole

• 
  Jägala juga talvel.
• 
  Ukuoru juga suvel.
• 
  Aluoja joastik kevadel.
• 
  Keila juga.

Allikad

 Pikemalt artiklis Eesti allikate loend

Saared

Paadivrakk Saaremaal.

 Pikemalt artiklis Eesti saared', Eesti saarte loend

Eestis on ligikaudu 1520 saart. Kaks neist on piisavalt suured, et olla eraldi maakonnad: Saaremaa ja Hiiumaa.

Suurimad saared

#	Nimi	Pindala (km2)	Asukoht
1.	Saaremaa	2671	Lääne-Eesti saarestik
2.	Hiiumaa	989	Lääne-Eesti saarestik
3.	Muhu	198	Lääne-Eesti saarestik
4.	Vormsi	93	Lääne-Eesti saarestik
5.	Kassari	19,3	Lääne-Eesti saarestik
6.	Naissaar	18,6	Soome laht
7.	Kihnu	16,4	Riia laht
8.	Väike-Pakri	12,9	Soome laht
9.	Suur-Pakri	11,6	Soome laht
10.	Ruhnu	11,4	Riia laht

Mullastik

 Pikemalt artiklis Eesti mullastik

Eesti ala nüüdisaegsete muldade areng algas pärast viimase jääaja lõppemist esimeste taimede ilmumisega.

Üldiselt on Eesti mullastik suhteliselt mitmekesine. See on tingitud vaheldusrikkast pinnamoest, aastaaegade vaheldumisest, vee-oludest jne. Suurtes piirides kõigub isegi pinnakatte paksus, mis ulatub paetasandikel vaid mõne sentimeetrini või puudub hoopis, Põhja- ja Kesk-Eestis on aga enamasti 2–3 meetrit, Lõuna-Eesti tasandikel 5–10 meetrit ning kuhjelistel kõrgustikel ja mattunud ürgorgudes võib ulatuda isegi üle 100 meetri.

Eesti muldade lähtekivimiks on kohalikud aluspõhjakivimid ja pinnakattesetted. Eesti alal saab eristada viit aluspõhjakivimit. Need on Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu kivimid.

Taimestik

 Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on tänu mullastiku mitmekesisusele suhteliselt liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 525 liiki.

Endeemsetest taimeliikidest kasvab Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

Vaata ka

• Eesti pärismaised puud
• Eesti pärismaised põõsad
• Eesti rohevetikate nimestik
• Eesti samblikud
• Eesti samblad
• Eesti sõnajalgtaimede nimestik
• Eesti paljasseemnetaimede süstemaatiline nimestik
• Eesti üheiduleheliste süstemaatiline nimestik
• Eesti kaheiduleheliste nimestik

Eesti on üks väheseid riike, kus võib veel kohata väljasuremisohus euroopa naaritsat.

Loomastik

 Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks, ent võrreldes samal laiuskraadil asuvate ja sama suurte aladega on see üks liigirikkamaid. Selle põhjuseks on Eesti asend paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril), kes esinevad küll sagedasti põhja-, lääne-, või idapoolsetel naaberaladel aga tihti ainult ühel nendest.

Praegune loomastik kujunes välja peamiselt pärast viimast jääaega.

Imetajad

 Pikemalt artiklis Eesti imetajate süstemaatiline nimestik

Eestis elab 68 liiki imetajaid.

Euroopa mastaabis paistab Eesti silma kiskjaliste (hunt, karu, ilves, saarmas, kärp, kährik jt) suhteliselt suure arvukuse poolest.

Siniraag on Eestis I kategooria looduskaitsealune liik.

Linnud

 Pikemalt artiklis Eesti lindude süstemaatiline nimestik

Kuna Eesti jääb arktiliste rändlindude Ida-Atlandi rändeteele ning Eestis leidub palju sobivaid metsa, soo ja kultuurmaastikke on Eestis registreeritud üsna rohkelt linnuliike võrreldes paljude naaberaladega. Väinamere äärsed piirkonnad, nagu näiteks Matsalu laht, on vägagi huvipakkuvad ornitoloogidele, seda suure liikide arvu ja läbirändajate hulga tõttu. 18. augusti 2010 seisuga kuulub Eesti lindude nimestikku 374 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud ning 5 teadmata päritoluga linnuliiki.

Kahepaiksed

 Pikemalt artiklis Eesti kahepaiksed

Kahepaikseid elab Eestis 11 liiki. Nende seas on arvukamad ja laiema levikuga harilik kärnkonn, rohukonn, rabakonn ja tähnikvesilik. Haruldased ning ühtlasi ka range kaitse all on juttselg-kärnkonn (ehk kõre), rohe-kärnkonn ning harivesilik.

Roomajad

 Pikemalt artiklis Eesti roomajad

Roomajatest on Eestis esindatud arusisalik, kivisisalik, vaskuss sisalike ning rästik ja nastik madude seast. Rästik on ainuke mürkmadu.

Kalad

 Pikemalt artiklis Eesti kalade süstemaatiline nimestik

Eesti vetest on püütud 71 liiki kalu.

Eesti kalaliikide seas endeeme ei leidu, ent peipsi siig ja peipsi tint on Peipsi järvele ainuomased alamliigid.

Selgrootud

Selgrootuid loomi elab Eestis ligikaudu 20 000 liiki.

Looduskaitse

 Pikemalt artiklis Looduskaitse Eestis

Lisaks juttselg-kärnkonnale kuulub Eestis elavatest kahepaiksete liikidest I kaitsekategooriasse ka pildil olev rohe-kärnkonn.

Esimesed Eestis looduskaitse alla võetud liigid olid 24 taimeliiki, mille kaitseks võeti 12. mail 1936 vastu Looduskaitse seadus. Keelati nende liikide kogumine, hävitamine ja meelega kahjustamine kogu riigis, sõltumata maa omandivormist. Sama aasta 4. novembril lisati nimekirja kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja talvik (Chimphila umbellata), mille puhul keelati taimede müük ja nendega kauplemine. Lisaks asuti kaitsma mõningaid kaitstavate liikide esinduslikumaid kasvukohti (näiteks jugapuude kaitseala Hiiumaal, mis paikneb tänapäeval Tahkuna looduskaitseala keskmes).

31. detsembri 2007 seisuga on Eestis kaitstavat territooriumi 18% (777 101 ha) maismaast ja 33% (ehk 897 281 ha) akvatooriumist. Pindala järgi on enim kaitstavat territooriumi Pärnu maakonnas (111 760 ha) ja kõige vähem Põlva maakonnas (18 687 ha). Protsentuaalselt on aga enim kaitsealust pinda Lääne maakonnas – 32% (76 105 ha) – ja kõige vähem Põlva maakonnas – 9%.

• I kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis
• II kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis
• III kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis

Kaitsealad

 Pikemalt artiklis Eesti kaitsealade loend

Eesti ja ühtlasi kogu Baltikumi vanim kaitseala on Vilsandi rahvuspark. Seal tehti esimesi samme Vaika saartel pesitsevate lindude kaitseks juba 1906. aastal ning 14. augustil 1910. aastal kuulutati need saared loodusreservaadiks.

31. detsembril 2008 oli Eestis kokku 3442 kaitstavat loodusobjekti, mille seas oli 129 looduskaitseala, 149 maastikukaitseala ja 5 rahvusparki.

Vaata ka

• Eesti elustik
• Eesti lahtede loend
• Eesti neemede loend
• Eesti poolsaarte loend

Kirjandus

• Wilhelm Christian Friebe: Oekonomisch-technische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland, Riga : in der Hartmannschen Buchhandlung, 1805, Google books
• Ivar Arold. Eesti maastikud, Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2005, ISBN 9949-11-028-9
• Kalle Suuroja. Põhja-Eesti klint – Eesti looduse sümbol, Tallinn: Keskkonnaministeerium 2006, ISBN 9789949139903

Välislingid

• Estonica: "Loodus"
• Eesti liikide register
• Looduskaitsest Eestis Keskkonnaministeerium, 1996
• Loit Reintam: Mullaveeb
• Eesti tähtsamad maavarad, nende paiknemine ja kasutus TÜ geoloogiamuuseum
• Bioloogilise mitmekesisuse muutumine Statistikaamet
• Bioloogilise mitmekesisuse seire Statistikaamet

Artikleid

• Kalle Suuroja: "Joad ja joastikud mühavad suurvee ajal" Eesti Loodus, september 2007
• Igor Tuuling: "Kuidas on tekkinud Balti klint?" Eesti Loodus, september 2008