Tankitõrje

Allikas: Vikipeedia
Tankitõrjeüksuse taktikaline tingmärk (põhikujund)

Tankitõrje on väeüksuste tegevus vaenlase soomustehnika vastu; samuti jalaväe relvaliigi (väeliigi) üks osa ja spetsialiseerumissuund.

Tankitõrjevahendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tankitõrjet teostatakse aktiivsete ja passiivsete vahenditega neid koostöös kasutades.

Aktiivsed tankitõrjevahendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aktiivsed tankitõrjevahendid on tankitõrjerelvad ja teised soomustehnika hävitamiseks sobivad relvasüsteemid või ründamisvahendid.

Põhilised tankitõrjerelvad on:

Lisaks saab lugeda tankitõrjerelvadeks:

Tankitõrjerelvadena on kasutatud ka tankitõrjepüsse ja õhutõrjerelvi. Soomuse vastane laskemoon on üldjuhul kumulatiivefektiga või alakaliibriline, harvem lihtsalt tugevama südamikuga.

Passiivsed tankitõrjevahendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Passiivsed tankitõrjevahendid on erinevad looduslikud, kunstlikud (lõhkevad, mittelõhkevad) ja kombineeritud tõkked.

Looduslikud tõkked on:

  • Abivahenditeta ületamatud veekogud
  • Sood, rabad
  • Täiskasvanud metsad
  • Järsakud ja järskude servadega orud
Lõpe-Kaimri tankitõrjeliin (ehitatud 1941) on kunstlik passiivne tankitõke
Foto: Ave Maria Mõistlik, 5. september 2009

Kunstlikud tõkked on:

  • Erinevad tankitõrjemiinid ja miiniväljad
  • Tankide vastased erinevad ehitatud-paigaldatud tõkked ja barjäärid.
  • Kaevatud tankitõrjekraavid (eskarbid)
  • Suurte puude langetamisega tekitatud raidtõkked
  • Hoonete varistamisega tekitatud tõkked asulates.

Tankitõrje taktika tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tankitõrje on kõigi lahingurelvaliikide olulisemaid ülesandeid lahinguväljal. Iga võitleja peab tundma põhilisi meetmeid ja relvi võitluseks soomustehnikaga. Edukaks võitluseks soomustehnikaga on vajalik tunda soomustehnika nõrku ja tugevaid külgi ning soomusüksuste kasutamise põhimõtteid lahingus. Samuti on vaja omada tõhusat tankitõrjerelvastust ning laske- ja lahingumoona.

Tankitõrje läbiviimiseks kombineeritakse aktiivsed ja passiivsed tankitõrjevahendid ühtseks süsteemiks. Passiivseid vahendeid püütakse kasutada nii, et need suunaksid vaenlase soomustehnikat tankitõrjerelvade tule alla. Vaenlase soomukeid üritatakse rünnata külgedelt, ülevalt või tagant, kus soomuskaitse on nõrgem.

Tankitõrje on lisaks kõigile lahingallüksustele ka spetsiaalselt tankitõrjerelvadega relvastatud tankitõrjerühmade, tankitõrjekompaniide või tankitõrjepataljonide ülesandeks. Vastavad väeüksused jagatakse enne lahingutegevust laiali (rühmitatakse) tavaliselt teiste lahingallüksuste alluvusse, mida nad lahingus otseselt toetavad.

Tankitõrje jaguneb lahingüksustes tabamiskauguse järgi:

  • Lühimaa – kuni 1 km – peamiselt tankitõrjegranaadiheitjad, püssigranaadid ja suurekaliibrilised käsirelvad; ka kerged kahurid kaliibriga alla 100 mm. Peamiselt lahingurelvaliigi rühma ja kompanii võimekus.
  • Keskmaa – u 2 km – kerged raketikompleksid ja kahurid kaliibriga üle 100 mm. Pataljoni tankitõrjevõimekus.
  • Kaugmaa – kuni 5 km – kaugmaa raketikompleksid. Brigaadi taseme tankitõrjevõimekus.

Tankitõrje ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene maailmasõda ja varajane tankitõrje[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaal valmistatud tankitõrjepüss Tankgewehr 18
Hävitatud Inglise tank Cambrai lähedal

Tankitõrje arendamise järgi tekkis vajadus I maailmasõja päevil, kui lahingus kasutati esmakordselt massiliselt soomusautosid ja tanke. Esialgu piirdus tankitõrjevõimekus jalaväelastele jagatavate tavaliste soomustläbistava kuuliga padrunite jagamises ja kergemate välisuurtükkide eesliinile toimetamises. Hoolimata esimeste tankide nõrkustest ei olnud need vahendid siiski lahinguväljal piisavalt efektiivsed. Välisuurtükid olid kohmakad, soomust läbistavad kuulid aga nõrgad. Seepärast hakati seniste välisuurtükkide edasiarendusena valmistama spetsiaalselt kergemaid ja otselaskmiseks sobivaid ning väiksema kaliibriga tankitõrjekahureid. Sõja lõpus valmistasid sakslased ka maailma esimese tankitõrjepüssi Mauser Tankgewehr 18.

Areng kuni Teise maailmasõjani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahe maailmasõja vahel arendati mitmel pool tankitõrjerelvastust edasi, kuid tänu tankide siiski suhteliselt õhukesele soomusele jäädi väikese kaliibri juurde. Tankitõrjekahurite kaliibriks jäi Euroopas põhiliselt 37 mm, Nõukogude Liidus 45 mm. Üritati luua ka universaalset suurtükki, mis sobiks nii õhutõrjeks, tankitõrjeks, kui isegi kergeks kaugtulerelvaks. Edasi arendati ka tankitõrjepüsse, kui mugavaid kergeid relvi. Märgatav areng toimus tankitõrjemiinide osas. Vahetult sõja eelõhtul toimus relvastuses nii soomusmasinate, kui tankitõrjevahendite osas hüppeline areng, milles tankitõrjerelvad jäid pigem taha.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba esimestel sõjakuudel sai selgeks, et tankitõrjujad vajavad soomusväe pidurdamiseks uut ja võimsamat relvastust ja seda hoolimata asjaolust, et enamus selleks ajaks relvastuses olnud tanke olid veel ennesõjaaegsed ja mitte eriti tugeva soomusega. Uued tankid olid aga järjest paksema soomuskaitsega ja mobiilsemad.