Ilmar Ainsaar

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ilmar Ainsaar (12. august 1919 Tallinn15. jaanuar 1978 Melbourne) oli eesti luterlik vaimulik Austraalias.

Ta sündis aastal 1919 Valgas. Valgas lõpetas ta progümnaasiumi. Aastal 1952 lõpetas ta Pariisis Sorbonne'i ülikooli usuteaduskonna. Akadeemiliselt kuulus ta korporatsiooni Sakala.

1940. aasta suvel asutas ta koos sõpradega salaorganisatsiooni "Kobar". 4. juulil 1941 algatasid "Kobara" liikmed vastupanu organiseerimise punastele ja relvade kogumise. Ta heiskas rahvuslipu ka seltsi "Säde" majale juulis 1941. Hiljem osales ta lahingutegevuses Eesti Leegioni koosseisus, osaledes lahingutes Izjumi, Hadnitsa ja Valki lahingutes (Ukrainas), ta sai haavata Tšerkassõ kotis ja evakueeriti piiramisrõngast ühega viimastest transpordilennukitest. Veel osales ta Auvere ja Sinimägede lahingus. Sügisel 1944 deserteerus ta Saksa sõjaväest, liikudes koos viie kaaslasega läbi Poola, Tšehhoslovakkia ja Austria Põhja-Itaaliasse, et vangi anda lääneliitlastele.

Ta oli Prantsusmaa eestlaste usuline hooldaja 1950–1954. 6. juunil 1954 ordineeris piiskop Johan Kõpp ta pastoriks. Ta oli aastatel 19541970 Melbourne'i koguduse õpetaja.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli abielus prantslanna Jacqueline'iga[1], neil oli neli last.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Meie Kodu 8. veebruar 1978, lk. 11 (surmakuulutused)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hanno Ojalo. Sõdalase tee: pataljon Narva 1943-1944. Tallinn: Ammukaar, 2017

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]