Granaadiheitja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Granaadiheitja RPG-7

Granaadiheitja (reaktiivgranaadiheitja) on reaktiivgranaatidega tulistav käsitulirelv, mida kasutatakse peamiselt soomustatud sihtmärkide hävitamiseks. Granaadiheitjast tulistatakse granaadi kaugemale ning täpsemalt, kui seda suudaks granaati käsitsi heitev sõdur. Granaadiheitja on kompaktne ja lihtne tankitõrje- või lähituletoetusrelv, mis sobib kõigile allüksustele esmaseks tankitõrjevahendiks.

Granaadiheitja võib olla kas eraldiseisev relv (nii ühe- kui mitmekordse kasutusega) või olemasoleva tulirelva all olev kinnitatav lisaseade. Mõned tulirelvad on konstrueeritud tulistama pulga otsa kinnitatud granaate, mis lastakse välja kas otse tulirelva torust või siis eraldi selle alla kinnitatud lisaseadmest. Suuremaid granaadiheitjaid võib paigaldada veokitele.

Granaadiheitjat kasutab sõltuvalt relva raskusest ja võimsusest kas üksikvõitleja või lahingupaar, harvem grupp. Suuremaid granaadiheitjaid kasutatakse kas kompanii või pataljoni tasemel. NATO liikmesriikides kasutatakse kõige rohkem 40 mm kildgranaati, mis on efektiivne nii jalaväe kui ka kergelt soomustatud sõidukite vastu.[1] Kuna granaadiheitjast saab laskemoona tulistada ka kõrge nurga all, siis on selleks puhuks arendatud täiendavaid granaate nagu valgustus-, süüte- ja suitsugranaadid.

Granaadiheitjad võeti laialt kasutusele Teise maailmasõja ajal. Kuni Teise maailmasõja lõpuni nimetati Saksamaal "granaadiheitjateks" (Granatwerfer) otsetõlkes miinipildujaid.

Tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Eraldiseisev[muuda | muuda lähteteksti]

Tai vabatahtlik sõdur koos M79'ga Vietnamis, 1967

Õlalt tulistatav 40 mm granaadiheitja võib korraga mahutada kas ühe või mitu granaati. Mitme lasuline granaadiheitja meenutab suurt revolvrit või pumppüssi. Eraldiseisvad granaadiheitjad on näiteks M-79 (ühelasuline), Heckler & Koch HK69A1 ja Milkor MGL (revolver). Need relvad jäävad kasutuselt käsitsi heidetava granaadi ning miinipilduja vahele.

Eraldiseisev granaadiheitja koosneb tavaliselt lasketorust, päästemehhanismist ja sihikust. Granaadiheitjatest on sõltuvalt mudelist võimalik tulistada erinevaid tanktõrje- (soomustläbistavaid), jalaväevastaseid-, valgustus-, süüte- ja suitsugranaate. Valmistatakse ka ühekordseid granaadiheitjaid ehk tankitõrjelaske. Granaadiheitja sihikuline laskekaugus jääb tavaliselt alla 1 km, efektiivne laskekaugus liikuva sihtmärgi pihta on aga tavaliselt 150–300 m.

Torust tulistatav[muuda | muuda lähteteksti]

M1 Garand koos rauast tulistatava granaadiga

Paljud granaadid on valmistatud võimalusega, et neid saab relva rauast välja tulistada. Granaat on kinnitatud pika pulga otsa, mis pannakse relva raua suudmest sisse. Granaadi tulisamiseks on vaja kas kasutada spetsiaalset paukpadrunit või siis peab granaat olema valmis padruni kuuli kinni püüdma.[2] Sellel süsteemil on kaks eelist: esiteks on võimalik kasutada suuremat granaati kui lisaseadme või eraldiseisva granaadiheitja puhul, ning teiseks ei mõjuta lisaseadme kaal relva laskeomadusi.

Süsteemi peamine puudujääk on see, et sõdur peab enne iga granaadi tulistamist selle paigaldama relva rauda. Kui sõdur satub selle tegevuse ajal püssitule alla, siis ta peab vastu tulistamiseks granaadi uuesti eemaldama. Püssirauast tulistatavad granaate on keerulisem täpselt sihtida kui eraldiseisvat või lisaseadme granaati. Iisraeli relvatootja TAAS välja arendatud Refaim on selle tehnoloogia jätkuarendus, kuna kasutab õhus lõhkevat teleskoopilist kuulipüüdjaga granaati koos punktdetonatsiooni, ajaviivituse ning enesehävitus funktsiooniga. Granaat tulistatakse välja tavalise padruni abil ning sõdur ei pea aega veetma granaadi laskekorda seadmiseks.[3] Refaim põhineb vanemal SIMON granaadil.

Relva lisaseade[muuda | muuda lähteteksti]

M16A2 rauaaluse püssigranaadiheitjaga M203
AK-74 külge kinnitatud GP-25 granaadiheitja

Kuna granaadiheitjad vajavad suhteliselt väikest siserõhku ning lühikest toru, siis on võimalik kinnitada relva külge kergekaaluline lisaseade. Sõdur peab seetõttu kaasas tassima täiemahulise granaadiheitja asemel ainult lisaseadet. Sellist granaadiheitjat on võimalik kasutada kiiresti.

Rauaalusel 40 mm granaadiheitjal on tavaliselt oma päästemehhanism. Tulistamiseks peab sõdur asetama käe granaadiheitja käepidemele, eemaldama kaitseriivi ning vajutama päästikule. Lääne relvadel liigub toru ettepoole laadimiseks või kõrvale. Enamik Lääne granaadiheitjates kasutatakse 40x46 mm granaati.[4]

Nõukogude/Vene reaktiivgranaadiheitjaid on tüüpiliselt eestlaetavad. Sihtimiseks kasutatakse tavaliselt eraldi sihikut, mis on kinnitatud tulirelva raami külge sihiku juurde. Võimalik on ka granaadiheitja ülestõstetav sihik kinnitada tulirelva sihiku külge.

Kaasaegsed lisaseadmed on näiteks M203, GP-30, AG36, FN40GL GP-25, Palladi granaadiheitja, M320 ja Milkor 40mm UBGL.

Automaatne[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Automaatgranaadiheitja.

Automaatgranaadiheitja või granaatkuulipildujaga saab granaate tulistada valangutega lühikese ajavahemiku jooksul. Automaatgranaadiheitja võib olla kas lintlaetav või suuremahulise salvega ning seda võib asetada kolmjalale. Neid kasutatakse tavaliselt raske-kuulipildujatele sarnastes kohtades ning ülesannetes.

Sellised granaadiheitjad on näiteks Mk 19, Vektor Y3, AGS-17 ja HK GMG. Nende kõigi puhul on lasu algkiirus suurem kui eraldiseisvatel granaadiheitjatel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]