Hugo Siim
| Hugo Siim | |
|---|---|
 Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli portupee veltveebel Hugo Siim 1927. aastal | |
| Sündinud |
19. veebruar 1904 Pajusi vald, Põltsamaa kihelkond, Viljandimaa |
| Surnud |
12. jaanuar 1944 Tšerkassõ, Ukraina |
| Auaste | kapten |
| Juhtinud | pataljon "Narva" 2. kompanii ülem |
| Sõjad/lahingud | Teine maailmasõda |
Hugo Siim (19. veebruar 1904 Pajusi vald, Põltsamaa kihelkond, Viljandimaa – 12. jaanuar 1944 Tšerkassõ, tänapäeval Ukraina) oli Eesti sõjaväelane (kapten, 1939).
Tal õnnestus 1940.-1941. aasta Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti ohvitserkonna vastu suunatud repressioonidest pääseda seeläbi, et ta asus järelümberasumise korras 1941. aasta veebruaris koos perega Eestist ümber Saksamaale.
Teenis seejärel Idarindel mitmes Saksa juhatusele alluvas eesti väeosas, olles muuhulgas 1941. aasta juunis Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemise järel Saksamaal viibivatest eesti ja läti vabatahtlikest formeeritud politseipataljoni "Ostland" 3. kompanii ülem ning seejärel SS-diviisi "Wiking" kuuluva legendaarse pataljon "Narva" 2. kompanii ülem, kellena langes 1944. aasta jaanuaris Ukrainas rindel.
Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 1927. aastal Tallinnas (Tondi sõjaväelinnakus asunud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste) Sõjakooli[1] oma lennust paremuselt kolmanda tulemusega ja ülendati nooremleitnandiks.[2]
Teenis seejärel aastatel 1927-1936 2. Üksikus Jalaväepataljonis Tartus. Olles aastatel 1927-1935 pataljoni 2. kompanii 2. rühma ülem ja 1935-1936 pataljoni siderühma ülem.
Ülendati 1932. aastal leitnandiks ja 1939. aastal kapteniks.
Lõpetas teenistuse kõrvalt 1936. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.[3][4]
Töötas seejärel aastatel 1936-1940 Sõjavägede Staabi VI (väjaõppe) osakonna juures, olles riigikaitse õpetajana määratud Haridusministeeriumi käsutusse. Oli erinevatel aegadel erinevate Tartu ja Tallinna koolide riigikaitse õpetaja. Muuhulgas ka Tartu Ülikooli ja Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumi riigikaitse õpetaja.[5]
Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Asus järelümberasumise korras 1941. aasta veebruaris koos perega Eestist ümber Saksamaale. Astus pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist 1941. aasta juunis vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.
Oli Teises maailmasõjas algul politseipataljoni "Ostland" 3. kompanii ülem, kellena saadeti 1941. aasta sügisel Kiievisse Saksa väegrupi Süd tagala kaitsesse.
Seejärel alates 1942. aastast Eesti Leegionis. 1943. aastal õppis Bad Tölzi SS-ohvitseride koolis, 1943-1944 oli SS-diviisi "Wiking" kuuluvas pataljonis "Narva".
Langes pataljon "Narva" 2. kompanii ülemana Ukrainas rindel 12. jaanuaril 1944 - neljapäevase Irdõni metsalahingu viimasel päeval.
Raamatus "Terasest tugevamad" (1997), pataljon "Narva" ajaloo II osas, on temast 1944. aasta jaanuaris Ukrainas toimunud neljapäevase Irdõni metsalahinguga seoses kirjutatud järgmist:
„Lahingu kolmas ja neljas päev. Et ma polnud juba 48 tundi puhata saanud, oli siis ja on nüüdki raske neid sündmusi loogiliselt ja kronoloogilises järjekorras kirjeldada.
Kolmandal päeval tõmbasime vaenlase tugeva tule tõttu oma väegrupid tagasi umbes 100-400 m, kuid korra kohaselt ja distsiplineeritult.
[Kompanii ülem] kapten Hugo Siimu jätkus igale poole. Ja nii kõik neli lahingupäeva. Ta käis iga laskuri ja kuulipilduri juures. Julgustas, selgitas olukorda ja andis nõu. Võin ausalt öelda, et meie võit selles kaitselahingus oli suuresti kapten Hugo Siimu teene. Ta oli tõeline eesti ohvitser, Eesti sõjakooli taktika instruktor, Bad Tölzi sõjakooli parim lõpetaja.
Neljas päev oli kõige verisem. Sel päeval ründas vaenlane ainult jalaväega. Kasutades ühe kõrgendiku eeliseid hakkasime vaenlase jalaväeahelikkudele andma risttuld. Kapten Siim hankis kolmandaks lahingupäevaks püssigranaate ja spetsiaalpadruneid. Need osutusid kõige paremaks relvaks metsalahingus vaenlase kuulipildujate hävitamisel. Kapten Siim paigutas meid laskepesadesse paariti. Mina olin ühes pesas oma lapsepõlvesõbra Aksel Riimastiga 3. kompaniist.
Tabasime temaga koos püssigranaatidega kuut vaenlase raskekuulipildujat "Maxim". Õhtuhämarikus oli meie positsioonide ees nii palju vaenlase sõdurite laipu, et lund ei paistnud [enam] välja. Igal ööl vedasid vaenlased tagasi oma haavatuid ja surnuid. Kogu öö pidasime oma positsiooniesise kõva tule all. Ei lasknud tegutseda vaenuväel oma tahtmist mööda." /- -/
"Õhtu eel, enne kui lõppesid neljapäevased metsalahingud, tabas meid raske kaotus. Üks mürsk lõhkes kompanii komandopunkti juures. Kapten Siim seisis seal püsti. Ta sai silmapilk surma. Mürsukillud tungisid talle rindu." /- -/
"Nüüd, mitukümmend aastat hiljem, analüüsides Irdõni jõe kaldal toimunud lahingutegevust, peaks mainima paari momenti. Ma pole elus iialgi olnud [järjest] ärkvel nii kaua kui siis. Väsimust talusid ka kõik teised minu kaasteenijad-sõdurid, kes olid oma laskurpesades. Lõpuks oli siiski hea tunne. Saime vaenlasele "säru" teha ja panna ta kandma suuri kaotusi.
Ja üks teine meenutus veel. Kapten Siim ja tema kangelassurm. Kui [üldse mõni] inimene, eriti veel ohvitser, on üliinimlikult saavutanud surematuse rindel, siis on see [just] meie eestlane, Eesti ohvitser kapten Hugo Siim.
Ta omas terasnärve, hindas olukorda välkkiirelt, oli briljantne taktikaline lahingujuht, väga hea inimesetundja. Ta aitas ka mind, kui olin oma vaimse ja füüsilise kriisi piirimail. Laskis mul mõne minuti puhata laskurpesas, olles ise kuulipilduja taga. Ta oli tõeline, võiks öelda legendaarne Eesti sõjasangar. Oleks väga tähtis, et ta nimi ja lahinguline tublidus kajastuksid ka meie [pataljon "Narva"] ajalooraamatus.
Kui me pärast lahinguid Teklinos olime, käisin neid lumepaate vaatamas [millega surnuid ja haavatuid veeti], et veel [kord] kapten Siimu näha. Tal oli umbes nädalane habe. Ta oli punase habemega mees. Tal oli rahulik näovaade ja käed olid asetatud risti rinnale. Teise kompanii juhtgrupi ülem vanemveebel Hanemann nuttis kui väike laps, kui mürsk Siimu tabas.
Selliselt ma lahkusin ühest õilsast Eesti sangarist kaugel kodumaast, kusagil Ukrainas lumisel ja külmal talvepäeval.
Selles lahingus langenud maeti Teklino sõjaväekalmistule 20km lääne poole Smila linnast ja 40 km edela poole Tšerkassõ ning Dnepri jõge.“
– [6]
Maetud Teklino kangelaskalmistule, ümber maetud Kiievi 2008. aastal.
Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hugo Siim. Rahvasteliidu osa Itaalia-Abessiinia konfliktis. Sõdur, 15. mai 1936, nr. 19, lk. 473–474
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Päewaleht, nr. 235, 30. august 1927
- ↑ Päewaleht, nr. 236, 31. august 1927
- ↑ Uus Eesti, nr. 128, 12. mai 1936
- ↑ Päewaleht, nr. 128, 12. mai 1936
- ↑ Postimees nr. 232, 29. august 1936
- ↑ "Terasest tugevamad. Pataljon "Narva" ajalugu" II osa, Tartu, 1997, lk 63-65
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "TERASEST TUGEVAMAD: pataljon "Narva" ajalugu II", Tartu: Klubi "Wiking-Narva", 1997, lk 63-65
- "Hando Ruus: kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser", Tartu: Greif, 2000, lk 71-74
- Ilmar Raamot. "Mälestused". Tallinn: Varrak, 2013, lk 623
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ohvitseride andmekogu
- Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
- Toomas Hiio. Eesti üksustest Wehrmacht'i, SS-i ja politsei ning Relva-SS-i alluvuses Teise maailmasõja ajal. Eesti Sõjamuuseumi aastaraamat 2011, lk 173-176