Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1995. aastani tegutsenud parteist; 2009. aastal algatatud partei kohta vaata artiklit Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (2009); ERSP on ka Eesti Radikaalsotsialistliku Partei lühend.

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (lühend: ERSP) oli Nõukogude Eestis 20. augustil 1988 asutatud rahvuslik erakond, üks esimesi mittekommunistlikke parteisid Nõukogude Liidus. Erakonna asutasid rahvuslikult meelestatud eesti dissidendid. ERSP programmiline eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. ERSP esindas rahvusliku iseseisvusliikumise radikaalset tiiba ja kasutas antikommunistlikku retoorikat – erinevalt Rahvarindest, mis tegi koostööd Gorbatšovi reformipoliitikat toetavate kommunistidega ja taotles esialgu vaid suuremat iseseisvust Nõukogude Liidu koosseisus, hiljem ka Nõukogude Liidust lahkulöömist, kuid mitte kunagi Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. ERSP algatas 24. veebruaril 1989 (koos Eesti Muinsuskaitse Seltsiga ja Eesti Kristliku LiidugaEesti kodanike komiteede liikumise, mis päädis Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu Eesti Kongressi  valimistega 24. veebruaril 1990 ja kokkukutsumisega 11. märtsil 1990.  

ERSP ühines 2. detsembril 1995 Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa. Parteide ühinemisel sündis Erakond Isamaaliit.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks[muuda | muuda lähteteksti]

1987. aasta 7. novembril Pärnus tuli Vello Väärtnõu välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ideega, öeldes esimesena tol ajal avalikkuse ees välja mõtte, et Eestis on vaja luua rahvuslik partei ja võtta kommunistidelt võim.[viide?]

Väärtnõu välja töötatud esialgne programm sai ERSP loomise aluseks.

ERSP loomise ja poliitilise tegevuse ajal olid aktiivselt abiks Tiina Hallik, Anu Rootalu, samuti Eve Pärnaste, kes oli siis Eestimaa Budistliku Vennaskonna (Taola) sekretär.

1988. aasta 21. jaanuaril kirjutasid Väärtnõu initsiatiivil 14 inimest alla "Ettepanekule Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks". Need olid:[1]

Kuna erakonna algatajatel puudus ligipääs kohalikule ajakirjandusele – raadiole, televisioonile, ajalehtedele –, siis kasutati selleks Lääne pressi ja meediat, et vabaduse ja iseseisvuse ideed inimesteni viia.

30. jaanuaril 1988 toimus Väärtnõu eestvedamisel pressikonverents Moskvas, et näidata Lääne maailmale kommunismi kantsi NSV Liidu lagunemist ja demonstreerida selle katalüsaatorina Eestis tegutsevat budistide kogukonda. Pressikonverentsil viibisid ka Eke-Pärt Nõmm ja Ärvi Orula. Kohal olid New York Timesi, Washington Posti, Chicago Tribune'i ja teiste ajalehtede esindajad, samuti USA telekompanii ABC jt.

Moskvas pressikonverentsil avalikkusele tutvustatud ERSP loomise ettepanek saavutas suurt tähelepanu, leides laialdast äramärkimist ja kommenteerimist Lääne meedias. See loeti ette ka “Ameerika Hääle” ja “Raadio Vaba Euroopa” eestikeelsetes saadetes.[1]

New York Timesi esilehel informeeris kirjasaatja Philip Taubman 14 kodaniku käsikirjalisest dokumendist, mis kutsus üles looma "esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus".[2]

Nõukogude ajalehed kirjutasid samal ajal aktiivselt paskville Väärtnõu kohta, süüdistades teda koostöös Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuriga.

Rahvusvahelise pressikonverentsi korraldamise peale sai KGB mõõt täis. 6. veebruaril tegi KGB läbiotsimise Väärtnõu juures ja juba 13. veebruaril 1988 saadeti ta NSV Liidust välja.

Nõukogudevastase info levitamine ERSP asutamise eel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi 71. aastapäeva eel korraldas Taola nõukogudevastaste lendlehtede trükkimise ja massilise levitamise. Kogu Eestimaa visati täis lendlehti, mis kutsusid eestlasi üles täitma oma kodanikukohust ja astuma vastu kommunistidele ja Nõukogude okupatsioonile.

Usinalt aitas sellesisulise informatsiooni levitamisel kaasa Võrust pärit südikas ja kartmatu noor 17-aastane rahvuslane Ain Saar koos Võru Noortekolonniga, kes noil aegadel tekitas sensatsiooni oma ettevõtmisega Vabadussõjas langenute kalmistute taastamisel. Ain Saare meeskond aitas ka Taolal kommunistidevastaseid lendlehti trükkida ja Võrumaal levitada.

ERSP asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

30. jaanuaril 1988 avalikustati "Ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks", millele oli alla kirjutanud 14 isikut – nende seas ka Erik Udam, kes oli korraldanud 23. augustil 1987 Hirvepargi miitingu ja kuulus Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Gruppi (MRP-AEG). Aprillis 1988 alustas tööd ERSP korraldav toimkond, mis valmistas ette partei põhikirja.

ERSP asutamise kongress toimus 20. augustil 1988 Pilistvere kirikus.

27. oktoobril oli Tallinnas Kirjanike Maja saalis ERSP esimene pressikonverents.[1]

ERSP nägi oma põhieesmärgina tingimuste tagamist eestlaste püsimajäämiseks rahvusena oma ajaloolisel kodumaal. Selleks peeti vajalikuks taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Tolleaegset Eestit käsitles ERSP okupeeritud ja annekteeritud maana.

ERSP algatas 24. veebruaril 1989 koos Eesti Muinsuskaitse Seltsiga ja Eesti Kristliku Liiduga Eesti kodanike komiteede liikumise, mis tipnes Eesti Kongressi valimistega 24. veebruarist 1. märtsini 1990 ning kokkukutsumisega 12. märtsil 1990.

Eesti Kongress oli Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu, mis nõudis Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel, olles seega ERSP tähtsaima eesmärgi kandja ning deklareerija. Eesti Kongressi 465 saadikukohast kuulus ERSP-le ligikaudu sada.

1992. aasta Riigikogu valimistel sai ERSP 10 saadikukohta ning moodustas valitsuskoalitsiooni koos Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa ja Mõõdukatega. ERSP-le kuulus uues valitsuses (Mart Laari esimene valitsus) siseministri portfell (Lagle Parek, hiljem Heiki Arike).

1992. aasta Vabariigi Presidendi valimistel kandideeris ka ERSP esimees Lagle Parek, kuid ei osutunud valituks.

1995. aasta Riigikogu valimistel sai Isamaa ja ERSP liit 8 kohta, neist 2 kohta kuulusid ERSP-le.

ERSP ühines 2. detsembril 1995 Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa. Parteide ühinemisel sündis Erakond Isamaaliit.

Esimehed[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastal üllatas eesti rahvas nii teisi kui iseennast äkki uudisega: organiseeriti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Erakonna moodustamise fakt ja vastorganiseeritud erakonna seisukohavõtud esitasid avalikult kolm poliitilist väidet, mis ka kõik leidsid aja jooksul kinnitust. Esiteks: eesti rahvas ei taha mitte ühte või teist perestroikatamist, vaid iseseisva Eesti riigi taastamist. Teiseks: iseseisva Eesti riigina ei taha eesti rahvas näha mitte kommunistide korraldatud ja juhitud, Mongoolia-taolist iseseisvust, nagu oli poliitilise ideaalina paarkümmend aastat varem sõnastanud Ameerikas prof. Rein Taagepera, vaid mittekommunistlikku, kommunistliku režiimiga seosed katkestanud ja võimalikkuse piirides kommunistlikke reforme tagasi keeravat ja nende kuritegusid heastavat Eestit. Kolmandaks: eesti rahva hulgas on küllalt inimesi, kes saavad nende eesmärkide teostamisega praktiliselt hakkama.[3]

Jüri Adams

ERSP astumine Nõukogude Eesti tegelikkusesse purustas aastakümneid kehtinud tabu, mille kohaselt kompartei kõrval ei tohtinud olla ühtegi teist poliitiliselt organiseerunud jõudu. ERSP rajamine murdis paisu. Niipea kui selgus, et poliitilise erakonna asutamine pole enam karistatav, järgnes uute parteide asutamise laine, seda mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal Nõukogude Liidus.  ERSP organisatsiooniline struktuur ja demokraatlik põhikiri said mitmeti eeskujuks järgnevatele parteidele.[4]

Tunne Kelam

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

  • 29. septembril 2013 toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) 25. aastapäeva puhul rahvusvaheline konverents "Hirvepargist droonirünnakuni. ERSP 25 – milleks meile erakonnad?".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei : ERSP aeg. Koostaja, toimetaja ja kujundaja Eve Pärnaste, eessõna: Toomas Hendrik Ilves. [Tallinn] : Magna Memoria, 2008. – 783 lk. ISBN 9789949182343 (köites)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]