Bodhisattva

Allikas: Vikipeedia

Bodhisattva (paali k. bodhisatta, sanskriti k. 'virgumisele püüdlev olend'; "virgumisolend"), on budismis olend, kes on otsustanud saada buddhaks, et aidata kõikidel olenditel kannatustest vabaneda. Eriti oluline on bodhisattva tee mahajaana budismis.

Bodhisattva theravaadas[muuda | muuda lähteteksti]

Theravaadas nimetatakse bodhisattaks eelkõige Buddha Šākjamunit enne tema lõplikku virgumist.[1]

Tipiṭaka toob ära ka Gotama Buddha kuue eelkäija nimed, kes kõik olid bodhisattad.[2]    

Tulevase bodhisatta’na on Buddha konkreetselt nimetanud vaid Metteya’t (skt.: Maitreya), kellest saab järgmine Buddha.    

Hetkel viibib Maitreja Tušita taevas oodates õiget aega inimeste maailma sündimiseks, et siin buddhaks saada.[3]

Bodhisattva mahajaanas[muuda | muuda lähteteksti]

[Mahajaana]s hakati bodhisattvateed nägema kõikide inimese jaoks kättesaadava vaimse teostusviisina. Bodhisattvateed, mis päädib peale loendamatudi uuestisünde buddha seisundiga, arvatakse olevat arhati teest kõrgem. Selle ülistuseks on loodud mahajaanas loendamatul arvul suutraid ja juhiseid kuidas seda teed käia.

Bodhisattvat iseloomustavad kolm omadust: sügav duaalsust ületav mõistmine, kõikehõlmav kaastunne ja virgumismeel (sanskriti k. bodhicitta) ehk soov saada buddhasks, selleks, et vabastada kõik olendid sansaarast.[3]

Bodhisattvatee tasemed mahajaanas[muuda | muuda lähteteksti]

"Kümne taseme suutra" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) jagab bodhisattvatee kümneks tasemeks (sanskriti k. bhūmi):

  1. rõõmustav,
  2. plekitu,
  3. helendav,
  4. kiirgav,
  5. raskestivõidetav,
  6. silme ees olev,
  7. kaugeleulatuv,
  8. vankumatu,
  9. tark,
  10. dharmapilv.

Esimesele tasemele jõutakse pärast virgumismeele (sanskriti k. bodhicitta) tekkimist; kuuendal tasemel omandab bodhisattva arhatiks saamiseks vajaliku mõistmise ning jätkab bodhisattva tõotuse väel liikumist täiusliku buddhasuse poole. Kaheksandal tasandil ei saa bodhisattva enam tagasi langeda ning võib õpetamiseks valida erinevaid kehasid. Üheksandal tasandil valdab ta kõiki dharma aspekte ning kümnendal tasemel omandab ta võime ilmuda mitmes kehas korraga, et võimalikult paljusid olendeid aidata.[4]

Ületavad toimingud[muuda | muuda lähteteksti]

Teed järgides teostavad bodhisattvad kuut ületavat toimingut (sanskriti k. pāramitā):

  • ületav annetamine (sanskriti k. dāna pāramitā);
  • ületav kõlblus (sanskriti k. śīla pāramitā);
  • ületav kannatlikkus (sanskriti k. kṣānti pāramitā);
  • ületav tarmukus (sanskriti k. vīrya pāramitā);
  • ületav mõtlus (sanskriti k. dhyāna pāramitā);
  • ületav mõistmine (sanskriti k. prajñā pāramitā).[3]

Selline kuueliikmeline loetelu esineb paljudes mahajaana tekstides, muuhulgas "Ületava mõistmise suutrates" (sanskriti k. prajñapāramitā-sūtra) ja "Lootossuutras". Selleks, et viia ületavad toimingud vastavusse bodhisattvatee kümne tasemega, lisatakse "Kümne taseme suutras" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) neile kuuele veel neli:

  • ületav oskuslike vahendite valdamine (sanskriti k. upāya pāramitā);
  • ületav tõotus/püüdlus (saada buddhaks) (sanskriti k. praṇidhāna pāramitā);
  • ületav vägi (sanskriti k. bala pāramitā);
  • ületav teadmine (sanskriti k. jñāna pāramitā).[3]

Arutelu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnikord vastandatakse arahandi tee bodhisatta teega ja arvatakse, et arahant on theravaada ideal ja bodhisatta mahajaana virgumise tee. Selline väärarusaam domineerib mahajaana koolkonna järgijail, kel puuduvad teadmised theravaada õpetusest, ja neil, kes pole tuttavad theravaada bodhisatta õpetusega või siis mõlema eeltoodud teguri koosmõjul.    

Mahajaana bodhisattva ideaali populaarse käsitluse kohaselt loobub bodhisattva täielikult buddhasusest, selleks et pühenduda olendite vabastamisele. Eelneva põhjal peaks olema selge et niisugune käsitlus moonutab asjade tegelikku seisu. Bodhisattvat kannustab kaastunne ning selle tõttu ei tohi ta virgumisest loobuda, kuna just virgunud meeleseisund on teiste olendite aitamiseks efektiivseim. Ning kujutlust nirvaanast kui maailmast eraldi asetsevast paigast, kuhu virgunud inimene “läheb”, asutakse mahajaana metafüüsikas eitama, kuna nii sansaarat kui ka nirvaanat iseloomustatakse tühjuse kaudu ning seetõttu ei saa need teineteisest põhimõtteliselt erineda.[5]    

Maahajaana ideaali kohaselt võtab bodhisatta enda kanda kõikide teiste kannatused ning virgub alles viimasena, siis kui kõik teised inimesed ja olendid on virgunud. On selge, et teiste kannatusi ei saa keegi enda kanda võtta, vastasel juhul oleks Buddha oma täiuslikus kaastundes kõik olendid juba kannatustest vabastanud. Selline mõtteviis eitab ka teo ja tagajärje seadust: keegi teine ei saa meie teo vilju ja meie ei saa oma tegude vilju teistele üle kanda. Ka pälvimuste ülekandmine ei tähenda seda, et meie pälvimused “lähevad teistele üle” - see on väär õpetuse tõlgendamine. Kellelegi teisele pole võimalik oma teo vilju üle kanda, nagu pole ka võimalik võtta enesele kellegi teise teo vilju. Buddha on öelnud, et ta saab näidata vaid teed, kuid teel peame ise käima. Kannatuste enesele võtmise idee on põhimõttelises vastuolus Buddha õpetuse baaspõhimõtetega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 7 Buddha: Vipassī, Sikhī, Vessabhū, Kakusandha, Konāgamana, Kassapa ja Gotama, kes esinevad varasemates tekstides ning on sageli viidatud (D.ii.2,5-7; S.ii.5-11; Th.1, 491; J.ii.147).    
  2. 7 Buddha: Vipassī, Sikhī, Vessabhū, Kakusandha, Konāgamana, Kassapa ja Gotama, kes esinevad varasemates tekstides ning on sageli viidatud (D.ii.2,5-7; S.ii.5-11; Th.1, 491; J.ii.147).    
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Ida mõtteloo leksikon".
  4. Andrew Skilton 2012 "Budismi lühiajalugu", Koolibri
  5. A. Skilton (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri. Lk lk. 109.. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]