Neli õilsat tõde

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Neli õilsat tõde (sanskriti keeles: catvāri āryasatyāni; paali keeles: cattāri ariyasaccāni) on budismi aluspõhimõtted, mis on kirjas Tipitakas ja paljudes teistes budismi tekstides ning mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" andis.

Neli õilsat tõde on:

  1. Tõde kannatusest (paali k dukkha ariya sacca).
  2. Tõde kannatuse põhjustest (paali k dukkha samudaya ariya sacca).
  3. Tõde kannatuse lakkamisest (paali k nirodha ariya sacca).
  4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (paali k dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).


Saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Siddhatta Gotama sündis 6. sajandil eKr tänapäeva Nepali territooriumil rikka valitseja suguvõsas, kuid loobus pärandusest ja võimust ning hakkas 29-aastaselt rändaskeediks. Ühel ööl bodhipuu all mediteerides Gotama virgus, temast sai buddha ehk "virgunu". Ta nägi olemasolu olemust nii nagu see on ja mõistis nelja õilsat tõde.

Neli õilsat tõde andis Gotama esimest korda oma esimeses jutluses Seadmuseratta käimapanemine (paali k Dhammacakkappavattana sutta)[1], mille ta pidas Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele saatjast rändaskeedile.

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.[2][3]

 

Mahajaana[muuda | muuda lähteteksti]

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. SN 56.11 
  2. Eestikeelne tõlge: Budismi Instituut. [1]
  3. Paalikeelne originaal koos sõnaseletuste ja ingliskeelse tõlkega: SN 56.11 (S v 420) [2]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlkes kaduma läinud. [3]