Neli õilsat tõde

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Neli õilsat tõde (sanskriti keeles: catvāri āryasatyāni; paali keeles: cattāri ariyasaccāni) on budismi aluspõhimõtted, mis on kirjas Tipitakas ja paljudes teistes budismi tekstides ning mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" andis.

Neli õilsat tõde on:

  1. Tõde kannatusest (paali k dukkha ariya sacca).
  2. Tõde kannatuse põhjustest (paali k dukkha samudaya ariya sacca).
  3. Tõde kannatuse lakkamisest (paali k nirodha ariya sacca).
  4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (paali k dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).


Saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Siddhatta Gotama sündis 6. sajandil eKr tänapäeva Nepali territooriumil rikka valitseja suguvõsas, kuid loobus pärandusest ja võimust ning hakkas 29-aastaselt rändaskeediks. Ühel ööl bodhipuu all mediteerides Gotama virgus, temast sai buddha ehk "virgunu". Ta nägi olemasolu olemust nii nagu see on ja mõistis nelja õilsat tõde.

Neli õilsat tõde andis Gotama esimest korda oma esimeses jutluses Seadmuseratta käimapanemine (paali k Dhammacakkappavattana sutta)[1], mille ta pidas Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele saatjast rändaskeedile.

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

See aga, bhikkhud, on aarjalik tõde kannatusest. Sündimine on kannatus, vananemine on kannatus, haigus on kannatus, suremine on kannatus, kannatus on ka mure, kurbus, ahistus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka see, kui ei saada, mida ihaldatakse. Lühidalt: viiekordne klammerdumine olemasollu (upādānakkhandha) valmistab kannatusi.

See aga, bhikkhud, on aarjalik tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on iha (taṇhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, milleks on meelenaudingu iha (kāmataṇhā), olemasolu iha (bhavataṇhā) ja mitte-olemasolu iha (vibhavataṇhā). 

See aga, bhikkhud, on aarjalik tõde kannatuse kadumisest, milleks on selle janu jäägitu, kiretu kadumine, selle hülgamine ja mahajätmine, sellest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine. 

Ja mis on aarjalik tõde teest, mis juhib kannatuse lakkamisele? Selleks on aarjalik kaheksaosaline tee, milleks on: õige vaade (sammādiṭṭhi), õige kavatsus (sammāsaṅkappo), õige kõne (sammāvācā), õige tegu (sammākammanto), õige eluviis (sammāājīvo), õige püüdlus (sammāvāyāmo), õige teadvustamine (sammāsati), õige keskendumine (sammāsamādhi).[2]

 

Mahajaana[muuda | muuda lähteteksti]

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).


[1] S.v.420.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. SN 56.11 
  2. Saccavibhaṅga sutta M.iii.248 (MN 141)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlkes kaduma läinud. [1]