Püsitus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Osa artiklitest teemal
Budism
Dharma Wheel.svg

Püsitus (sanskriti keeles anitya; paali keeles anicca; tiibeti keeles mi rtag pa; hiina keeles 無 常 wuchang; jaapani keeles mujō) on budismis üks kesksemaid mõisteid.

Püsitus koos isetuse (anatta) ja kannatusega (duḥkha) on kõige olemasoleva tunnused (trilakṣaṇa).

Püsitus tähendab seda, et seadmustel ei ole püsivat, muutumatut olemust. Teo ja teovilja seaduse tõttu on kõik seadmused pidevas muutumises – tekkimises, lagunemises ja üleminekus – ning vastastikuses sõltuvuses (sõltuvuslik tekkimine). Nirvaana (mõnes koolkonnas ka ilmaruum) jääb ainsana põhjuslikkuse ringist välja, sest see on kokkupandamatu seadmus, mida ei iseloomusta olemine ega olematus.[1]

Interpretatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Õpetus sellest, et miski pole püsiv, läbib kogu Paali kaanonit ja teisi budistlikke tekste ja õpetusi.[2] Püsitus, kaduvus, ajutisus jmt on ühed olulisemad kontseptsioonid budismis,[3][4] mille kohaselt kõik ilmub ja kaob, kõik on näiline ning miski pole tõeline ega tegelik.[5] Tõdemust, et kõik muutub, leidub paljudes õpetustes[6] ja see on eraldi võetuna ka üsna triviaalne. Budismi aspektist on see aga oluline eeskätt seoste tõttu isetuse ja kannatuse kontseptsioonidega.[7][8] Kui miski ei püsi ja kõik muutub ning kõik on vaid näiline ja kaduv, siis pole miski kindel ega saa millegi peale loota, isegi mitte Jumalale. Ja kui isetuse õpetus ei lase ka mitte enda peale kindel olla, sest ka ise ollakse näiline ja kaduv, tuleb esile kolmas olemasolu tunnus: kannatus.[9]

Praktikad[muuda | muuda lähteteksti]

Püsituse mõistmise arendamiseks kasutusel olevate vaimsete praktikate ja meeleharjutuste puhul keskendutakse ühelt poolt muutumistele ja teiselt poolt olemasolevale hetkele.

Muutumistele keskendumiste eesmärgiks on mõista, et miski pole igavene, kõik muutub, tekib ja kaob. Üks tuntud praktikaid on silmitseda laibaväljadel surnukehi erinevas lagunemise ja roiskumise staadiumis.[10] Seeläbi mõistetakse kõige selgemini ka enda püsitust ja muutumist. Koos sellega arendatakse ka vastumeelsust kehaliste ilmingute ja toimingute suhtes, mis aitab vähendada lõbujanu.[11]

Olemasolevale hetkele keskendumise eesmärgiks on mõista, et möödunud ja tulevased sündmused eksisteerivad üksnes ettekujutustena teadvuses. Kuna minevik on juba möödunud ja tulevik pole veel saabunud, siis pole neid tegelikult olemas ning kõige lähemal tegelikkusele ollakse just siin ja praegu. Selleks on kasutusel eelkõige sisekaemuslikud meditatsioonitehnikad koos jhanade ja võrdse suhtumise arendamisega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ida mõtteloo leksikon. [1]
  2. Thomas William Rhys Davids; William Stede (1921). Pali-English Dictionary. Motilal Banarsidass. pp. 355, Article on Nicca. ISBN 978-81-208-1144-7.
  3. Richard Gombrich (2006). Theravada Buddhism. Routledge. p. 47. ISBN 978-1-134-90352-8., Quote: "All phenomenal existence [in Buddhism] is said to have three interlocking characteristics: impermanence, suffering and lack of soul or essence."
  4. Robert E. Buswell Jr.; Donald S. Lopez Jr. (2013). The Princeton Dictionary of Buddhism. Princeton University Press. pp. 42–43, 47, 581. ISBN 978-1-4008-4805-8.
  5. Ray Billington (2002). Understanding Eastern Philosophy. Routledge. pp. 56–59. ISBN 978-1-134-79348-8.
  6. Vrd Herakleitose pantha rhei jmt.
  7. Christmas Humphreys (2012). Exploring Buddhism. Routledge. pp. 42–43. ISBN 978-1-136-22877-3.
  8. Brian Morris (2006). Religion and Anthropology: A Critical Introduction. Cambridge University Press. p. 51. ISBN 978-0-521-85241-8.
  9. Rupert Gethin (1998). The Foundations of Buddhism. Oxford University Press. p. 74. ISBN 978-0-19-160671-7.
  10. Vt näit. Mahāsatipaṭṭhāna Sutta („Suur meelespidamise suutra“) – DN 22, 1.6. jm.[2]
  11. Samas, Mahāsatipaṭṭhāna Sutta („Suur meelespidamise suutra“) – DN 22, 1.4. jm.[3]