Sõltuvuslik tekkimine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sõltuvuslik tekkimine[1] (sanskriti keeles pratītyasamutpāda; paali keeles paṭiccasamuppāda; tiibeti keeles rten cing ’brel bar ’byung ba; hiina keeles 縁起 yuanqi; jaapani keeles engi), budismi keskseid õpetusi nelja õilsa tõe järel, mille kohaselt seadmused ei ole püsivad ega teki iseenesest, vaid on pidevas põhjuse-tagajärje seoses. Sõltuvuslikku tekkimist iseloomustab kõige üldisemalt väide: “Kui see on olemas, siis tekib ka too.” Sõltuvuslik tekkimine on seotud teise õilsa tõega (tõde kannatuse põhjusest) ja seletab lahti kannatuse põhjust.

Sõltuvusliku tekkimise protsess on jagatud 12 lüliks (sanskriti keeles nidāna). Need on:

  • kokkupuude (sparśa),
  • tunne (vedanā),
  • janu (tṛṣṇā),
  • sünd (jāti),
  • vananemine ja surm (jarāmaraṇa).

Seadmused ei eksisteeri iseseisvalt, vaid nad sõltuvad paljudest teguritest, kaasa arvatud teadvusest, mis kujundab neist mõisteid.

Mahajaanas seostatakse sõltuvuslik tekkimine tühjuse mõistega, mis on teatud mõttes selle sünonüüm, ning seda nimetatakse sageli seadmusevalla sõltuvuslikuks tekkimiseks (sanskriti keeles dharmadhātu-pratītyasamutpāda). Selle kohaselt on seadmused tühjad, sest nad on ilma omaolekuta (sanskriti keeles svabhāva), mis tähendab, et nad on püsitud ja tekivad erinevate põhjuste tõttu. Sõltuvuslikku tekkimist käsitletakse «Riisitaimesuutras».

Sõltuvuslikku tekkimist on tänapäeva teaduses vahel vaadeldud kui tegelikkuse ontoloogilist kirjeldust. Budismi seisukohalt on see pigem siiski vabanemisõpetuse osa, mis aitab teadvustada ja lahendada sansaara ja kannatuse olemust ning seeläbi neist vabaneda.

Sõltuvusliku tekkiminese kujundlik esitusviis on olemiseratta mandala.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ida mõtteloo leksikon. [1]