Sanskriti keel
![]() | Artiklis puuduvad viited. |
Sanskriti keel ehk sanskrit (lühemalt: saṃskṛtam; sõna-sõnalt 'kokku pandu', 'koostatu'; pikemalt: saṃskṛtā vāk) kuulub india vanade keelte hulka, milles on kirjutatud hinduismi, budismi ja džainismi ajaloolised tekstid. Sanskrit on india keel, üks 22-st India ametlikust keelest.
Klassikalise sanskriti reeglid sõnastas 4. sajandil e.m.a Pānini teoses Aṣṭādhyāyī ('Kaheksaosaline grammatika'). Sanskriti all ei mõistetud tollal omaette keelt, vaid korrastatud kõneviisi. Sanskriti tundmine märkis haritust ja klassikuuluvust. Selle kõrval olid tavakeeled (prakṛti), millest kujunesid Kesk-India murded. Sanskriti keelega saab seostada hindi ja paali keelt.
Klassikalisel sanskritil on neli dialekti: paścimottarī (Põhja- ja Lääne-India), madhyadeśī (Kesk-India), pūrvi (Ida-India) ja dakṣiṇī (Lõuna-India). Neist kolmel esimesel on algupära ka veedade keeles ning esimest peetakse kõige algsemaks. India keeled on sanskritist saanud oma sõnalise ja grammatilise aluse. Tänapäeva india keeltes on pooled sõnad sanskriti päritolu.
Sanskriti keel on tähtis:
- õpetlasele, ajaloolasele, ajaloohuvilisele;
- lingvistile ja polüglotile (kui algkeel);
- filosoofile ja religiooniuurijale;
- usklikule, näiteks krišnaiidile;
- klassikalise jooga praktiseerijale.
Sanskritil on nüüdisajalgi täita Indias sama osa mis ladina keelel keskaegses Euroopas. Sanskrit oli oma vormirikkuse ja selgusega tähtsamaid aluseid, mille najal 19. sajandil loodi indoeuroopa võrdlev keeleteadus.
Tähestik[muuda | muuda lähteteksti]
Sanskriti keele üleskirjutamiseks võib kasutada mitut tähestikku:
- brahmi,
- gupta,
- siddham,
- devanaagari,
- ladina transliteratsioon.
Tõlketeoseid[muuda | muuda lähteteksti]
Sanskriti keeles on kirjutatud suur osa india kirjandusest, millest on eesti keelde tõlgitud mõned tähtteosed:
- "Bhagavadgītā", tõlk. L. Mäll (Tartu: Biblio, 2000);
- "Südasuutra", tõlk. L. Mäll (Tartu: Lux Orientis, 2005);
- "Teemantsuutra", tõlk. L. Mäll (Tartu: Lux Orientis, 2005);
- Šāntideva "Bodhitšarjāvatāra", tõlk. L. Mäll (Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 1982, nr 3/4);
- "Šukasaptati", tõlk. L. Mäll (Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 1983, nr 12/13).
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Herkel, Andres. 2002. "Müüt ja mõtlemine". Tartu. Ilmamaa. ISBN 9985-77-056-0.
- Mäll, Linnart. 1998. "Nulli ja Lõpmatuse kohal". Tartu. Ilmamaa. ISBN 9985-821-95-5.
- Puhvel, Jaan. 1997. "Võrdlev mütoloogia". Tartu. Ilmamaa. ISBN 9985-821-23-8.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
![]() |
Sanskritikeelne Vikipeedia |