Budistlikud suurkogud

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Suurkogudeks nimetatakse ajaloolise tähtsusega kogunemisi, kus arutati Buddha õpetuse teatavate aspektide tõlgendamise üle.

Kuigi varajane sangha viis peagi sisse igakuise upavasatha (paali uposatha) kokkusaamiste rütmi, mis aitas kogukonna elu ühtlustada ja reguleerida, leidsid selle olemasolu esimese nelja-viiesaja aasta vältel aset ka mitu suuremat kokkusaamist ehk suurkogu, kus arutati ja selgitati sanghaga ja õpetusega seotud olulisi küsimusi.[1]

Põhjuseks, miks munk Mahākassapa esimese suurkogu kokku kutsus, oli hiljem ordineeritud munga Subhadda (kes oli ordineeritud vanas eas) levitatav arusaam, et kuna Buddha on surnud, siis pole enam tema poolt antud kõiki reegleid vaja järgida. Mahākassapa valis esimesele suurkogule välja 499 arahanti. Mõned palusid, et nende hulka kuuluks ka Buddha pikaaegne kaaslane ja Buddha nõbu Ānanda, kuigu too polnud arahant, ning talle anti luba osaleda. Legendi kohaselt virgus aga Ānanda ööl vastu esimest Suurkogu, ning seega osales esimesel suurkogul 500 arahanti.

Esimene budistlik suurkogu (pl.k. paṭhama sangāyana) toimus umbes kolm kuud pärast Buddha vaibumist parinirvaanasse, mis viidi läbi Mahākassapa juhtimisel. Buddha nõbu Ānanda Thera ja munk Upāli Thera tsiteerisid peast Buddha õpetusi. Ānanda edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ja Upāli mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya) ning 499 arahanti kinnitasid nende sõnade ehtsust. Seal struktureeritigi esmakordselt Vinaya Piṭaka (kloostrireeglite kogumik) ja Sutta Piṭaka (õpetuste kogumik) tekstid. Esimese budistliku suurkogu kirjelduse leab Tipiṭaka Vinaya Piṭaka, Cullavagga osast.  

Teine budistlik suurkogu toimus kanooniliste tekstide kohaselt 100 aastat (mõne teadlase arvates 60 aastat) pärast Buddha parinirvaanat, Vaišālīs, kus osales 700 munka. Suurkogul toimus sangha jagunemine mahāsaṅghika ja sthaviravaada koolkondadeks. Leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas kümmet punkti:

  1. soola säilitamine sarves;
  2. söömine pärast keskpäeva;
  3. söömine kord päevas, misjärel tuleb minna taas külla toitu kerjama;
  4. kinnihoidmine uposatha tseremooniast munkadega, kes elavad samas asulas;
  5. ametlike toimingute tegemine juhul, kui assamblee on puudulik;
  6. kinnipidamine teatud tavadest, mis on juhendaja või õpetaja poolt ette antud;
  7. pärast keskpäeva hapupiima söömine;
  8. kangete (käärinud) jookide tarbimine;
  9. mittesobivas suuruses vaipade kasutamine;
  10. kulla ja hõbeda (st raha – mis oli ka põhiliseks vaidlusteemaks) kasutamine.

Vanemmunk Sarvagāmanilt (Ānanda õpilaselt) paluti tema autoriteetset arvamust kümne punkti kohta, mis oli hukkamõistev, ning suurkogu kuulutati lõppenuks.

Teine kokkusaamine sellel perioodil, mida theravaada pärimused küll sarnasel viisil ei tunnista (st ei pea suurkoguks), leidis nähtavasti aset 37 aastat hiljem Pātaliputras. See puudutas Mahādeva nimelise bhikkhu seisukohti arahandi suhtes, mida osad aga pidasid arahandi staatust alavääristavaks ning soovisid koguneda antud teema arutamiseks.

Arahandi teema seisukoha selgitamiseks paluti Magadha kuningat Mahāpadma Nandat kokku kutsuda Suurkogu. Kuna kuningal polnud piisavalt vaimset kogemust ega autoriteeti, langetas ta otsuse pooldajate ja vastaste hulga järgi. Ta leidis, et enamik pooldas Mahādeva seisukohti. See pooldajaskond hakkas end kutsuma mahasanghaks ehk 'suureks kogukonnaks' ning vastased nimetasid end sthaviradeks ehk 'vanemateks', et samastuda Buddha algupärase õpetusega, mida teised nende arvates moonutasid.[1]

Vaišālī kogunemist kajastavad jutustused ei maini et tol ajal oleks mingit sangha lõhenemist aset leidnud (Buddha õpetuse kohaselt on sanghas skisma tekitamine väga suur eksimus), vaid on toodud et lodevad bhikkhud pidasid hiljem oma Suurkogu, kus nad rajasid lahkneva mahasanghika sekti.[1]

Pärast teist suurkogu hakkaasid tekkima erinevad budistlikud koolkonnad.

Kolmas budistlik suurkogu toimus Pātaliputras. Ilmselt kinnitati just seal kogu Paali kaanon ning lisati ka kolmas korv (Ahidhamma Piṭaka). Otsustati ka saata misjonärid ümberkaudsetesse maadesse.

Neljas budistlik suurkogu toimus Purušapuras, Gandhāras, umbes 100 pKr, kus koostati mahukad Tipiṭaka kommentaarid. 

Viies budistlik suurkogu toimus 1871 Birmas.

Kuues budistlik suurkogu toimus 1954 Birmas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Skilton, A., Budismi lühiajalugu, Tln: Kirjastus Koolibri, 2012, lk 48.