Lootossuutra

Allikas: Vikipeedia

Lootossuutra“ (sanskriti keeles Saddharma-puṇḍarīka-sūtra, tõlkes "Tõelise seadmuse valge lootose suutra") on mahajaana budismi pühakiri.

"Lootossuutra“ on kogu Ida-Aasia populaarsemaid budistlikke tekste, mis kätkeb õpetust upāya’st ning sätestab arhati, bodhisattva ja pratyekabuddha vahekorra, seega ka mahajaana positsiooni mitte-mahajaana koolkondade suhtes. Suutra õpetab, et virgumine on kättesaadav kõikidele elusolenditele, neis peitub buddhaloomus, mis on ühest küljest võime saavutada buddhasus ning samas ka olendi algne, rikkumata ja puhas olemus.[1] Eriti mõjukas on "Lootossuutra" Hiina ja Jaapani budismis.

Suutra struktuur ja õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

"Lootossuutra" tekkeaeg on 100 e.m.a – 100 m.a.j. See on kahest osast koosnev liittekst, millest esimene puudutab upāya't ning ekayāna't ning teine Buddha elu. Upāya ehk "oskuslikud vahendid" on suutra keskne teema ning see kirjeldab, kuidas Buddha oma õpetust vastavalt kuulajaskonna vaimsele võimekusele kohandab. Seega sõltub õpetuse väärtus selle mõjust õpilase meelele. See idee sai mahajaanas väga oluliseks ning seda kasutatakse erinevates suutrates kätketud õpetuste ühtseks tervikuks sidumiseks ning suutrates leiduvate vastuolude selgitamiseks: suutrad õpetavad eri tasemega tõdesid, mis on mõeldud erineva valmisolekuga kuulajatele.[2]

Ekayāna ehk "ühe tee" õpetus kinnitab, et kolm yāna’t – śrāvaka-yāna ("kuulaja tee" ehk mitte-mahajaana tee), pratyekabuddha-yāna ("buddha iseendale", nende tee, kes jõuavad üksinda virgumisele ega õpeta teisi), bodhisattva-yāna – ei kujuta endast erinevatele eesmärkidele viivaid teid, vaid on kõik ühe ja sama yāna avaldused, milleks on mahajaanale omane bodhisattva-yāna, mis kätkeb endas kuut ületavat toimingut ning viib lõpliku buddhasuseni. Ülejäänud kaks yāna’t on Buddha upāya’d ehk erineva vaimse suutlikusega inimeste jaoks loodud kohandused.[2]

11. peatükis ilmub buddha Prabhūtaratna, kes annab teada, et tegemist ei ole uue suutraga, vaid loendamatud buddhad on seda loendamatute aegkondade jooksul ikka ja jälle kuulutanud. Tema ilmumine annab ka tunnistust sellest, et ühel ja samal ajal saab ühes paigas olla mitu buddhat korraga, mis vastandub varasemale vaatele, mille järgi saab ühes maailmasüsteemis olla korraga vaid üks buddha. Lisaks kinnitab Prabhūtaratna ilmumine, et buddha parinirvaana ei muuda teda juurdepääsmatuks, kuna Prabhūtaratna vaibus nirvaanasse juba loendamatuid aegkondi tagasi.[2]

Suutras leidub palju värvikaid ja kaasahaaravaid mõistulugusid ning dramaatilisi võrdpilte, mille kaudu õpetust edasi antakse. Need lood on ka tavainimesele lihtsasti mõistetavad ning see võibki olla suutra tohutu menukuse üheks põhjuseks.

Suutra tähtsus eri koolkondades[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina tiantai koolkonnas peetakse "Lootossuutrat" Buddha ülimaks kõikehõlmavaks õpetuseks.[3] Väidetavalt oli tegu eelviimase suutraga, mida Buddha enne parinirvaanasse vaibumist kuulutas. "Lootossuutrale" keskendub ka tiantai koolkonna Jaapani versioon tendai, samuti Jaapani Nichireni koolkond, kus oluliseks harjutusviisiks on vormeli "Pühendan end Lootossuutrale" (jaapani keeles 南無妙法蓮華経 Namu Myōhō Renge Kyō) retsiteerimine.

"Lootossuutra" on oluline ka muudes mahajaana koolkondades, kuid ei oma seal keskset positsiooni.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Feldberg, Elli. 2013. Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 134.
  2. 2,0 2,1 2,2 Skilton, A. 2012. Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 98-100.
  3. Skilton, A. 2012. Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 159

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]