Linnart Mäll

Allikas: Vikipeedia
Linnart Mäll 2001. aastal

Linnart Mäll (7. juuni 1938 Tallinnas14. veebruar 2010[1]) oli Eesti ajaloolane, orientalist, tõlkija ja poliitik.

Budismi ja budoloogia juurde juhatas Mälli 1960. aastate alguses teoloog ja filosoof Uku Masing. Hiljem õppis ta selliste budoloogide ja buda õpetlaste juures nagu Nikolai Konrad, Aleksander Pjatigorski, Oktjabrina Volkova, Juri Parfionovitš, Lev Menšikov ja Bidija Dandaron. Mällist sai omakorda Eesti noorema põlvkonna budoloogide ja orientalistide õpetaja, kelle käe all õppisid teiste seas Märt Läänemets, Maret Kark ja Teet Toome. 1990. aastatel sõlmis Mäll tihedad sidemed XIV dalai-laamaga.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlves Liivi koolis Läänemaal, kus töötas ema. Õppis Haapsalu keskkoolis, mängis puhkpilliorkestris. Mäll lõpetas 1962. aastal Tartu Riikliku Ülikooli üldajaloo erialal. Stažeeris seejärel aastatel 1964–1965 NSVL Teaduste Akadeemia Orientalistika Instituudis Moskvas. Aastatel 19661969 oli Mäll TRÜ aspirant ning 1969–1973 TRÜ üldajaloo kateedri vanemõpetaja, kuid tagandati poliitilistel põhjustel õppejõu kohalt ja oli seejärel kümme aastat TRÜ orientalistikakabineti insener.

Nõukogude okupatsiooni ajal jälgis Mälli KGB, mille kohta on rääkinud ka Haljand Udam intervjuus Märt Läänemetsale:[2]

„Tallinnas käis kuulujutt, et Mälli peale on kaevanud baptistid – miks krišnaiidid ja budistid võivad avaldada oma kirjavara, nemad enda oma aga mitte. Mulle soovitati tungivalt sõita kohe Tartusse Mälli elu ja tegevust uurima. Tartusse ma tookord ei sõitnud, kuid pidin koostama tema kohta iseloomustuse: Mäll on selle vastu, et Eesti asja aetakse kitsarinnaliselt ja ainult oma mätta otsast vaadates, ta ei kohanda oma vaateid käibeseisukohtadega ega karda neid vahel ka õige järsus vormis välja öelda. Teatrihuvilisena on tal ilmseid lavastajavõimeid ja ka kalduvust neid väljaspool teatrit rakendada... Paar nädalat hiljem tuli Eestisse Indira Gandhi. Arvatavasti kõlbasid Mälli seni "dissidentlikud" tõlked nüüd suureks märgiks India ja Nõukogude rahvaste sõprusest.“

Lõik Märt Läänemetsa intervjuust Haljand Udamiga

Mälli poliitilise tagakiusamise põhjuseks oli eelkõige tema seotus burjaadi õpetaja Bidja Dandaroniga, kes vangistati 1972. aastal süüdistatuna budismi propageerimises.

Mäll rehabiliteeriti 1983. aastal osaliselt, pärast seda töötas ta ajaloo ja semiootika laboratooriumi (1983–1991) ning orientalistika laboratooriumi (1991–1994) juhatajana. 1985. aastal lubati Mällil kaitsta varem seoses tagakiusamisega 1970. aastate algul kaitsmisele mittelubatud väitekiri teemal ""Astasāhasrikā Prajñāpāramitā" kui ajalooallikas" ja ta sai ajalookandidaadi kraadi.

Alates 1994 oli Mäll Tartu Ülikooli orientalistika keskuse juhataja ja vanemteadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid mahajaana tekstid, budistlik mütoloogia, india klassikaline kirjandus ja kultuur, hiina klassikalised tekstid, tiibeti budistlikud tekstid ning väikerahvaste vabadusvõitluse ajalugu. 1990. aastatest on Mäll tegelenud nn humanistlike baastekstide kontseptsiooni arendamisega. Humanistlikeks baastekstideks pidas Mäll budismi, konfutsianismi, kristluse ja osaliselt hinduismi alustekste, millel olid tema arvates ühine struktuur ja sõnum.[1] Mäll oli 1991.–1994. aastal tegutsenud Mahajaana Instituudi asutaja ja direktor, samuti hilisema Budismi Instituudi nõukogu esimees ja president.[3]

Ta kuulus kirjandusrühmitusse Wellesto[4].

Linnart Mäll suri 14. veebruaril 2010. Tema ärasaatmine toimus Tartu Ülikooli aulas. Lahkunu tuhk puistati 2010. aastal traditsiooniliselt pühaks peetud Gangese jõkke Indias.[5]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnart Mäll oli Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üks loojaid ja esimene esimees aastatel 1991–1993. Ta oli Eesti Kongressi, Eesti Komitee (mõlemad 1990–1992) ja Põhiseaduse Assamblee liige (1991–1992) ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei aseesimees 1992–1994. Mäll oli ka Paneuroopa Eesti Ühenduse taasasutajaid ja president alates 1992. aastast[6][7]. 1990. aastate alguses kutsus Mäll Eestisse dalai-laama (1991) ja Otto von Habsburgi, millele toonane välisminister Lennart Meri ei olevat eriti hästi vaadanud.[viide?] Mäll korraldas ka dalai-laama teise Eesti-visiidi 2001. aastal.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnart Mälli kirjutatud või tõlgitud raamatuid[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi" Koostaja Ivar Tröner. Tallinn: SE&JS, 2019 (postuumne kogumik suulistest sõnavõttudest, sh raadioesinemistest)
  • "Ida mõtteloo leksikon" (kaasautorid Märt Läänemets ja Teet ToomeTartu Ülikooli orientalistikakeskus, 2006)
  • "Nulli ja lõpmatuse kohal" (artiklikogumik sarjas "Eesti mõttelugu", nr 21, Tartu, 1998; uustrükk 2003)
  • "Studies in the Aštasāhasikā Prajñāpāramitā and Other Essays" (Tartu: Studia Orientalia Tartuensia, Series Nova, 1., 2003; kordustrükk Delhi: Motilal Banarsidass, 2005)
  • "TRÜ orientalistikakabineti tegevusest" Tartu, 197?

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

Artikleid, intervjuusid ja esinemisi[muuda | muuda lähteteksti]

Loengud Budismi Instituudis[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Suri orientalist Linnart Mäll, postimees.ee, 14. veebruar 2010
  2. Eesti orientalistika kirjutamata ajaloost: Intervjuu Haljand Udamiga, Sõnumitooja nr. 3 (27), märts 1990; 4 (28), aprill 1990
  3. Budismi Instituudi nõukogu ja juhatus (seisuga 14.02.2010)
  4. Kirjandusrühmitus Wellesto 21 aastat tagasiSirp, 14. august 2009 (vaadatud 29.03.2013)
  5. Liisa Tagel "Mida kõike tehakse kadunukese tuhaga" Postimees, AK 26. november 2016, lk 5
  6. Ausus poliitikas ei olegi võimatu Postimees, 15.05.1996
  7. Linnart Mälli CV Budismi Instituudi kodulehel
  8. "Tartu Ülikooli medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 5.12.2022.
  9. Suri Linnart Mäll uudised.err.ee 14.02.2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]