Tätoveering

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib naha pigmendi muutmisest; filmi kohta vaata alajaotust Karikakramäng#Tätoveering

Mees tätoveeringuga

Tätoveering on inimese või looma naha pigmendi muutmine naha pinna alla kantud tindi abil. Inimestele tehakse tätoveeringuid põhiliselt kaunistamise eesmärgil, loomadele nende identifitseerimiseks.

Kurjategijad, kes viibivad vanglates või sunnitööliste asutises, tätoveerivad oma ihule joonistusi, millega näitavad üles oma põlgust seltskonna ja kogu inimsoo vastu. Paljudele nendest, kes tahavad vabaks saades jälle parandada oma elu ja saada korralikkudeks inimesteks, teevad need joonistused lõpmatut kahju, olles takistuseks eluteel[1].

Teada on, et tätoveeringud on kandnud ajaloos erinevaid tähendusi – olgu siis eesmärgiks hirmutamine, šokeerimine, identifitseerimine või lihtsalt keha kaunistamine. Samuti on tätoveeringutel olnud oluline kultuuripärandiline taust. Loodusrahvail polnud tätoveerimine mitte üksnes keha kaunistamine, vaid ka rituaalne toiming ning hõimu, sotsiaalse kuuluvuse vm märkimise võte.

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna tätoveering, inglise keeles tattoo või tattow tuleb 18ndal sajandil (täpsemalt 1769 nimi- ja tegusõnana Capten Cook'i reisidest), Polüneesia sõnast tatau, tähendusega "korraliku tööinimese moodi"

Maoori hõimupealik tätoveeringutega. Kapten Cooki ja tema meeskonna ülestäheldus aastast 1784.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tätoveeringute ajalugu on võimatu täpselt ajastada, kuid neid on teatud erinevates kultuurides ümber maailma juba aastatuhandeid. Näiteks maailma kõige paremini säilinud kiviaja inimese keha, 1991. aastal Alpidest leitud 5300 aastat vanal jäämees Ötzil olid tätoveeringud.

Jaapanis on tätoveerinugtel pikad traditsioonid. Tänapäeva Jaapanis on seotud tätoveeringud kuritegelike yakuza-grupeeringutega, mille liikmed on sageli üle keha tätoveeritud, kuid see jääb peitu riiete alla.

Tätoveeringud jõudsid Euroopasse avastusretkedega1600 ja 1700 aastate paiku. Meremehed tõid põliselanike tätoveeringud omal nahal Euroopasse näha. 1800-paiku muutusid tätoveeringud populaarseks kogu Euroopas, isegi näiteks Taani kuningal Frederik IX olid kehakaunistused. 1920ndatel tätoveeringute populaarsus lääneriikides vähenes ja sellest alates jäi tätoveerimine pikaks ajaks peamiselt kurjategijate ja meremeeste praktikaks.

Tätoveeringute populaarsus hakkas jälle kasvama 1960ndatel ja 70ndatel aastatel. 1990ndatel sai tätoveerimisest juba trend. Sealjuures tulid moodi nn tribal-tätoveeringud. Teised populaarsed motiivid olid vanakooli pildid, traditsioonilised roosid, leopardid ja teised mustad ja hallid pildid.

Tätoveeritud jaapani mehed. ca 1870.

Tänapäeva kõige populaarsem tätoveeringute tegemise meetod on elektriline tätoveerimis masin. Kaasaegsetel masinatel on elektromagneetilised mähised, mis liigutavad armatuuri üles ja alla. Armatuur on omakorda ühendatud kanaliseeritud nõelaga, mis lükkab tinti naha alla.

Tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Dermatoloogia Akadeemia (American Academy of Dermatology) eristab viite erinevat tüüpi tätoveeringuid: traumaatilised, lisaks teatud ka kui "loomulikud tätoveeringud", mis tulenevad vigastustest: teeõnnetused asfaldil või pliiatsisüsi naha all; amatöörtätoveeringud; professionaalsed tätoveeringud, nii traditsiooniliste vahendite kui ka kaasaegsete masinatega; kosmeetilised tätoveeringud, teatud ka kui "püsimeik", ja meditsiinilised tätoveeringud.

Traumaatilised tätoveeringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traumaatilised tätoveerinugd on juhtumid, kus näiteks aine nagu asfalt on hõõrutud haavale, katkisele nahale, trauma tulemausena. Neid tätoveeringuid on raske eelmaldada, kuna pigmenti muutev aine on mitme erineva nahakihi vahel laiali, lisaks teeb armistumine ja püsiv dislokeerimine eemaldamise võimatuks. Teine näide võib olla naha tahtlik või õnnetuslik vigastamine pliitatsi või tindiga, kui grafiit või süsi jätavad nahale märgi.

Papua Uus Guinea põlisrahval Koita hõimul algab naiste tätoveerimine viiendast eluaastast. Iga aastaga lisatakse tätoveeringuid, V-kujuline kaelus sümboliseerib, et naine on abieluealine. Foto aastast 1912.

Amatöör- ja professionaalsed tätoveeringud.[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud tätoveeringud täidavad olulist rolli siirderiitustel, esindavad staatuse märki, sümbolit religioossest ja spirituaalsest pühendumisest, julguse, visaduse märki, seksuaalsuse või viljakuse märki, armastuse kinnitust. Tihti täidavad need ka amuleti või talismani rolli. Tätoveering võib olla ka karistuse, süüdimõistmise või orja märk. Sümboolika ja tätoveeringute tähenduse määrab kandja kultuur ja taust. Tätoveeringud võivad näidata, mida inimene tunneb kellegi sugulase (üldiselt lähisugulase ema/isa või tütar/poeg) või mõne muu lähedase vastu. Tänapäeval inimesed lasevad end tätoveerida esteetilistel, kosmeetilistel, sentimentaalsetel/mälestamisega seonduvalt, religioosetel ja maagilistel põhjustel, identifitseerides end seeläbi teatavate gruppide, jõukude (vaata kuritegelikult tätoveeringud) või mõne etnilise grupiga. Kambodžas, Laoses ja Tais kaitsevad mõned tätoveeringud kurjuse ja halva õnne vastu. Filipiinidel arvatakse, et tätoveeringutel on maagiline jõud, mis kaitsevad kandjaid.

Identifitseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auschwitzi koonduslaagri vangi identifitseeriv tätoveering

Tätoveeringuid on kasutatud erinevates riikides ja kultuurides ka märgistamise vahendina. Seejuures on märgistamine toimunud ka vastu tahtmist. Nii on ajaloos märgitud sõdureid, prostituute ja vange. Näiteks Natsi-Saksamaa koonduslaagris märgistati tätoveeringutega vange. Natsid alustasid tätoveerimispraktika kasutamist Auschwitzis 1941. aastal, et identifitseerida vange. Koonduslaagrisse sisenedes registreeriti vang ja tema käsivarrele tätoveeriti ta isikunumber. Tätoveeringuid on kasutatud identifitseerimiseks ka teisiti. Zhou impeeriumis Vanas Hiinas tehti kurjategijatele näotätoveeringuid, mis markeerisid kurjategijaid, vange ja orjasid. Irezumi oli Jaapani feodaalajal kriminaalkaristus, millega kaasnes käsivarre tätoveering. Käsivarrelt võis lugeda isiku kriminaalset tausta, samuti ka määratud karistust ja kuriteoolemust. Irezumi andis oma kandjale püsiva kuritegeliku sildistuse ja põhjustas isiku väljalangemise ühiskonnast, muutumise täiskohaga kurjategijaks. Rooma impeeriumis oli Rooma sõduritel seadusega kohustuslik kanda identifitseerivaid tätoveeringuid käsivartel, mis teeksid reetmise keerulisemaks. Gladiaatoritel ja orjadel olid samuti tätoveeringud: eksporditud orjad kandsid tätoveeringut "maksud makstud", samuti oli levinud tätoveerida orja laubale "Peatage mind, olen põgenik".

Identifitseerimiseks mõeldud tätoveeringuid tehakse tänapäeval loomadele. Lemmikloomad, hobused ja kariloomad tätoveeritakse identifitseerimise eesmärgil. Kassidel ja koertel oli enne kiibistamise levimist kõrvale või kõrvalestale tätoveeritud number, mille järgi oli võimalik omanik identifitseerida. Kuigi viimasel ajal mikrokiip on osutnud populaarsemaks.

Kosmeetiline[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tätoveeritud püsiv huulemeik

Kosmeetiline tätoveerimine on teisiti teatud ka kui permanetne ehk püsimeik. Püsimeik (ehk mikropigmentatsioon) on huulte, kulmude, laugude värvikorrigeerimise meetod, tänu millele on võimalik nahka traumeerimata luua soovitud kontuure. Püsimeiki püsib aastaid ning seda kantakse ööpäev läbi, nii ei pea inimene kasutamata enam selleks dekoratiivkosmeetikat.

Funktsionaalne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Funktsionaalsed tätoveeringud on erinevalt esteetilistest tätoveeringutest mingi eesmärgiga. Üks selline näide on Alzheimeri patsiendid, kelle nime tätoveering võimaldab isikul seda meelde tuletada.

Meditsiiniline tätoveering[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meditsiinilisi tätoveeringuid kasutatakse, et hoiatada kui patsient põeb kroonilist haigust või allergiat, mis võib kiiresti eskaleeruda ning seetõttu vajab inimene kiiret arstilist abi. Kiiritusravis kasutab arst tätoveeringuid, et markeerida haiguskolde täpset asukohta, et kahjustada võimalikult vähe kõrvalisi kudesid. Tätoveeringuid on kasutatud kandja muu meditsiinilise info edastamiseks (nt veregrupp, haigused, allergiad jne).

II maailmasõja ajal tätoveeriti SS-Waffeni sõduritele veregrupp, mis hiljem osutus ka kindlaks tunnuseks, mille alusel sõjakurjategijaid vangi mõisteti.

Protsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tätoveerimismasin

Tätoveerimine tähendab naha torkimist üheaegselt värvainega. Tuleb tagada, et nõel poleks nahas liiga sügaval ega pindmiselt.

Varasemad tätoveeringud on tehtud terava nõelaga. Jaapanis ja mõnes muus riigis on tätoveeringuid tehtud ka terava bambuspiigiga. Tätoveerides käib nõel umbes 1-2mm sügavusel nahas, kandes sinna tinti. Kui nõel sattub liiga sügavale, võib sellega kaasneda nähtus nimega blowout. Tint valgub naaberkudedesse, mistõttu joon vajub laiali (sinikaefekt). Kui aga vajalikust sügavusest puudu jääb, pigmenteeritakse ainult marrasnahk, mis tähendab seda, et tätoveering ei saa piisavalt kvaliteetne ning tuhmub kiiremini.

Tätoveerimise käigus surutakse tindi pigmendiosakesed marrasnaha alla. Kuna pigmendiosakesed on võõrkehad, aktiveeruvad nende endasse haaramiseks koheselt teatud tüüpi rakud. Kui sellised pigmendiosakesed pole toksilised, siis ümbritsetakse need armkoega. Sisuliselt ongi tätoveering haava tagajärjel tekkinud suur arm. Kuna pigmendiosakesed on armkoega naharakkudest eraldatud, jääb pilt püsima. Hiljem muutub armkude sidekoeks. Pigment püsib küll stabiilselt otse marrasnaha all, kuid aastakümnete jooksul sattub siiski pärisnaha sügavamatesse kihtidesse. Sellisel juhul tätoveering tuhmistub ja vajab ületegemist.

Terviseriskid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna tätoveerimisega vigastatakse nahka võib see põhjustada terviseriske ja allergilisi reaktsioone. Tänapäeva tätoveerijad vähendavad riske kasutades universaalseid hügieeninõudeid - ühekordseid nõelu ja vahendeid ning steriliseerides seadmed enne ja pärast kasutamist. Amatöörtätoveerimises, näiteks vanglates, on jällegi kõrgendatud haigestumisrisk. Teoreetiliselt võib ebasteriliseeritud vahenditega või saastunud tindiga saada naha pindmiseid infektsioone, seenelisi infektsioone, erinevaid hepatiidi vorme, herpest, HIVd, stafülokokk infektsioone, teetanust ja tuberkuloosi.

Tätoveerimiseks kasutatavad tindid on üldiselt allergiavabad, kuid on meditsiiniliselt täheldatud ka mitmeid allergilisi reaktsioone eriti teatavate värvide puhul. Sageli on seda seostatud nikliga tindi pigmendis, mis põhjustab metalliallergiat.

Eemaldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi tätoveeringuid peetakse permanentseks on neid võimalik osaliselt või täielikult eemaldada. Tätoveeringute eemaldamise protsessi peetakse kallimaks ja valulikumaks kui nende tegemist. Esiteks võib tätoveeringuid eemaldada koos nahaosaga. Pärast lõiget venitatakse ja õmmeldakse nahk kinni. Teiseks – viia naha alla sisse värvi lahustuvaid aineid. Kolmandaks – koos joonistusega ülemise kihi mahakraapimisega.

Täielikult saab tätoveeringu eemaldada vaid meditsiinilisel teel. Tänapäeval kasutatakse selleks kõige enam lasereemaldust. Lasereemaldusega lõhustatakse tätoveerimistint osakesteks. Näiteks tätoveerinug lasereemaldamisel aparaadiga QX-Max tuleb määrata õige lainepikkus. 1064nm lagundab aktiivselt tumedaid värve (must, hall), 532 nm punaseid, 585 nm siniseid , 650 nm rohelisi värve. Tasub teada, et tätoveeringu korrigeerimine või täielik eemaldamine ei toimu vaid ühe protseduuriga. Sõltuvalt tätoveeringu eripäradest läheb vaja 3-10 protseduuri. Kuna need osakesed viib kehast välja immuunsüsteem, on lasereemaldus tõhus eelkõige nendel aladel, millel on hea verevarustus.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Inimene värvib keha. Rahvaleht, 29. november 1932, nr. 141, lk. 4.