Tätoveering

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib naha pigmendi muutmisest; filmi kohta vaata alajaotust Karikakramäng#Tätoveering

Tätoveering on inimese või looma naha pigmendi muutmine nahapinna alla kantud tindi abil.

Tätoveeringu kandmist nahapinna alla nimetatakse tätoveerimiseks.

Inimestele tehakse tätoveeringuid põhiliselt kaunistamise eesmärgil, loomadele nende identifitseerimiseks.

Vanglates või sunnitööasutustes viibivad kurjategijad tätoveerivad oma ihule sümboolse tähendusega kujutisi, et näidata oma põlgust ühiskonna ja kogu inimkonna vastu. Paljudele, kes tahavad vabaks saades oma elu parandada ja korralikeks inimesteks saada, teevad sellised kujutised hiljem lõpmatut kahju, olles takistuseks eluteel[1].

Teada on, et tätoveeringud on kandnud ajaloos erinevaid tähendusi – olgu siis eesmärgiks hirmutamine, šokeerimine, identifitseerimine või lihtsalt keha kaunistamine. Samuti on tätoveeringutel olnud oluline kultuuripärandiline taust. Loodusrahvail polnud tätoveerimine mitte üksnes keha kaunistamine, vaid ka rituaalne toiming ja hõimu, sotsiaalse kuuluvuse vms märkimise võte.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "tätoveering", inglise keeles tattoo või tattow, tuleb 18. sajandil (täpsemalt 1769. aastal nimi- ja tegusõnana Capten Cooki reisidest) polüneesia sõnast tatau, tähendusega 'korraliku tööinimese moodi'.

Maoori hõimupealik tätoveeringutega. Kapten Cooki ja tema meeskonna ülestäheldus aastast 1784.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tätoveeringute ajalugu on võimatu täpselt ajaliselt määratleda, kuid neid on teatud eri kultuurides ümber maailma juba aastatuhandeid. Näiteks maailma kõige paremini säilinud kiviaja inimese, 1991. aastal Alpidest leitud 5300 aastat vana jäämees Ötzi kehal olid tätoveeringud.

Jaapanis on tätoveeringutel pikad traditsioonid ning need on seotud kuritegelike yakuza-grupeeringutega, mille liikmed on sageli üle keha tätoveeritud, kuid see jääb peitu riiete alla.

Tätoveeringud jõudsid Euroopasse avastusretkedega 1600. ja 1700. aastate paiku. Meremehed tõid kaugete maade põliselanike tätoveeringud omal nahal Euroopasse näha. 1800. aastate paiku muutusid tätoveeringud populaarseks kogu Euroopas, isegi näiteks Taani kuningal Frederik IX olid kehakaunistused. 1920. aastatel tätoveeringute populaarsus lääneriikides vähenes ja sellest alates jäi tätoveerimine pikaks ajaks peamiselt kurjategijate ja meremeeste praktikaks.

Tätoveeringute populaarsus hakkas jälle kasvama 1960. ja 1970. aastatel. 1990. aastatel sai tätoveerimisest juba mood. Sealjuures tulid moodi nn tribal-tätoveeringud. Teised populaarsed motiivid olid vanakooli pildid, traditsioonilised roosid, leopardid ja teised mustad ja hallid pildid.

Tätoveeritud jaapani mehed (umbes 1870)

Tänapäeval on kõige populaarsem tätoveeringute tegemise vahend elektriline tätoveerimismasin. Nüüdisaegsetel masinatel on elektromagnetilised mähised, mis liigutavad armatuuri üles ja alla. Armatuur on omakorda ühendatud kanaliseeritud nõelaga, mis tõukab tinti naha alla.

Tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Dermatoloogia Akadeemia (American Academy of Dermatology) eristab viit tüüpi tätoveeringuid: traumaatilised, lisaks teatud ka kui "loomulikud tätoveeringud", mis tulenevad vigastustest: teeõnnetused asfaldil või pliiatsisüsi naha all; amatöörtätoveeringud; professionaalsed tätoveeringud, nii traditsiooniliste vahendite kui ka kaasaegsete masinatega; kosmeetilised tätoveeringud, teatud ka kui "püsimeik", ja meditsiinilised tätoveeringud.

Traumaatilised tätoveeringud[muuda | muuda lähteteksti]

Traumaatilised tätoveeringud on juhtumid, kus näiteks aine nagu asfalt on hõõrutud haavale, katkisele nahale, trauma tulemausena. Neid tätoveeringuid on raske eelmaldada, kuna pigmenti muutev aine on mitme nahakihi vahel laiali, lisaks teeb armistumine ja püsiv dislokeerimine eemaldamise võimatuks. Teine näide võib olla naha tahtlik või õnnetuslik vigastamine pliitatsi või tindiga, kui grafiit või süsi jätavad nahale märgi.

Paapua Uus-Guinea põlisrahval Koita hõimul algab naiste tätoveerimine viiendast eluaastast. Iga aastaga lisatakse tätoveeringuid, V-kujuline kaelus sümboliseerib, et naine on abieluealine. Foto aastast 1912.

Amatöör- ja professionaalsed tätoveeringud[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud tätoveeringud täidavad olulist rolli siirderiitustel, esindavad staatuse märki, sümbolit religioossest ja spirituaalsest pühendumisest, julguse, visaduse märki, seksuaalsuse või viljakuse märki, armastuse kinnitust. Tihti täidavad need ka amuleti või talismani rolli. Tätoveering võib olla ka karistuse, süüdimõistmise või orja märk. Sümboolika ja tätoveeringute tähenduse määrab kandja kultuur ja taust. Tätoveeringud võivad näidata, mida inimene tunneb kellegi sugulase (üldiselt lähisugulase ema/isa või tütar/poeg) või mõne muu lähedase vastu. Tänapäeval inimesed lasevad end tätoveerida esteetilistel, kosmeetilistel, sentimentaalsetel/mälestamisega seonduvalt, religioossetel ja maagilistel põhjustel, identifitseerides end seeläbi teatavate gruppide, jõukude (vaata kuritegelikult tätoveeringud) või mõne etnilise grupiga. Kambodžas, Laoses ja Tais kaitsevad mõned tätoveeringud kurjuse ja halva õnne vastu. Filipiinidel arvatakse, et tätoveeringutel on maagiline jõud, mis kaitsevad kandjaid.

Identifitseerivad tätoveeringud[muuda | muuda lähteteksti]

Auschwitzi koonduslaagri vangi identifitseeriv tätoveering

Tätoveeringuid on kasutatud eri riikides ja kultuurides ka märgistamise vahendina. Seejuures on märgistamine toimunud ka vastu tahtmist. Nii on ajaloos märgistatud sõdureid, prostituute ja vange. Näiteks märgistati Teise maailmasõja ajal Saksamaa koonduslaagrites tätoveeringutega vange. Sakslased alustasid tätoveerimispraktika kasutamist Auschwitzi koonduslaagris 1941. aastal, et identifitseerida vange. Koonduslaagrisse sisenedes registreeriti vang ja tema käsivarrele tätoveeriti ta isikunumber. Tätoveeringuid on kasutatud identifitseerimiseks ka teisiti. Vana-Hiina Zhou keisririigis tehti kurjategijatele näotätoveeringuid, mis markeerisid kurjategijaid, vange ja orjasid. Irezumi oli Jaapani feodaalajal kriminaalkaristus, millega kaasnes käsivarre tätoveering. Käsivarrelt võis lugeda isiku kriminaalset tausta, samuti määratud karistust ja kuriteo olemust. Irezumi andis oma kandjale püsiva kuritegeliku sildistuse ja põhjustas isiku väljalangemise ühiskonnast, muutumise täiskohaga kurjategijaks. Vana-Rooma riigis oli sõduritel seadusega kohustuslik kanda identifitseerivaid tätoveeringuid käsivartel, mis tegid reetmise keerulisemaks. Gladiaatoritel ja orjadel olid samuti tätoveeringud: eksporditud orjad kandsid tätoveeringut "maksud makstud", samuti oli levinud tätoveerida orja laubale kiri: "Peatage mind, olen põgenik".

Identifitseerimiseks mõeldud tätoveeringuid tehakse tänapäeval loomadele. Lemmikloomad, hobused ja kariloomad tätoveeritakse identifitseerimise eesmärgil. Kassidel ja koertel oli enne lemmikloomade kiibistamise levimist kõrvale või kõrvalestale tätoveeritud number, mille järgi oli võimalik omanikku identifitseerida. Viimasel ajal on mikrokiip osutnud siiski populaarsemaks.

Kosmeetilised tätoveeringud[muuda | muuda lähteteksti]

Tätoveeritud püsiv huulemeik

Kosmeetiline tätoveerimine on teisiti teatud ka kui püsimeik. Püsimeik (ehk mikropigmentatsioon) on huulte, kulmude ja ripsmete värvikorrigeerimise meetod, tänu millele on võimalik nahka traumeerimata luua soovitud kontuure. Püsimeik püsib aastaid ja seda kantakse ööpäev läbi, nii ei pea inimene kasutamata enam selleks dekoratiivkosmeetikat.

Funktsionaalsed tätoveeringud[muuda | muuda lähteteksti]

Funktsionaalsed tätoveeringud on erinevalt esteetilistest tätoveeringutest mingi eesmärgiga. Üks selline näide on Alzheimeri patsiendid, kelle nime tätoveering võimaldab isikul seda meelde tuletada.

Meditsiinilised tätoveeringud[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiiniline tätoveering: veregrupp.

Meditsiinilisi tätoveeringuid kasutatakse teatud protseduuridega seoses hoiatuseks: patsient põeb kroonilist haigust või allergiat, mis võib kiiresti eskaleeruda ja seetõttu võib patsient vajada kiiret arstiabi. Kiiritusravis kasutab arst tätoveeringuid, et markeerida haiguskolde täpset asukohta, et kahjustada võimalikult vähe kõrvalisi kudesid. Tätoveeringuid on kasutatud ka kandja muu meditsiinilise info (nt veregrupp, haigused, allergiad jne) edastamiseks.

Teise maailmasõja ajal tehti nii Allgemeine-SS kui ka Waffen-SS sõduritele vasaku õlavarre siseküljele veregrupi tätoveering, mis hiljem osutus kindlaks SS-vägedesse kuulumise tunnuseks, mille alusel sõjakurjategijaid vangi mõisteti.

Tätoveerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Tätoveerimismasin

Tätoveerimine tähendab naha torkimist koos värvainega. Tuleb tagada, et nõel poleks nahas liiga sügaval ega pindmiselt.

Varasemad tätoveeringud on tehtud terava nõelaga. Jaapanis ja mõnel teisel maal on tätoveeringuid tehtud ka terava bambuspiigiga. Tätoveerides käib nõel umbes 1–2 mm sügavusel nahas, kandes sinna tinti. Kui nõel sattub liiga sügavale, võib sellega kaasneda nähtus nimega blowout. Tint valgub naaberkudedesse, mistõttu joon vajub laiali (sinikaefekt). Kui aga vajalikust sügavusest puudu jääb, pigmenteeritakse ainult marrasnahk, mis tähendab seda, et tätoveering ei saa piisavalt kvaliteetne ja tuhmub kiiremini.

Tätoveerimise käigus surutakse tindi pigmendiosakesed marrasnaha alla. Kuna pigmendiosakesed on võõrkehad, aktiveeruvad nende endasse haaramiseks kohe teatud tüüpi rakud. Kui sellised pigmendiosakesed pole toksilised, siis ümbritsetakse need armkoega. Sisuliselt ongi tätoveering haava tagajärjel tekkinud suur arm. Kuna pigmendiosakesed on armkoega naharakkudest eraldatud, jääb pilt püsima. Hiljem muutub armkude sidekoeks. Pigment püsib küll stabiilselt otse marrasnaha all, kuid aastakümnete jooksul satub siiski pärisnaha sügavamatesse kihtidesse. Sel juhul tätoveering tuhmistub ja vajab ületegemist.

Terviseriskid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna tätoveerimisega vigastatakse nahka, võib see põhjustada terviseriske ja allergilisi reaktsioone. Tänapäeva tätoveerijad vähendavad riske, kasutades universaalseid hügieeninõudeid – ühekordseid nõelu ja vahendeid ning steriliseerides seadmed enne ja pärast kasutamist. Amatöörtätoveerimisel, näiteks vanglates, on jällegi kõrgendatud haigestumisrisk. Teoreetiliselt võib steriliseerimata vahendite või saastunud tindiga saada naha pindmisi infektsioone, seeninfektsioone, erinevaid hepatiidivorme, herpest, HIV-d, stafülokokkinfektsioone, teetanust ja tuberkuloosi.

Tätoveerimiseks kasutatavad tindid on üldiselt allergiavabad, kuid meditsiiniliselt on täheldatud mitmeid allergilisi reaktsioone ka teatavate värvide puhul. Sageli on seda seostatud nikliga tindi pigmendis, mis põhjustab metalliallergiat.

Eemaldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi tätoveeringuid peetakse permanentseks on neid võimalik osaliselt või täielikult eemaldada. Tätoveeringute eemaldamise protsessi peetakse kallimaks ja valulikumaks kui nende tegemist. Ühe meetodina võib tätoveeringuid eemaldada koos nahaosaga. Pärast lõiget venitatakse nahka ja õmmeldakse see kinni. Teine viis on viia naha alla värvi lahustuvaid aineid. Kolmas võimalus on koos joonistusega naha ülemine kiht maha kraapida.

Täielikult saab tätoveeringu eemaldada vaid meditsiinilisel teel. Tänapäeval kasutatakse selleks kõige enam lasereemaldust. Lasereemaldusega lõhustatakse tätoveerimistint osakesteks. Näiteks tätoveering lasereemaldamisel aparaadiga QX-Max tuleb määrata õige lainepikkus. 1064 nm lagundab aktiivselt tumedaid värve (must, hall), 532 nm punaseid, 585 nm siniseid, 650 nm rohelisi värve. Tasub teada, et tätoveeringu korrigeerimine või täielik eemaldamine ei toimu vaid ühe protseduuriga. Sõltuvalt tätoveeringu eripäradest läheb vaja 3–10 protseduuri. Kuna need osakesed viib kehast välja immuunsüsteem, on lasereemaldus tõhus eelkõige nendel aladel, millel on hea verevarustus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Inimene värvib keha. Rahvaleht, 29. november 1932, nr. 141, lk. 4.

Välised lingid[muuda | muuda lähteteksti]