Mahajaana

Allikas: Vikipeedia

Mahajaana (sanskriti keeles mahāyāna, 'suur sõiduk') on budismi üks kolmest budistlikust suunast lisaks theravaadale ja vadžrajaanale.

Umbes sada aastat pärast Buddha surma (400 e.m.a.) toimus Vesālīs teine budistlik Suurkogu, mille eesmärgiks oli Buddha autentse õpetuse puhtuse säilitamine. Kuna sel ajal olid budistlikes kogukondades hakanud levima mitte-theravaada vaated, oli suurkogu ideeks pakkuda noile theravaada õiget arusaama ja selitada välja tekkinud valed vaated.

Kokkukutsumise põhjuseks oli Mahasanghika koolkonna munkade poolt Buddha antud käitumisreeglite (vinaya) ränk eiramine. Mahasanghika koolkond soovis vabaneda Buddha antud reeglitest, ega olnud nõus säilitama õpetuse puhtust. Mahasangika koolkonna käitumine põhjustas skisma, mis viis eraldumiseni ning hiljem uue koolkonna tekkimiseni.

Kuna viimast gruppi ei saanud nimetada enam thera’deks, nõudsid nad sarigha (kogukonna) tiitlit. Ajalooürikute toodu kohaselt nimetatai nad mahāsangikaks. Kahesaja aasta vältel kujunes mahasangika mahajaana budismi haruks.

Uus koolkond hakkas ennast nimetama suureks sõidukiks ehk mahajaanaks ja Buddha originaalsangat halvustavalt väikseks sõidukiks ehk hinajaanaks (sanskriti keeles hīnayāna). 

Mahajaana pooldajad hakkasid väitma, et nende õpetuse kaudu võivad virgumiseni jõuda paljud – sellest ka nimetus 'suur sõiduk', kuid Buddha loodud originaalsangha on mõeldud ainult vähestele, kes saavad järgida munga- või nunnaelu rangeid reegleid.

Mahajaana lõi endale uue bodhisattva ideaali, kes toimib kaastundest ja mõistmisest lähtudes kõigi olendite hüvanguks.

Kuna mahajaana on avatud uutele õpetustele ja praktikatele, peavad osad seda avatuks ja arenevaks koolkonnaks. Mahajaana tekstid on aga kohati Buddha antud originaalõpetusega vastuolus, sestap peavad teised mahajaanat jällegi Buddha autentse virgumisõpetuse kahjustamiseks ja hävitamiseks.

Varase mahajaana seisukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Varased mahajaana ideed puudutavad eelkõige nelja valdkonda, millest kõik on vaadeldavad reaktsioonina varaste koolkondade seas toimunud arengusuundadele.

Esiteks, abhidharma õpetus. Ühed varasemad mahajaana suutrad, "Ületava mõistmise suutrad", eitavad abhidharmas esitatud väidet, et dharmadel (jagamatutel osakestel) on mingi viimase astme eksistents, reaalne iseolemine. Mahajaanas käsitletakse dharmasid olemuslikult tühjana, eriti selgelt väljendub see tühjusekontseptsioon Südasuutras.[1]

Teiseks, Buddha staatuse teisenemine. Mahajaana loogika järgi ei tähendanud Buddha nirvaanasse vaibumine seda, et teda ei oleks enam tavainimese seisukohalt olemas, Buddha olemasolu on endiselt võimalik mõtluses tajuda näiteks teda kujustades. Lisaks hakati mahajaanas tunnustama oluliselt suurema arvu buddhade ja bodhisattvate olemasolu.[1]

Kolmandaks, ilmalike ja vaimulike vahekorra muutus. Mahajaanas rõhutatakse varasemate koolkondadega võrreldes enam ka ilmikute võimet vaimsel teel edusamme teha. Ilmikute võimekuse rõhutamise parimaks näiteks on majaperemehest bodhisattva Vimalakīrti, kellest jutustatakse "Vimalakīrti õpetuse suutras".[1] Samas ei ole see väide theravaada seisukohast päris täpne, kuna ka originaalõpetus sisaldab rohkelt suuniseid ilmikutele.

Neljandaks, oskuslikud vahendid. Mahajaanas on oluliseks kontseptsiooniks "oskuslikud vahendid" (sanskriti k. upāya), mis seisneb tõdemuses, et õpetamisviiside ja käitumisreeglite antav kasu on suhteline sõltudes vastuvõtja arengutasemest ning seetõttu on vajalik õpetust eri indiviididele kohandada.[1]

Bodhisattva ja ületavad toimingud[muuda | muuda lähteteksti]

Theravaada koolkonnas nimetatakse bodhisattvaks eelkõige Buddha Šākjamunit enne tema lõplikku virgumist, kuid ka teisi, kes on asunud virgumise teele.

Mahajaanas hakati bodhisattvateed nägema kõikide inimeste jaoks kättesaadava vaimse praktikana ja loodi oma süsteem selle teostamiseks.

Mahajaanas hakati uut bodhisattvateed, mis päädib buddha seisundiga, pidama kõrgemaks arahandi teest kõrgemaks; vahe tegemine arahandi ja buddha virgumise vahel esineb juba Buddha originaalõpetuses, kuid mahajaanas hakkas seda rõhutama.

Theravaada seisukohast pole Buddha kunagi bodhisattva teed õpetanud, see pärineb hilisematest mahajaana suutratest, kus bodhisattvatee õpetus on pandud Buddha suhu. Kuna Buddha pole kunagi õpetanud bodhisattva teed, ei saa ta olla ka õpetanud, et bodhisattva tee on arahandi teest kõrgem.

Mahajaana seisukohast võib seda uuendust vaadelda soovina taastada kaastunde olulisus Buddha õpetuses, mis oli budismi arenedes pisut tagaplaanile jäänud: bodhisattva motivatsiooniks on vabastada kannatustest kõik olendid, seetõttu soovib ta saada buddhaks, sest buddhana on tal piisavalt teadmisi ja vahendeid võimalikult paljude olendite aitamiseks.[1][2]

Bodhisattvat iseloomustavad kolm omadust: sügav duaalsust ületav mõistmine, kõikehõlmav kaastunne ja virgumismeel (sanskriti k. bodhicitta) ehk soov saada buddhasks, selleks, et vabastada kõik olendid sansaarast.[1][3]

Bodhisattvatee tasemed[muuda | muuda lähteteksti]

"Kümne taseme suutra" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) jagab bodhisattvatee kümneks tasemeks (sanskriti k. bhūmi):

  1. rõõmustav,
  2. plekitu,
  3. helendav,
  4. kiirgav,
  5. raskestivõidetav,
  6. silme ees olev,
  7. kaugeleulatuv,
  8. vankumatu,
  9. tark,
  10. dharmapilv.

Esimesele tasemele jõutakse pärast virgumismeele (sanskriti k. bodhicitta) tekkimist; kuuendal tasemel omandab bodhisattva arahandiks saamiseks vajaliku mõistmise ning jätkab bodhisattva tõotuse väel liikumist täiusliku buddhasuse poole. Kaheksandal tasandil ei saa bodhisattva enam tagasi langeda ning võib õpetamiseks valida erinevaid kehasid. Üheksandal tasandil valdab ta kõiki dharma aspekte ning kümnendal tasemel omandab ta võime ilmuda mitmes kehas korraga, et võimalikult paljusid olendeid aidata.

Ületavad toimingud[muuda | muuda lähteteksti]

Teed järgides teostavad bodhisattvad kuut ületavat toimingut (sanskriti k. pāramitā):

  • ületav annetamine (sanskriti k. dāna pāramitā);
  • ületav kõlblus (sanskriti k. śīla pāramitā);
  • ületav kannatlikkus (sanskriti k. kṣānti pāramitā);
  • ületav tarmukus (sanskriti k. vīrya pāramitā);
  • ületav mõtlus (sanskriti k. dhyāna pāramitā);
  • ületav mõistmine (sanskriti k. prajñā pāramitā).

Selline kuueliikmeline loetelu esineb paljudes mahajaana tekstides, muuhulgas "Ületava mõistmise suutrates" (sanskriti k. prajñapāramitā-sūtra) ja "Lootossuutras". Selleks, et viia ületavad toimingud vastavusse bodhisattvatee kümne tasemega, lisatakse "Kümne taseme suutras" (sanskriti k. Daśabhūmika-sūtra) neile kuuele veel neli:

  • ületav oskuslike vahendite valdamine (sanskriti k. upāya pāramitā);
  • ületav tõotus/püüdlus (saada buddhaks) (sanskriti k. praṇidhāna pāramitā);
  • ületav vägi (sanskriti k. bala pāramitā);
  • ületav teadmine (sanskriti k. jñāna pāramitā).

Buddhaloomus[muuda | muuda lähteteksti]

"Buddhaloomus" tähistab igas elusolendis peituvat võimet saada tulevikus buddhaks.[3] "Lootossuutra" kümnendas peatükis väidetakse, et buddhasus on kättesaadav kõikidele elusolenditele, ka nendele, kes on pannud toime eriti raskeid kuritegusid, nagu Devadatta. Sarnast ideed kannab ka õpetus tathāgatagarbha'st (sanskriti k. "nõndaläinu [=Buddha] loode/üsa").[4]

Ekayāna ehk ühe sõiduki õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Ekayāna õpetus esineb mitmetes mahajaana suutrates, muuhulgas "Lootossuutras", Śrīmālādevī siṃhanāda sūtra's, Tathāgatagarbha sūtra's, Aṅgulimālīya sūtra's ja Mahāparinirvāṇa sūtra mahajaana versioonis.

Hilisema päritoluga mahajaana koolkonna poolt koostatud "Lootossuutras" esineva ekayāna õpetuse kohaselt olevat Buddha õpetanud kolme virgumisele viivat teed, milleks on śrāvaka (sanskriti k. "kuulaja") tee, pratyekabuddha tee ja bodhisattvatee. Buddha õpetuse ülimaks sihiks selle kohasel olla ülima täieliku virgumise (sanskriti k. anuttarā saṃyaksaṃbodhi) ehk buddha seisundi saavutamine, milleni viib bodhisattvatee; kahte ülejäänud teed õpetatakse vaid nendele, kes ei ole kohe võimelised bodhisattvateed järgima. Sellest tulenevalt ei käsitleta seal ekayāna õpetuse kohaselt arahandi arengu ülempiirina: arahandid jätkavad oma teed bodhisattvatena kuni ülima täieliku virgumise saavutamiseni.[5] Antud õpetuses toodud seisukohad pole aga kooskõlas Buddha originaalõpetusega.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed mahajaana suutrad tekkisid ilmselt 2.-1. sajandil e.m.a., kuid väliselt eradliseisva vooluna võib mahajaanast rääkida ehk alates 4. sajandist m.a.j. Esimeste mahajaana suutrate loomisaega 2. sajandil e.m.a. – 2. sajandil m.a.j. nimetatakse varajaseks mahajaanaks. Kesk-mahajaanas 2.-5. sajand kujunesid välja filosoofilised koolkonnad. Hilis-mahajaanaks nimetatakse perioodi 6.-12. sajandini. Viimase perioodi üheks mõjukamaks tekstiks on Šāntideva "Bodhitšarjāvatāra", kuid sel ajal kujunes ka välja budistlik tantrism ehk vadžrajaana ja pandi kirja tantrad.

Meie ajaarvamise esimestel sajanditel levis budism peamiselt mahajaana kujul Hiinasse ja sealt edasi Koreasse, Jaapanisse ning Vietnami. 7. sajandil jõudis mahajaana budism Tiibetisse ja sealt Mongooliasse ning Venemaale.

Koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

India koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Madhjamaka[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Madhjamaka.

Madhjamaka (sanskriti k. "kesktee õpetus") koolkond keskendub eelkõige ületava mõistmise suutrate tõlgendamisele. Traditsiooniliselt peetakse koolkonna rajajaks Nāgārdžunat ja Ārjadevat. Madhjamaka koolkond jaguneb prasanghika ja svatantrika alakoolkondadeks. Tänapäeval esindab prasanghika koolkonna õpetust Tiibeti geluki koolkond.[1]

Joogatšaara[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Joogatšaara.

Hiina ja Jaapani koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Zen-budism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Zen-budism.

Zen (hiina k. chan) on Hiinas välja kujunenud mahajaana koolkond, mis keskendub vahetule mõtluskogemusele. Zeni õpetusliin algab Šākjamuni Buddhast, kes annab oma õpetuse edasi Mahākāśyapa’le, keda peetakse chan’i traditsiooni esimeseks India esiõpetajaks. 28. India esiõpetaja Bodhidharma (suri 532) tõi chan’i seadmuse Hiinasse ning temaga algab chan’i Hiina esiõpetajate liin. Pärast viiendat Hiina esiõpetajat Hongren’i (eluaastad 601–674) jagunes chan paljudeks harudeks.[6] Tänapäevani on säilinud kaks zeni koolkonda: sōtō ja rinzai.

Tiantai koolkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tiantai.

Tiantai (jaapani k. tendai ) on Hiinas välja kujunenud koolkond, mis keskendub "Lootossuutra" tõlgendamisele.[1]

Huayan'i koolkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Huayan.

Huayan'i on Hiinas välja kujunenud koolkond, mis keskendub „Lillevaniksuutra“ (sanskriti k. Avataṃsaka-sūtra) tõlgendamisele.[1]

Jingtu ehk puhta maa õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jingtu.

Jingtu ehk õnnemaa koolkond, ka puhta maa õpetus, keskendub piiritu valguse buddha Amitābhaga seonduvatele harjutamisviisidele. Puhta maa õpetuse järgijate eesmärgiks on ümbersünd Amitābha buddha puhtale maale (sanskriti k. Sukhāvatī, „õnnemaa“), kus tingimused buddha õpetuse järgimiseks on äärmiselt soodsad. Oluliseks harjutusmeetodiks on nian fo (jp nembutsu) ehk „buddha nime lausumine“, mis seisneb vormeli namo amituofo (jp. namu amida butsu) kordamises, samuti Amitābha ja Sukhāvatī kujustamine ning kogutud pälvimuste teistele pühendamine.[1][6]

Nichireni koolkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nichireni koolkond.

Vadžrajaana budism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vadžrajaana.

Pühakirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Andrew Skilton (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri. 
  2. Shanta Ratnayaka. "Theravaada bodhisattva ideaal". The Journal of the International Association of Buddhist Studies. Kasutatud 09.06.2017.
  3. 3,0 3,1 "Ida mõtteloo leksikon".
  4. Reeves, Gene (2008). The Lotus Sutra: A Contemporary Translation of a Buddhist Classic. Somerville: Wisdom Publications. ISBN 0-86171-571-3.
  5. Teet Toome (2008). Lootossuutra personoloogia. Tartu. 
  6. 6,0 6,1 Elli Feldberg (2013). Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus. Lk 139–140. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]