Mahajaana

Mahajaana (sanskriti keeles mahāyāna, 'suur sõiduk'; tiibeti keeles theg pa chen po; hiina keeles ⼤乘 dasheng; jaapani keeles daijō) on üks budismi peamistest suundadest theravaada ja vadžrajaana kõrval.

Mahajaana on koondnimetus budismi suundadele, mis tunnustavad Buddha õpetustena ka muid tekste peale Tripitaka. Pole olemas ühtset mahajaana õpetust. Need on avaldatud eri suutrates ja neid on erinevaid. Võrreldes varasematega pööratakse mahajaana koolkondades rohkem tähelepanu kaastundele ja eesmärgile aidata kannatustest vabaneda kõikidel olenditel.

Taust ja ülevaade

1. sajandist eKr kuni 1. sajandini pKr hakkasid Indias Buddha õpetuse järgijate seas esile kerkima teistsuguste suunitlustega õpetused, mis ei kuulunud varasemate koolkondade kaanonitesse. Need sisaldasid alternatiivseid ideid ning, pidades silmas olemasolevate koolkondade tõlgendusi, esitasid endi omi Buddha algse õpetuse taastamisena.

Nendes õpetustes hakati esile tõstma Buddha õpetuse universaalset iseloomu ja bodhisattva ideaali, kes eneses kaastunnet ja mõistmist arendades toimib kõikide olendite vabanemise nimel ja loobub nirvaanast, kuni pole aidanud sinna kõiki teisi. Olulisel kohal on ületavate toimingute ja bodhisattva kümne taseme õpetused.^[1]

Aja jooksul muutusid mahajaanalikud vaated aina populaarsemaks ja kogusid järgijaid ka ilmikute seas. Suurtest kloosterülikoolidest nagu Nālandā ja Vikramašīla said olulised rahvusvahelised kultuuri- ja haridusekesed. Mahajaana õpetused levisid ka Indiast väljapoole ja said seal valdavaks.

Mahajaana alustekstideks on mahajaana suutrad. 2.–5. sajandil kujunesid välja mahajaana filosoofilised koolkonnad, millest tähtsamad on madhjamaka ja joogatšaara. 6.–7. sajandist kuni 11.–12. sajandini kujunes vadžrajaana ehk budistlik tantrism, mida sageli loetakse omaette suunaks budismis.

1. – 2. saj hakkas budism mahajaana kujul levima Kesk- ja Sise-Aasias, kandudes sealt Ida-Aasiasse, pannes sellega aluse Hiina, Korea, Jaapani ja Vietnami budismile. 6.–7. sajansil algas mahajaana levik Tiibetis, mis pani aluse Tiibeti, Mongoolia, Mandžuuria, Burjaatia, Tõva ja Kalmõkkia budismile.

Tekkimine ja areng

Mahajaana tekkimise ja varasema arengu kohta on mitmesuguseid arvamusi.^[2]

Pärimuse kohaselt olevat teisel budismi suurkogul tekkinud lahkarvamused konservatiivse sthaviravaada ja liberaalsema mahasanghika suuna vahel, mille järel lagunes budistlik kogudus koolkondadeks, mida oli vähemalt 18. Mahasanghikast kujunenud mahajaana, misjärel olevat muid suundi hakatud nimetama halvustavalt hinajaanaks.

Teiste arvamuste kohaselt said mahajaanalikud suunad alguse hoopis ilmikute ehk upāsakate seast. Mõlemaid teooriaid peetakse praegu problemaatilisteks.^[3]

Mahajaana mõiste esineb varajastes mahajaana suutrates nagu "Ugraparipṛcchā Sūtra" jt, mis on säilinud vaid hiinakeelsete tõlgetena ning mille algupära ja loomise aeg on teadmata. "Mahajaana" ei tähenda selles suutras koolkonda, vaid hoolikalt jälgitavat bodhisattva teed budani.^[4] Varasemaks peetakse seda suutrat eelkõige seetõttu, et seal tunnustatakse ühtviisi nii arhati kui ka bodhisattva teed; hilisemates mahajaana tekstides peetakse bodhisattva teed kõrgemaks. Ka väärtustatakse selles suutras erakuna ehk üksinda praktiseerimist, mitte niivõrd koguduses ehk sanghas.

Varajasest mahajaanast ongi olemas vaid hiljem hiina ja tiibeti keelde tõlgitud tekstid, mahajaana suutrad, ning nende lingvistilise ja sisulise analüüsi põhjal saab koolkondade ajaloo kohta teha vaid teoreetilisi oletusi.

Varase mahajaana seisukohad

Varased mahajaana ideed puudutavad eelkõige nelja valdkonda, millest kõik on vaadeldavad reaktsioonina varaste koolkondade seas toimunud arengusuundadele.

Abhidharma õpetus. Ühed varasemad mahajaana suutrad, "Ületava mõistmise suutrad", eitavad abhidharmas esitatud väidet, et dharmadel (jagamatutel osakestel) on mingi viimase astme eksistents, reaalne iseolemine. Mahajaanas käsitletakse dharmasid olemuslikult tühjana, eriti selgelt väljendub see tühjusekontseptsioon Südasuutras.^[5]

Buddha staatuse teisenemine. Mahajaana loogika järgi ei tähendanud Buddha nirvaanasse vaibumine seda, et teda ei oleks enam tavainimese seisukohalt olemas, Buddha olemasolu on endiselt võimalik mõtluses tajuda näiteks teda kujustades. Lisaks hakati mahajaanas tunnustama oluliselt suurema arvu buddhade ja bodhisattvate olemasolu.^[5]

Ilmalike ja vaimulike vahekorra muutus. Mahajaanas rõhutatakse varasemate koolkondadega võrreldes enam ka ilmikute võimet vaimsel teel edusamme teha. Ilmikute võimekuse rõhutamise parimaks näiteks on majaperemehest bodhisattva Vimalakīrti, kellest jutustatakse "Vimalakīrti õpetuse suutras".^[5]

Oskuslikud vahendid. Mahajaanas on oluliseks kontseptsiooniks "oskuslikud vahendid" (sanskriti k. upāya), mis seisneb tõdemuses, et õpetamisviiside ja käitumisreeglite antav kasu on suhteline sõltudes vastuvõtja arengutasemest ning seetõttu on vajalik õpetust eri indiviididele kohandada.^[5]

Bodhisattva ideaal

Pikemalt artiklis Bodhisattva

Mahajaanas hakati bodhisattva teed nägema kõikide inimeste jaoks kättesaadava vaimse praktikana ja loodi oma süsteem selle teostamiseks. Bodhisattva soovib vabastada kannatustest kõik olendid ja teda iseloomustavad kolm omadust: sügav duaalsust ületav mõistmine, kõikehõlmav kaastunne ja virgumismeel (sanskriti bodhicitta).

Budaloomus

"Budaloomus" ehk budasus tähistab igas elusolendis peituvat võimet saada budaks. "Lootossuutra" kümnendas peatükis väidetakse, et budasus on kättesaadav kõikidele elusolenditele, ka nendele, kes on pannud toime eriti raskeid kuritegusid. Sarnast ideed kannab ka õpetus tathāgatagarbha'st (sanskriti k. 'nõndaläinu [=Buddha] loode/üsa').^[6]

Ekayāna ehk ühe sõiduki õpetus

Ekayāna õpetus esineb mitmetes mahajaana suutrates, muuhulgas "Lootossuutras", Śrīmālādevī siṃhanāda sūtra's, Tathāgatagarbha sūtra's, Aṅgulimālīya sūtra's ja Mahāparinirvāṇa sūtra mahajaana versioonis.

Hilisema päritoluga mahajaana koolkonna koostatud "Lootossuutras" esineva ekayāna õpetuse kohaselt olevat Buddha õpetanud kolme virgumisele viivat teed, milleks on śrāvaka ehk "kuulaja" tee, pratyekabuddha tee ja bodhisattva tee. Ülima täieliku virgumise (sanskriti k. anuttarā saṃyaksaṃbodhi) ehk buddha seisundi saavutamiseni viib selle kohaselt üksnes bodhisattva tee; kahte ülejäänud teed õpetatakse vaid nendele, kes ei ole kohe võimelised seda teed järgima. Arahandid jätkavad oma teed bodhisattvatena kuni ülima täieliku virgumise saavutamiseni.^[7]

Koolkonnad

India koolkonnad

Madhjamaka

Pikemalt artiklis Madhjamaka

Madhjamaka (sanskriti 'kesktee õpetus') koolkond keskendub eelkõige ületava mõistmise suutrate tõlgendamisele. Traditsiooniliselt peetakse koolkonna rajajaks Nāgārdžunat ja Ārjadevat. Madhjamaka koolkond jaguneb prasanghika ja svatantrika alakoolkondadeks. Tänapäeval esindab prasanghika koolkonna õpetust Tiibeti geluki koolkond.^[5]

Joogatšaara

Pikemalt artiklis Joogatšaara

Hiina ja Jaapani koolkonnad

Zen-budism

Pikemalt artiklis Zen-budism

Zen (hiina chan) on Hiinas välja kujunenud mahajaana koolkond, mis keskendub vahetule mõtluskogemusele. Zeni õpetusliin algab Šākjamuni Buddhast, kes annab oma õpetuse edasi Mahākāśyapa’le, keda peetakse chan'i traditsiooni esimeseks India esiõpetajaks. 28. India esiõpetaja Bodhidharma (suri 532) tõi chan'i seadmuse Hiinasse ning temaga algab chan'i Hiina esiõpetajate liin. Pärast viiendat Hiina esiõpetajat Hongreni (eluaastad 601–674) jagunes chan paljudeks harudeks.^[8] Tänapäevani on säilinud kaks zeni koolkonda: sōtō ja rinzai.

Tiantai koolkond

Pikemalt artiklis Tiantai

Tiantai (jaapani k. tendai ) on Hiinas välja kujunenud koolkond, mis keskendub "Lootossuutra" tõlgendamisele.^[5]

Huayan 'i koolkond

Pikemalt artiklis Huayan

Huayan 'i on Hiinas välja kujunenud koolkond, mis keskendub "Lillevaniksuutra" (sanskriti k. Avataṃsaka-sūtra) tõlgendamisele.^[5]

Jingtu ehk puhta maa õpetus

Pikemalt artiklis Jingtu

Jingtu ehk õnnemaa koolkond, ka puhta maa õpetus, keskendub piiritu valguse buddha Amitābhaga seotud harjutamisviisidele. Puhta maa õpetuse järgijate eesmärgiks on ümbersünd Amitābha buddha puhtale maale (sanskriti k. Sukhāvatī, 'õnnemaa'), kus on tingimused Buddha õpetuse järgimiseks eriti soodsad. Oluline harjutusmeetod on nian fo (jp nembutsu) – buddha nime lausumine, mis seisneb vormeli namo amituofo (jp. namu amida butsu) kordamises, samuti Amitābha ja Sukhāvatī kujustamine ning kogutud pälvimuste teistele pühendamine.^[5]^[8]

Nichireni koolkond

Pikemalt artiklis Nichireni koolkond

Vadžrajaana budism

Pikemalt artiklis Vadžrajaana

Pühakirjad

Vaata ka

Viited

↑ Ida mõtteloo leksikon: mahajaana
↑ Akira, Hirakawa (translated and edited by Paul Groner) (1993. A History of Indian Buddhism. Delhi: Motilal Banarsidass: p. 260.
↑ Drewes, David, Early Indian Mahayana Buddhism I: Recent Scholarship, Religion Compass 4/2 (2010): 55–65
↑ Nattier, Jan (2003), A few good men: the Bodhisattva path according to the Inquiry of Ugra: pp. 193–194
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 ^5,4 ^5,5 ^5,6 ^5,7 Andrew Skilton (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri.
↑ Reeves, Gene (2008). The Lotus Sutra: A Contemporary Translation of a Buddhist Classic. Somerville: Wisdom Publications. ISBN 0-86171-571-3.
↑ Teet Toome (2008). Lootossuutra personoloogia. Tartu.
↑ ^8,0 ^8,1 Elli Feldberg (2013). Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus. Lk 139–140.

[1] Ida mõtteloo leksikon: mahajaana

[2] Akira, Hirakawa (translated and edited by Paul Groner) (1993. A History of Indian Buddhism. Delhi: Motilal Banarsidass: p. 260.

[3] Drewes, David, Early Indian Mahayana Buddhism I: Recent Scholarship, Religion Compass 4/2 (2010): 55–65

[4] Nattier, Jan (2003), A few good men: the Bodhisattva path according to the Inquiry of Ugra: pp. 193–194

[:0-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 ^5,4 ^5,5 ^5,6 ^5,7 Andrew Skilton (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri.

[6] Reeves, Gene (2008). The Lotus Sutra: A Contemporary Translation of a Buddhist Classic. Somerville: Wisdom Publications. ISBN 0-86171-571-3.

[7] Teet Toome (2008). Lootossuutra personoloogia. Tartu.

[:2-8] 8,0 ^8,1 Elli Feldberg (2013). Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus. Lk 139–140.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]