Taola

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Taola ehk Eestimaa Budistlik Vennaskond oli Eestis aastatel 19821988 tegutsenud budistlik ühendus.

Bodhisatva Karl Tõnisson[muuda | muuda lähteteksti]

Budism Eestimaal sai alguse Karl Tõnissonist (1882–1962) ja tema õpilasest Friedrich Voldemar Lustigist (1912–1989). Tõnisson oli rahva hulgas tuntud eksootilise ja koloriitse kujuna ning sai rahva seas hüüdnimeks Paljasjalgne Tõnisson (tuntud ka vend Vahindra nime all).

Eestimaa budistlik vennaskond[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmiseks sündmuseks eesti budismi ajaloos võib pidada Eestimaa Budistliku Vennaskonna rajamist Vello Väärtnõu poolt 1982. aastal Tallinnas. Vennaskonna esmane eesmärk oli rajada Nyingmapa koolkond ja traditsioon Eestisse.

Nii taoistlik salakoolkond "Valge lootos" kui Nyingma koolkond on teineteist vastastikku mõjutanud aastasadade jooksul.

Väärtnõult pärineb väide, et Nyingmapa koolkond Hiinas on suurel määral mõjutatud taoismist ehk mõlemad koolkonnad on püüdnud pidevalt teineteist vormida.

Väärtnõu asutas Nõukogude okupatsiooni ajal ka Eestisse Astroloogia Seltsi, pidades kunstnik Jüri Arraku ateljees Tallinnas 1980–1982 loenguid astroloogiast.

Eesti budism ja Burjaatia[muuda | muuda lähteteksti]

Budistliku traditsiooni taastamise soov Eestis oli Väärtnõul juba 1970. aastatel, kuna Tõnissoni poolt Eestisse toodud gelukpa traditsioon oli kaotanud enda järgnevuse.

Sellest ka soov rajada Eestisse nyingmapa traditsioon (vana tõlgenduse järgi koolkond).

Kuna NSV Liidu territooriumil Nyingmapa koolkonna kloostreid polnud, oli ainus võimalus läheneda budismile gelukpa poolsest servast ja nii lõi Väärtnõu kontakti Burjaatias asuva Ivolga kloostriga. Ivolga klooster asub Ulan-Udest 36 km.

Eestimaa Budistliku Vennaskonna (Taola) rajamine oli vaid osa plaanist.

Sooviks oli ka rajada Eestisse Nyingmapa klooster, kus oleks võimalus saada budistlikku haridust.

Perspektiivis oli saata inimesi tulevikus õppima ka Aasiasse, kust oleks tagasi Eestimaale saabunud õpetatud laamad ja budistlikud haritlased.

Traditsiooni kohaselt alustati esimese stuupa ehitamisega, mis Väärtnõu juhendamisel püstitati kunstnik Jüri Arraku suvekodusse Pangarehele Saulepi külla. Ehituses osalesid kunstnik Jüri Arrak, Urve Arrak, Jaan Arrak, samuti literaat Jaanus Tamm. Ülemise osa, mis sümboliseerib Brahma taevaid, tegi Vigala Sass ehk Aleksander Heintalu, kes on rahva hulgas tuntud ravitseja ja maausuline.

Aastaid reisis Väärtnõu Burjaatia ja Eesti vahet, viibides Ivolga kloostris, õppis laamadelt keeli, filosoofiat kõike mida vaja, selleks et taastada budistlik traditsioon Eestimaal

Kloostris suhtusid laamad mõistvalt Väärtnõu fanaatilisse vaimustusse Ningmapa koolkonna vastu.

Väärtnõu külastas korduvalt ka Burjaatias asuvat püha mäge Alhanaid.

Budismi propageerimine kommunistide valvsa pilgu all[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu Väärtnõu ja Taola poolne budismi propageeriv tegevus toimus karmides nõukogude korra tingimustes.

Võimul olevad kommunistid ei lubanud ehitada ei kultuseobjekte (stuupad, templid jne), keelatud oli ka paljundada budismialaseid raamatuid.

Väärtnõu väidab, et vastavalt traditsioonile on Eesti budistidel olemas ka isiklik raevuka jumaluse kehastus, parun Roman Ungern von Sternbergi näol, millele lisas kinnitust tema eluloo uurimine kohapeal Burjaatias.

Budistlik kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Taola tegevuse eesmärgiks oli budistliku mõttelaadi ja ideede propageerimine Eestis.

Budistlik Vennaskond tegeles budismi alase kirjanduse tõlkimisega (inglise, vene, saksa, soome keelest), paljundas ja levitas suurel hulgal budismi teemal tõlkeid Eestis.

Tõlgiti kümneid raamatuid, mida paljundati ning levitati sadades eksemplarides, Asutati tolle aja kohta suur raamatukogu, enamik budistlike tekste pärines Burjaatiast. Kogu rituaalne instrumentaarium oli samuti Ivolgast toodud, kohapeal Eestis valmistati ainult palvetrummid enda tarbeks.

Läänest kirjanduse saamiseks kaasati välismaalt tuttavaid, kes tellimuse peale kohvritäite kaupa budistlikku kirjandust kohale tassisid, andes omapoolse panuse eesti budismi vundamendi ehitamisel.

Maaliti ja trükiti siiditrükis tankasid, hadakke, tehti burhaane (budistlike skulptuure). Arno Arrak oli esimene inimene Eestis, kes maalis klassikalisi thankasid Taolas. Siiditrükis tankasid tehti hulganisi ja suur osa neist veeti Burjaatiasse Ivolga kloostrisse.

Eestimaa esimene budistlik vennaskond asus Tallinnas Kadriorus ning sai rahva hulgas tuntuks Taola nime all, tegevliikmeid kutsuti taolasteks, Väärtnõud kui juhti ja õpetajat VanemTaolaseks.

Taolaste hulgas olid Arno Arrak, Jüri Saard, Tõnis Promet, Boris Saabas, Peep Paasian, Peeter Kaasik, Eke-Pärt Nõmm, Ants Luik ja teised. Külastas Taolat rahvas üle kogu Eesti ning külaliste hulgas olid esindatud ka Venemaa ja isegi välismaalasi.

.

Kõik nood inimesed andsid endapoolse panuse Eesti budismi taastamisel, rajamisel. Taola tegevust planeeris, organiseeris ja koordineeris Vello Väärtnõu.

Taola tegutses isetootliku, iserahastava, iseõppiva institutsioonina, töötati katlakütjatena, mis oli Nõukogude Eestis intelligentsi hulgas laialt levinud nähtus.

Taolas liikus palju usupooldajaid, näiteks mõned neist, kes tegelesid tõlkimisega: Tiina Hallik, Anu Rootalu, Enn Jaanson, Eve Pärnaste, Jaan Nõmm ja teised. Taola oli kogu enda tegutsemise vältel populaarne kooskäimise koht budalaste ja kultuuriinimeste hulgas.

Soome kirjanik Harri Sirola kirjutas Taolast ja tema juhist artikleid Soome ajalehtedes. Väärtnõu jutustatud lugudele, mis pärit vanglas istumise aegadest vanglatest ja laagritest, neid kasutas Harri Sirola enda romaanis "Kaksi kaupunkia".

Enda kirjutistes ajalehtedele mainib Sirola, et Tallinna Patarei vanglas pani Väärtnõu kõik kongikaaslased konspekte kirjutama, lugedes neile loenguid budismist, kristlusest ja islamist, selleks et inimesed tutvuksid maailma religioonidega. Samuti külvas ta retside hulgas huvi kultuuri ajaloo ja filosoofia kultuuri ajaloo kohta. Eriti populaarne oli vangide hulgas tiibeti astroloogia ja lood tiibeti folkloorist.

Stuupad kui traditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Intensiivne suhe oli Taolal ka Burjaatias asuva Ivolga kloostriga, kus taolased korduvalt käisid. Põhiliselt suheldi seal vanema põlvkonna laamadega, kes omakorda viibisid ka tihti vastu visiitidel Eestis. Ivolgasse veeti samuti Eestis (Taolas) valmistatud thankasid ja burhaane, mis olid seal väga hinnatud.

Võib öelda, et Burjaatia laamadel on hindamatu teene nii NSV Liidu kui ka Eesti budismi arengus. Ivolga kloostris kopeeriti käsikirju, tekste, pildistati kohutav hulk thankasid ja burhaane, kuid kahjuks võeti see slaididest ja mikrofilmidest koosnev hinnaline materjal ära KGB poolt, nii et nende saatus ja asukoht on tänaseni teadmata.

1984–1985 aastal ehitas Taola kolm stuupat Siim Jõesaarele kuulunud talu maadele Tuuru külas.

Põhitegevuseks oli Taolas õppimine ja enese harimine. Budistlikku haridust jagas Väärtnõu, keelelist baasi aitas luua keelemees ja orientalist Pent Nurmekund, kes oli ka Tartu Ülikooli orientalistika kabineti rajaja.

Erinevalt teistest tolle aja Tartu orientalistidest (Linnart Mäll, Maret Kark), kes suhtusid negatiivselt Taola tegevusse, ilmutas Pent Nurmekund tolerantsust budalaste suhtes, õpetades neile nii tiibeti kui vanamongoli keelt.

Lisaks Taolas toimuvatele keelte õpingutele käidi veel keeltekoolis lisa võtmas (inglise, saksa, prantsuse).

Rajamata kloostrid[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostri rajamiseks osteti talu Läänemaale ja projekti tulevasele kloostrile tegi arhitekt Leonhard Lapin.

Kloostri ehitamine jäi hilisemate poliitiliste aktsioonide tõttu pooleli, samuti jäi pooleli ja välja andmata esimene eestikeelne tiibeti keele õpik, mis Taolas kokku pandi.

ERSP loomise ajal olid Väärtnõu Taolas aktiivselt abiks Tiina Hallik, Anu Rootalu, samuti Eve Pärnaste, kes oli tol ajal veel budalane ning tegutses ka Taola sekretärina.

21. jaanuaril 1988 kirjutasid Väärtnõu eestvõttel ja takkakihutamisel 14 inimest alla ettepanekule luua ERSP.[viide?] Nende hulgas olid 1988. aasta seisuga budistid Vello Väärtnõu, Eve Pärnaste jt.

Pressikonverents Moskvas[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnes sensatsiooniline pressikonverents Moskvas, kus lääne maailm sai teada, et kommunismi kants NSVL laguneb ja selle katalüsaatorina toimis Eestis tol ajal budalaste taolaste seltskond. 30. jaanuaril 1988 organiseeris Väärtnõu Moskvasse akrediteeritud välismaa ajakirjanikele pressikonverentsi. Kohal olid New York Timesi, Washington Posti, Chicago Tribune'i jne lehtede esindajad, samuti USA telekompanii ABC jne. ERSP eesmärgiks oli luua Eestis uus sõltumatu iseseisev rahvusriik. Idee ja ettepanek saavutas suurt tähelepanu nii Idas kui Läänes, leides laialdast äramärkimist ja kommenteerimist tolle aegses lääne meedias. New York Timesi esilehel informeerib Philip Taubman ERSP dokumendist, mis kutsub moodustama esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus.

Kuna Väärtnõul puudus ligipääs kohalikule pressile (raadio, televisioon, ajalehed), kasutas ta oskuslikult selleks ära lääne pressi, et ideed vabadusest ja iseseisvusest Eestimaal inimesteni viia. [viide?]

Seoses kommunistliku süsteemi lõhkumisega olid taolased pidevalt KGB valvsa silma all Väärtnõult viidi ära suur kogus tiibetikeelseid tekste, thankasid, slaide ja käsikirju, isegi nõukogude miilitsat kasutati repressioonides Taola vastu.

Pressikonverentsi korraldamisega sai KGB-l mõõt täis ja sündmused arenesid edasi kiirelt. Taola oli korraldanud lendlehtede trükkimise ja levitamise enne Eesti Vabariigi 71. aastapäeva, samuti aastapäeva kaartide trükkimise.

6. veebruaril tegi KGB läbiotsimise Väärtnõu juures. Tehti ettepanek emigreeruda, ent Väärtnõu keeldus. 13. veebruaril 1988 saadeti ta KGB poolt NSV Liidust välja.

Ühiskondlik arvamus[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase aja kirjutised Eestis nõukogude lõpu perioodi elust räägivad Taolas inimeste varjumisest või budalaste peitumisest Nõukogude elu realiteedi koleduste eest.[viide?]

Poliitiline samm Taola poolt osutus õigeaegseks ja kommunistliku partei jaoks tapvaks.

Selle ajani võimatuna ja üle mõistuse ohtlikuna tundunud Eesti iseseisvuse idee muutus poole aasta pärast vastuvõetavaks massidele ja õige varsti ka ainuvõimalikuks.

Nii lõppes Eestimaa Budistliku Vennaskonna (Taola) aktiivne tegutsemise esimene periood 1988 Eestimaa pinnal.

Taola arhiiv, dokumendid, paberid on kahjuks suuremalt osalt kaotsi läinud.

Väärtnõu pakkus peale väljasaatmist Taola tekste, tekstide tõlkeid, raamatuid, fotosid ja arhiivimaterjale Tartu Ülikooli Orientalistika kabineti töötajale (Maret Kark), säilitamaks seda kui osa Eesti budisimi ajaloost, kuid M. Kark keeldus, tuues põhjuseks, et Tartu ülikooli Orientalistika kabinet ei tunne selliste asjade vastu huvi.[viide?]

Aastaid elas ja töötas Väärtnõu Aasias Himaalajas, külastades kloostreid ning intervjueerides ja filmides sealseid õpetajaid. Neis Aasias reisitud aastate kohta on tekkinud suur hulk ajaloolist ja huvitavat materjali Tiibeti budistide tegevuse kohta pärast Tiibetist emigreerumist.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]