Mahajaana suutrad

Allikas: Vikipeedia

Mahajaana suutrad on mahajaana budismi pühakirjad, mis ei kuulu Tipiṭaka'sse. Suutrate tegelasteks on enamasti Buddha, tema inimsoost järgijad ning bodhisattvad. Võrreldes Tipiṭaka suutratega on mahajaana suutrad tunduvalt mahukamad. Nende tegevustik võib toimuda nii tavalises maailmas kui ka ajaloolisest ajast ja kohast väljaspool seisvas arhetüüpsete kujude maailmas. Suutrates ei anta õpetust edasi mitte ainult ratsionaalsel ja loogilisel kujul, vaid ka värvikate mõistulugude ja kujutluspiltide kaudu.[1]

Uued suutrad ilmusid mitme sajandi jooksul alates 1. sajandist e.m.a kuni vähemalt kuuenda sajandini m.a.j. Varasemad mahajaana suutrad on kirja pandud kesk-indo-aarja keeles. Hiljem sai mahajaana suutrate peamiseks keeleks sanskrit. Osa tekste on säilinud ka kahe ülalnimetatud keele seguna, mida tuntakse budistliku hübriidsanskriti nime all. Tänapäevani on säilinud umbes 600 mahajaana suutrat.[1]

Suutrate päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Mahajaana suutrad ise väidatav, et tegemist on Buddha Šākjamuni algupärase õpetusega, mis anti edasi kõrgemal arhetüüpsemal olemise tasandil. Mitte-mahajaana koolkondade vaatevinklist ei ole mahajaana suutrad Buddha õpetuse osa. Tänapäeval on levinud ka kolmas seisukoht, mille kohaselt ei ole suutrad meile teada oleval kujul küll Buddha õpetatud, kuid kätkevad endas siiski autentset Buddha õpetust, mis jäi mingil põhjusel Tipiṭaka'st välja ning sai oluliseks alles mitu sajandit peale Buddha surma. Sellise vaateviisi järgi on Buddha õpetus orgaaniliselt arenev süsteem, kus uute tekstide lisandumine on loomulik ja vajalik, et muutuvas kultuurikontekstis kohaneda ning konkreetse inimese isikupäraste vajadustega sobituda. [1][2]

Ületava mõistmise suutrad[muuda | muuda lähteteksti]

Varasemad ületava mõistmise suutrad (skr Prajñāpāramitā-sūtra) kuuluvad esimeste mahajaana suutrate hulka, ning seega on ületava mõistmise suutrad avaldanud väga suurt mõju ka mahajaana kui terviku arengule. Kokku on meieni jõudnud umbes 30 Prajñāpāramitā-sūtra't. Prajñāpāramitā-sūtra'te üheks oluliseks ideeks on dharmaśūnyatā ehk dharmade (jagamatute osakeste) tühjuse kontseptsioon, mille järgi dharmadel ei ole lõplikku viimase taseme omaolekut, vaid nad on olemas ning kirjeldatavad vaid mingi süsteemi osadena.[1][2]

Kolm ületava mõistmise suutrat, "Teemantsuutra", "Südasuutra" ja "Ühetähesuutra", on eesti keelde tõlkinud Linnart Mäll ning need on avaldatud kogumikus "Budismi pühad raamatud 2" (2005, Tartu: Lux Orientis).

Teemantsuutra[muuda | muuda lähteteksti]

Suutra tegelik pealkiri on "Teemantvälguna lõikav ületava mõistmise suutra" (skr Vajracchedikā Prajñāpāramitā Sūtra), mis on Euroopa keeltes taandunud lühemaks "Teemantsuutraks". Suutra pealkiri viitab suutra eesmärgile: purustada teemantvälguna inimese harjumuspärane eksiarvamustest koosnev mõttemuster, kasutades selleks paradoksaalset loogikat ning tekitada inimeses [tavaloogikat ja arusaamu] ületav mõistmine kui teadvuse kõrgem võimalik seisund.[2]

"Teemantsuutra" esimese hiinakeelse tõlke tegi viiendal sajandil Kumārajīva, suutra ise ilmus tõenäoliselt II-IV sajandil.[2] "Teemantsuutra" 11. mail 868 trükitud hiinakeelset versiooni loetakse kõige varajasemaks tervikuna säilinud trükitud raamatuks.

"Teemantsuutra" eesti keelde tõlkinud Linnart Mäll kirjutab suutra kommentaariks: "Sisu ja vormi poolest tundub "Teemantsuutra" Euroopa lugejale esialgu harjumatuna. See tunne hajub, kui mõistame, et suutras ei taheta üldse midagi tõestada, midagi väita. Tema eesmärgiks on vabastada teadvus mõistete ja sõnade orjusest, näidata, et sõnad ja ideed ei tohiks olla inimeste peremehed. Ometi ei propageeri "Teemantsuutra" ka totaalset nihilismi või anarhismi. Tema loogika ei vastanda A-le Ā-d (mitte-A-d). A on ikka A, seda on ta aga vaid selle tõttu, et ta on samal ajal ka Ā. Seega on nii dogmatismil kui ka nihilismil jalad alt löödud. Muud suutra ei taotle. [...] Asju ja nähtusi on vaja kirjeldada, kuid ükski kirjeldus ei ole lõplikult adekvaatne. Veel enam on see nii, kui räägib Buddha, ja Buddhat kuulama tulnud inimesed püüavad kuuldut edasi rääkida või seda isegi kirja panna. Sellepärast on ka siin suutras esitatu mitte lõplik tõde, vaid võimalus edasi mõelda."[2]

Südasuutra[muuda | muuda lähteteksti]

"Südasuutra" on üks lühemaid ületava mõistmise tekste. Suutrast on säilinud kaks versiooni – pikem, mille puhul on säilinud traditsiooniline suutravorm, [2]ning lühem, mis on au sees Hiinas ja Jaapanis.

Suutras palub arhat Śāriputra bodhisattval mahāsattval Avalokiteśvaral selgitada Ületavat Mõistmist, mispeale Avalokiteśvara annab õpetuse tühjuse (skr śūnyatā) olemuse kohta. "Südasuutrast" pärinevad õpetusread "Kuju on tühjus, tühjus ongi kuju; tühjus ei ole kujust eraldi, kuju ei ole tühjusest eraldi. Mis on kuju, see on tühjus, mis on tühjus, see on kuju. Nõnda on ka tunne, mõiste, kujutlused ja teadvus tühjus."[3]

Lootossuutra[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Lootossuutra.

„Lootossuutra“ (skr Saddharma-puṇḍarīka-sūtra, tõlkes "Tõelise seadmuse valge lootose suutra") on kogu Ida-Aasia populaarsemaid budistlikke tekste, mis kätkeb õpetust upāya’st ning sätestab arhati, bodhisattva ja pratyekabuddha vahekorra, seega ka mahajaana positsiooni mitte-mahajaana koolkondade suhtes. Suutra õpetab, et virgumine on kättesaadav kõikidele elusolenditele, neis peitub buddhaloomus, mis on ühest küljest võime saavutada buddhasus ning samas ka olendi algne, rikkumata ja puhas olemus.[4] Eriti mõjukas on "Lootossuutra" Hiina ja Jaapani budismis.

"Lootossuutra" tekkeaeg on 100 e.m.a – 100 m.a.j. See on kahest osast koosnev liittekst, millest esimene puudutab upāya't ning ekayāna't ning teine Buddha elu. Upāya ehk "oskuslikud vahendid" on suutra keskne teema ning see kirjeldab, kuidas Buddha oma õpetust vastavalt kuulajaskonna vaimsele võimekusele kohandab. Seega sõltub õpetuse väärtus selle mõjust õpilase meelele. See idee sai mahajaanas väga oluliseks ning seda kasutatakse erinevates suutrates kätketud õpetuste ühtseks tervikuks sidumiseks ning suutrates leiduvate vastuolude selgitamiseks: suutrad õpetavad eri tasemega tõdesid, mis on mõeldud erineva valmisolekuga kuulajatele.[1]

Ekayāna ehk „ühe tee“ õpetus kinnitab, et kolm yāna’t – śrāvaka-yāna („kuulaja tee“ ehk mitte-mahajaana tee), pratyekabuddha-yāna („buddha iseendale“, nende tee, kes jõuavad üksinda virgumisele ega õpeta teisi), bodhisattva-yāna – ei kujuta endast erinevatele eesmärkidele viivaid teid, vaid on kõik ühe ja sama yāna avaldused, milleks on mahajaanale omane bodhisattva-yāna, mis kätkeb endas kuut ületavat toimingut ning viib lõpliku buddhasuseni. Ülejäänud kaks yāna’t on Buddha upāya’d ehk erineva vaimse suutlikusega inimeste jaoks loodud kohandused.[1]

11. peatükis ilmub buddha Prabhūtaratna, kes annab teada, et tegemist ei ole uue suutraga, vaid loendamatud buddhad on seda loendamatute aegkondade jooksul ikka ja jälle kuulutanud. Tema ilmumine annab ka tunnistust sellest, et ühel ja samal ajal saab ühes paigas olla mitu buddhat korraga, mis vastandub varasemale vaatele, mille järgi saab ühes maailmasüsteemis olla korraga vaid üks buddha. Lisaks kinnitab Prabhūtaratna ilmumine, et buddha parinirvaana ei muuda teda juurdepääsmatuks, kuna Prabhūtaratna vaibus nirvaanasse juba loendamatuid aegkondi tagasi.[1]

Suutras leidub palju värvikaid ja kaasahaaravaid mõistulugusid ning dramaatilisi võrdpilte, mille kaudu õpetust edasi antakse. Need lood on ka tavainimesele lihtsasti mõistetavad ning see võibki olla suutra tohutu menukuse üheks põhjuseks.

Hiina tiantai koolkonnas peetakse „Lootossuutrat“ Buddha ülimaks kõikehõlmavaks õpetuseks. [5]Väidetavalt oli tegu eelviimase suutraga, mida Buddha enne parinirvaanasse vaibumist kuulutas. "Lootossuutrale" keskendub ka tiantai koolkonna Jaapani versioon tendai, samuti Jaapani nichireni koolkond, kus oluliseks harjutusviisiks on vormeli "Pühendan end Lootossuutrale" (jp Nam-myoho-renge-kyo) retsiteerimine.

"Lootossuutra" on oluline ka muudes mahajaana koolkondades, kuid ei oma seal keskset positsiooni.

Õnnemaa suutrad[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Õnnemaa suutrad.

Õnnemaa suutrad (ka puhta maa suutrad, skr sukhāvatī-vyūha suutrad) on eriti olulised jingtu ehk õnnemaa (puhta maa) koolkonnas.[1]

Õnnemaa suutrad (ka puhta maa suutrad, skr sukhāvatī-vyūha suutrad) kirjeldavad punase Buddha Amitābha (tõlkes "Mõõtmatu Valgus") puhastatud buddhavälja ehk puhast maad. Bodhisattva Dharmākara annab 46 tõotust, millega ta lubab rajada puhta maa, kus olendid saaksid erakordselt hõlpsasti Buddha õpetust järgida. Bodhisattva Dharmākara täidab oma tõotused, temast saab Buddha Amitābha ning tema puhas maa kannab nime Sukhāvatī ehk "Õnnemaa".[1]

Olendid saavad Sukhāvatī'sse ümber sündida ennast Buddha Amitābha'le pühendades, Amitābha nime korrates ning Sukhāvatī'd kujustades.[1]

Õnnemaa suutrad on eriti populaarsed Hiina ja Jaapani puhta maa koolkondades, kuid Amitābha kultus on levinud ka mujal, Amitābha't mainib juba mahajaana tuntuim teoreetik Nāgārdžuna, keda Hiinas peetakse ka puhta maa koolkonna esimeseks esiõpetajaks.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Skilton, A. 2012. Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri. lk 95–104.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Mäll, Linnart (tõlk) 2005. Budismi pühad raamatud 2. Tartu: Lux Orientis lk 157–197.
  3. Mäll, Linnart (tõlk) 2005. Budismi pühad raamatud 2. Tartu. Lux Orientis. lk 105–107.
  4. Feldberg, Elli. 2013. Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 134.
  5. Skilton, A. 2012. Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri, lk 159

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]