Budism Hiinas

Allikas: Vikipeedia

Hiinas on levinud valdavalt mahajaana budism.

Kronoloogiline ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi jõudmine Hiinasse[muuda | muuda lähteteksti]

Budism jõudis Hani dünastia aegsesse Hiinasse meie ajaarvamise 1. sajandil Siiditeed mööda rändavate kaupmeeste ja munkade vahendusel. Erinevalt Kagu-Aasiast ja Tiibetist oli Hiinas juba enne budismi saabumist välja kujunenud kõrgetasemeline kultuur koos keeruka konfutsiaanliku riigiaparaadi ja kohalike filosoofiatraditsioonidega. [1][2][3]

Budism Hiinas 1.–3. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi esimene arengujärk Hiinas hõlmab Hani dünastia teise poole, Kolme riigi ja Lääne-Jin’i (265–316) aega.

Esimesel kolmel sajandil avaldas budism Hiina usuelule vähe mõju. Budism levis põhiliselt mitte-hiinlastest siseaasialaste seas, kes tegelesid lääne kaubateede kaudu sisse voolanud budistlike tekstide tõlkimise ja uurimisega. Hiinlastest koosnev haritud ülemkiht budismi vastu huvi ei tundnud.[1][2]

Esimesed hiina keelde tõlgitud tekstid keskendusid pigem budistlikule mõtluspraktikale kui teoreetilis-filosoofilisele õpetusele, tõlgitud mitte-mahajaana kirjutised käsitlesid põhiliselt meele valitsemise, hingamise ja kirgede maha surumise tehnikaid. Budistlikud mõtlusharjutused sobisid hästi kokku taoistlike huvidega füüsilis-vaimsete alkeemiatehnikate vastu; enne hiinakeelse budistliku terminoloogia väljakujundamist kasutati tekstide tõlkimisel suures osas taoistlikke mõisteid. Budismi peetigi Hiinas esialgu taoismi osaks.[1][2]

Budism Hiinas 4.–6. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Budismi teine oluline arengufaas Hiinas algas 320. aastate paiku, kui impeeriumi põhjaosa langes hunnide võimu alla, ja hõlmab Ida-Jin’i (317–420) ning Lõuna ja Põhja dünastiate (420–589) aega. Hiina killustus ning kuni 6. sajandini oli keisririik jagatud paljude väiksemate valitsejate vahel: Põhja-Hiinas valitsesid mitmed välismaised (turgi, mongoli, tiibeti) hõimud, Lõuna-Hiinas olid võimul hiinlaste dünastiad.[1][2]

Põhja-Hiinas, kus valitsesid võõramaised dünastiad, kogus budism järgijaid, olles vastukaaluks hiinlaste ülimuslikkust rõhutavale konfutsianismile. Kuninglikku soosingusse sattunud budism allutati keskvõimu kontrollile. Jätkus indiapärase budismi sissevool, millega kaasnes ulatuslik pühakirjade tõlkimine; õpetaja Kumārajīva eestvedamisel said hiinakeelse kuju paljud mõjukad mahajaana tekstid, nende hulgas „Puhta maa suutrad“, „Lootossuutra“ (sanskriti k. Saddharma-puṇḍarīka-sūtra) ja „Vimalakīrti suutra“ (Vimalakīrti-nirdeśa-sūtra). Tänu neile tõlgetele tutvus Hiina avalikkus põhjalikumalt mahajaana, eriti madhjamaka koolkonna õpetusega.[1][2]

Võõrvallutajatest puutumata Lõuna-Hiinas hakkas Hiina haritlastest ülemkiht esmakordselt budismi vastu huvi tundma. Äralõigatus varasematest Sise-Aasia kaudu toimunud läänepoolsetest kultuurikontaktidest vähendas budismi India päritolu rõhutamist, mis muutis selle hiinlastele vastuvõetavamaks ning viis esimest korda kohalike budismivormide tekkeni, kus budistlikud õpetused olid põhjalikumalt Hiina mõttelooga segunenud. Muuhulgas hakati Laṅkāvatāra-sūtra’le tuginedes pidama vinaja reeglistiku osaks ranget taimetoitlust.[2]

Umbes 400. aasta paiku oli Lõuna-Hiinas juba ligikaudu 2000 kloostrit. Mungad, kellest paljud olid kõrget päritolu või sünnipäralt suisa valitsejasuguvõsast, propageerisid budismi ka õukonnas. Juba 381. aastal andis keiser Xiaowu budismile oma ametliku nõusoleku ning hakkas ise sangha pühendunud ilmikliikmeks. Kuuendal sajandil valitsenud keiser Wu keelustas budistiks hakates taoismi ning loomade ohverdamise. Samal ajal saabus Hiinasse ka chan’i koolkonna rajaja õpetaja Bodhidharma.[1][2]

Budism Hiinas 6.–9. sajandil ning hiinapäraste koolkondade kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina budismi kolmas arenguetapp langes kokku põhja ja lõuna alade taasühendamisega Sui (581–618) ja Tangi (618–907) dünastiate ajal. Algas põhja ja lõuna budismisuundade segunemine. Seda perioodi peetakse Hiina budismi kuldajaks, mil kerkisid esile paljud tuntud koolkonnad nagu tiantai, huayan ja chan ning mil Buddha seadmus avaldas Hiina kultuurile suuremat mõju ning võitis ühiskonnas rohkem poolehoidu kui eales varem või hiljem.[1][2]

Tangi keisrid pidasid end põlvnevaks Laozi’st ning eelistasid taoismi, kuid mitmed toetasid ka budismi kui oma alamate seas levinud õpetust. Tangi ajastul valitses enamasti usuline sallivus ja mitmekesisus; Hiinasse jõudsid teisedki välismaised usundid, näiteks islam. Budism oli keskvõimu kontrolli all: valitsejad lasksid ehitada uusi templeid, kuid soovisid samas vähendada templite jõukust ja sõltumatust.[1]

Budismi, eriti huayan’i suureks toetajaks oli ka Hiina ainus naismonarh Wu Zhou. Konfutsianistliku õpetuse kohaselt ei oleks naine tohtinud riiki juhtida, budistlik sugude vahel mitte vahet tegev traditsioon aitas aga keisrinna võimu legitimeerida. Wu’d hakati pidama tulevase Buddha Maitreja kehastuseks ning seetõttu troonile sobivaks.[1]

Tangi dünastia ajal soodustas budismi levikut ka trükikunsti leiutamine 8. sajandil; vanim meieni säilinud dateeritud trükiteos on 868. aastast pärinev „Teemantsuutra“ (skr Vajracchedikā-prajñāpāramitā-sūtra) hiinakeelne tõlge.[1]

Aastal 645 tõi palverändur Xuanzang Indiast naastes Hiinasse joogatšaara (hn faxiang) koolkonna. Xuanzang rändas 16 aastat Indias õppides Nālandā kloosterülikoolis ning külastades budistlikke keskusi üle kogu India. Keisri toetusel õnnestus tal Indiast kaasa toodud 600st budistlikust tekstist 76 hiina keelde tõlkida. Hoolimata mahukast tõlketööst ei jäänud faxiang’i koolkond kuigi kauaks püsima, kuna selle vaimsus oli hiinlaste jaoks liialt analüütiline ja indiapärane. Kuigi faxiang’i koolkond hääbus, elab Xuanzangi elutöö edasi teiste koolkondade õpetustes ning nende kasutatavas hiinakeelses budistlikus terminoloogias.[1][4]

Tantristlik budism jõudis Hiinasse kolme India munga vahendusel 8. sajandil, kuid ei saavutanud märkimisväärset edu.[2]

Hiina budismi hiline arenguetapp[muuda | muuda lähteteksti]

Hiina budismi viimase arenguetapi alguseks loetakse aastat 845, mil algas taoismi pooldajast keisri Wuzongi poolne budistide tagakiusamine. Tiantai ja huayan’i koolkonnad hääbusid, tõenäoliselt seetõttu, et nende säilimine sõltus spetsialiseerunud kloostrimunkadest, kes aga keiserliku repressiooni all kõige rängemalt kannatasid. Chan ja jingtu ehk puhta maa koolkond, millel oli rohkem järgijaid ka lihtrahva hulgas, säilisid ning taastusid aegamööda. Budism pidi leidma endale koha aina enam konfutsianiseeruvas ühiskonnas konfutsianismi ja taoismi kõrval; lihtrahva hulgas ka kõigi kolme sünkretistliku seguna.[2]

Lühikese mongolite  valitsemisaja jooksul 1271–1368 tutvusid põhjapoolne Jini ja lõunapoolne Songi õukond ka Tiibeti tantristliku vadžrajaana budismiga. Pärast mongolite mõju hääbumist jätkas Qingi dünastia Tiibeti tantristliku budismi geluki haru toetamist, kuid see jäi siiski vaid keiserliku õukonna kultuseks.[2]

Õpetuse rõhuasetuse muutused ja uued tõlgendused[muuda | muuda lähteteksti]

Õpetuste süstematiseerimine ja pan jiao süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Üks probleem, millega Hiina budistid silmitsi seisid, oli tekstilise materjali tohutu sissevool kõikidest budismi arenguetappidest ja koolkondadest. Tervikpildi loomiseks oli tarvis paigutada kõik need õpetused ühtsesse hierarhilisse süsteemi (pan jiao süsteem). Koolkonniti jõuti aga erinevate järeldusteni: „Lootossuutrale“ pühendunutest kujunes välja tiantai, Avataṃsaka-sūtra’le pühendunutest huayan’i koolkond.[1][2]

Teistsugune lähenemine asetas ennast väljapoole skolastilisi vaidlusi ning pani suuremat rõhku otseselt meeleharjutustega tegelemisele. Selle suuna mõjukaimateks esindajateks on chan ja jingtu ehk puhta maa koolkond.[2]

Taimetoitluse olulisus[muuda | muuda lähteteksti]

Tuginedes mahajaana suutratele, eriti chan'i koolkonnas olulise Laṅkāvatāra-sūtra 16. peatükile peetakse Hiina budismis taimetoitlust budistlike käitumisjuhiste lahutamatuks osaks nii munkade kui ka ilmalike jaoks. Taimetoitlus käsitletakse ka Mahāparinirvāṇa-sūtra mahajaana versioonis ja Aṅgulimālīya-sūtra’s.

Koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuendal kuni üheksandal sajandil kerkisid esile kaheksa koolkonda:

  • lüzong (律宗, lǜzōng), asutanud Daoxuan (道宣, Dàoxuān, 596–667).
  • sanlun (三論宗, sānlùnzōng), ehk "kolme traktaadi koolkond", asutanud Jizang (吉蔵, Jízàng, 549–623); hiinapärane madhjamaka.
  • faxiang (法相宗, fǎxiàngzōng), tuntud ka kui weishi (唯識宗, wéishízōng), asutanud Xuanzang (玄奘, Xuán Zàng, 596–664); hiinapärane joogatšaara.
  • mizong (密宗, mìzōng), asutanud Amoghavadžra (不空, Bùkōng, 705–74); tantra hiinalik kuju.
  • huayan (華嚴宗, huáyánzōng), asutanud Du Shun (杜順, Dù Shùn) (557–640). Koolkond on ühenduslüliks joogatšaarale ja tantrale, keskendub „Lillevaniksuutra“ (skr Avataṃsaka-sūtra) tõlgendamisele.
  • tiantai (天台宗, tiāntáizōng), asutanud Zhiyi (智顗, Zhìyǐ, 538–597); koolkond keskendub "Lootossuutra" tõlgendamisele.
  • jingtu (淨土宗, jìngtǔzōng), asutanud Shandao (善導, Shàndǎo). Jingtu ehk õnnemaa koolkond, ka puhta maa õpetus, keskendub piiritu valguse buddha Amitābhaga seonduvatele harjutamisviisidele. Puhta maa õpetuse järgijate eesmärgiks on ümbersünd Amitābha buddha puhtale maale (sanskriti k. Sukhāvatī, „õnnemaa“), kus tingimused buddha õpetuse järgimiseks on äärmiselt soodsad. Oluliseks harjutusmeetodiks on nian fo (jp nembutsu) ehk „buddha nime lausumine“, mis seisneb vormeli namo amituofo (jp. namu amida butsu) kordamises, samuti Amitābha ja Sukhāvatī kujustamine ning kogutud pälvimuste teistele pühendamine.
  • chan (禪宗, chánzōng), koolkond rõhutab vahetut meeleharjutustega tegelemist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Elli Feldberg. (2013). Meel ongi Buddha: Mazu jutlused ja ütlused. Tallinn: TLÜ Kirjastus. 
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Andrew Skilton. (2012). Budismi lühiajalugu. Tallinn: Koolibri. 
  3. "Timeline of Chinese History and Dynasties". Kasutatud 11.12.2016.
  4. "Ida mõtteloo leksikon".