Sinivaal

Allikas: Vikipeedia
Sinivaal
Faroe stamp 402 blue whale (Balaenoptera musculus) crop.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Vaalalised Cetacea
Sugukond: Vaguvaallased Balaenopteridae
Perekond: Sinivaal Balaenoptera
Liik: Sinivaal
Ladinakeelne nimetus
Balaenoptera musculus

Sinivaal (Balaenoptera musculus) on vaguvaallaste sugukonda sinivaala perekonda kuuluv vaal, suurim kiusvaalaline ja suurim kunagi Maal elanud imetaja.

Mõnede väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom. Sinivaal on kuni 33 meetrit pikk ja kaalub kuni 150 tonni. Isasloom on emasest tavaliselt väiksem. Suurim isend mõõdeti 1909, pikkuseks saadi 33,6 meetrit.

Tema ladinakeelne nimi musculus tähendab 'lihaseline', kuid juhtumisi ka 'hiireke'.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinivaal elab kõikides maailmamere avaosades, välja arvatud rannikumeres ja troopilistes vetes.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused.

Tal ei ole hambaid, vaala suus on kiused nagu omamoodi lamellkardin.

Hinnanguliselt võib sinivaal elada 80 aastat vanaks, aga see ei ole täpselt teada, sest vaalasid on hakatud individuaalselt jälgima alles hiljaaegu. Kindla peale on teada, et Vaikse ookeani kirdeosas elas üks sinivaal 34 aastat.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinivaal toitub antarktilistes vetes hiilgevähilistest (krillist), arktilistes vetes väiksematest koorikloomadest. Ta sööb ka aerjalalisi ja muud zooplanktonit. Täiskasvanud sinivaal võib süüa kuni 40 miljonit krilli päevas. Vaal toitub aladel, kus krille kõige rohkem leidub, ja sööb neid päevas kuni 3,6 tonni. Koos krilliga neelab ta kalmaare, koorikloomi ja väikseid kalu, aga sihilikult ta neid ei söö. Sinivaala päevane energiavajadus on umbes 1 500 000 kcal. Päeval toitub ta rohkem kui saja meetri sügavusel, öösiti veepinnal.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isendid hoiduvad üksinda, harvem kahe-kolmekaupa.

Lühikest aega võib sinivaal ujuda kiirusega kuni 40 km/h, arendades selleks võimsust 500 hj. Sukeldumisrekordiks on täheldatud 36 minutit, 20 minutit kestev sukeldumine on sagedane, 10 minutit on keskmine.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emane sinivaal saab suguküpseks 4.–5. eluaastal, isane 8.–10. eluaastal.

Emane sünnitab 2–3 aasta tagant 6–8 meetri pikkuse järglase. Vaalapoeg imeb päevas umbes 90-200 liitrit emapiima. Sündides kaalub vaal umbes 2,7 tonni – sama palju kui täiskasvanud jõehobu. Järglast on tarvis imetada 7–8 kuud ja selle aja jooksul kasvab ta poole pikemaks. Iga päev joob väike vaal 400 liitrit piima ja võtab päevas juurde 90 kg. Poolteiseaastane vaal on juba 20 meetrit pikk.

Vaenlane, vaalaküttimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinivaala ainus looduslik vaenlane on mõõkvaal. Uuringu järgi kannab veerand sinivaaladest mõõkvaalade rünnakuis saadud arme. Kuna mõõkvaalad sinivaalu nii sageli ründavad, siis järelikult peavad need rünnakud vahel vilja kandma, aga kui suur osa rünnakutest mõõkvaalale edukalt lõpeb, on teadmata.

Vaalaküttimise tagajärjel vähenes sinivaalade arv ligikaudu 200 000-lt (1930) umbes 1000-le (1965), kuni 1966. aastal sinivaalade püük keelati. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000 ja nende arv kasvab aeglaselt.

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]