Rüoliit

Allikas: Vikipeedia
Rüoliiditüki poorne ehk vesikulaarne pind
Kvartsi ning kaaliumpäevakivi fenokristallidega porfüürilise struktuuriga rüoliit ehk kvartsporfüür

Rüoliit (vanakreeka keeles ῥύαξ 'vool' + λίθος 'kivi') on tardkivim, happelise (ränirikka) koostisega purskekivim. Vastavalt TAS-diagrammile peab rüoliit sisaldama vähemalt 69% ränidioksiidi.

Keemiliselt koostiselt on rüoliit ja graniit sama koostisega kivimid. Erinevus on struktuuris: graniit süvakivimina on jämedakristalliline (faneriitne), rüoliit purskekivimina aga peenekristalliline. Rüoliidile sarnase koostisega on ka pimss ja obsidiaan.

Rüoliidi kõige levinumad lisamineraalid on biotiit ja küünekivi.

Rüoliidi pind võib olla igasugune: nii klaasjas, afaniitne kui porfüüriline, kuid ta on tihti vesikulaarse tekstuuriga ehk sisaldab palju väikseid tühikuid. See tuleneb sellest, et ränirikka koostisega kivimid on väga suure sisehõõrdega (viskoossed), mistõttu ei vabasta nad gaase kuigi hõlpsasti. Tühemikud ongi avad, mille sisse on kogunenud magmast vabanenud gaas. Tekstuuri tõttu on ka rüoliidi murdejälg ebaühtlane, krobeline.

Rüoliit koosneb peamiselt kvartsist, leelispäevakivist ja plagioklassist (vt QAPF-diagramm). Ta on suure kvartsi- ja kaaliumpäevakivisisalduse tõttu heledat värvi. Levinud on valged, punakad, hallid, rohekad ja pruunikad toonid. Porfüürilise rüoliidi korral esineb peenes põhimassis jämedamaid fenokristalle.

Kuna rüoliit sisaldab eriti palju räni ning vähe rauda ja magneesiumi, siis moodustab rüoliit sulades eriti viskoosseid ja väga polümeriseerunud laavasid. Rüoliiti võib sageli kohata bretšades, nekkides ja daikides.

Kui rüoliit jahtub nii kiiresti, et selles ei jõua kasvada kristallid, mis moodustaksid loodusliku klaasi, siis nimetatakse tekkinud mineraali obsidiaaniks ehk vulkaaniliseks klaasiks. Ehkki rüoliit on hele, on obsidiaan sageli tume, pruun või isegi must. Aeglasel jahtumisel tekivad laavas mikroskoopilised kristallid ja tulemuseks on niisugused struktuurid nagu suunatud tekstuur, sfäroliitne struktuur ja poorne struktuur.

Mõned rüoliidid on vesikulaarse struktuuriga pimsid. Need tekivad siis, kui purse toimub vee all.

Paljud rüoliidilademed on plahvatusohtlikud ning võivad sisaldada tefrat, tuffi või ignimbriiti.

Keskmise ilma veesisalduseta rüoliidi koostis oksiidsel kujul massiprotsentides on järgmine:

SiO2 TiO2 Al2O3 Fe2O3 FeO MnO MgO CaO Na2O K2O P2O5
73,95 0,28 13,48 1,50 1,13 0,06 0,40 1,16 3,61 4,37 0,07

Numbrid on keskmistatud 670 analüüsitud rüoliiditüki alusel.[1]

Rüoliit mikroskoobi all. Vulkaaniline klaas on kristalliseeruma hakates moodustanud sfäroliitse struktuuriga kogumikke. Vesiikuleid katavad sekundaarse tekkega kvartsi mikrodruusid. Peamised fenokristallid on kvarts ja kaaliumpäevakivi.

Nimetuse "rüoliit" võttis kasutusele saksa rännumees ja geoloog Ferdinand von Richthofen pärast oma ekspeditsioone Kaljumäestikku 1860. aastatel.

Rüoliiti kasutatakse teekatteks ja ehitusel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. R. W. Le Maitre, 1976. The chemical variability of some common igneous rocks. J. Petrol. 17:589–637.