Maa (planeet)

Allikas: Vikipeedia
The Earth seen from Apollo 17.jpg
Maa – pildistatud Apollo 17 pardalt
Fotol on Aafrika, Antarktika ja Araabia poolsaar.
Pilt on tehtud Kuule suunduvalt kosmoselaevalt Apollo 17
(7. detsembril 1972.)
Andmeid Maa kohta
Orbiidi pikem pooltelg 149 597 887 km
Orbiidi ekstsentrilisus 0,0167
Periheel 147 098 074 km
Afeel 152 097 701 km
Tiirlemisperiood 365,256 päeva
Keskmine orbitaalkiirus 29,783 km/s
Suurim orbitaalkiirus 30,287 km/s
Väikseim orbitaalkiirus 29,291 km/s
Kaaslane 1 (Kuu)
Ekvatoriaalne diameeter 12 756,270 km
Polaarne diameeter 12 713,500 km
Maa keskmine diameeter 12 745,591 km
Maa keskmine raadius 6372,795 km
Maaellipsoidi lapikus 1:298,252 747 25
Ekvatoriaalne ümbermõõt 40 075,004 km
Polaarne ümbermõõt 39 940,638 km
Maa keskmine ümbermõõt 40 041,455 km
Pindala 510 065 284,702 km2;
Ruumala 1,0832×1012 km3;
Mass 5.9736×1024 kg
Atmosfääri mass 5,1×1018 kg
Maailmamere mass 1,4×1021 kg
Maakoore mass 2,5×1022 kg
Maa vahevöö mass 4,05×1024 kg
Maa tuuma mass 1,90×1024 kg
Päikese ja Maa masside suhe 3,329×105
Maa ja Kuu masside suhe 81,303
Keskmine kaugus Päikesest 1,496×108 km
Keskmine kaugus Kuust 3,844×105 km
Tihedus 5,515 g/cm³
Raskuskiirendus ekvaatoril 9,780 m/s²
Esimene kosmiline kiirus 7,9 km/s
Teine kosmiline kiirus 11,186 km/s
Sideeriline pöörlemisperiood 23 h 56 min 4 s
Pöörlemiskiirus ekvaatoril 465,11 m/s
Maa telje kaldenurk 23,439°
Albeedo 0,367
Ülemaailmne keskmine temperatuur maapinnal 15° C
Keskmine õhurõhk 101 325 Pa
Maismaa keskmine kõrgus merepinnast 623 meetrit
Maailmamere keskmine sügavus 3,8 km

Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet Päikese poolt loetuna ning ainuke teadaolev planeet universumis, kus leidub elu. Maa tekkis umbes 4,54 miljardit aastat tagasi. Maa biosfäär on oluliselt muutnud Maa atmosfääri ja planeedi teisi abiootilisi omadusi, võimaldades aeroobsete organismide ning osoonikihi kiiret teket, mis koos Maa magnetväljaga blokeerib kahjulikku päikesekiirgust, võimaldades elu Maal. Tänu Maa geofüüsilistele omadustele ning selle geoloogilisele ajaloole ja orbiidile on elu sellel planeedil ka säilinud. Arvatakse, et elu planeedil Maa kestab veel vähemalt 500 miljonit aastat.

Maa välispind (maakoor) jaguneb mitmeks laamaks, mis on miljonite aastate jooksul pidevas liikumises olnud. Umbes 71% Maa pinnast on kaetud soolase veega ookeanidega, ülejäänud osa koosneb kontinentidest ja saartest, mille hüdrosfääri moodustavad järved ja jõed. Elu säilimiseks vajalikku vedelas olekus vett ei leidu teadaolevalt ühelgi teisel planeedil. Maa poolused on suuremalt jaolt kaetud jääga. Maa ainuke looduslik kaaslane on Kuu. Maa ja teised kosmose objektid mõjutavad üksteist vastastikku, eriti Päike ja Kuu. Kuu põhjustab ookeanides loodeid.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maad hüütakse tema värvuse järgi ka helesiniseks planeediks. Inimeste elupaigana nimetatakse teda maailmaks.

Mered, mandrid ja saared[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa pind on 71% ulatuses kaetud soolase vedelas olekus veega, mis moodustab maailmamere ja mille keskmine sügavus on 3,8 km.

Maailmamerest kõrgemal asuvaid alasid nimetatakse mandriteks ja saarteks. Kokku moodustavad need maismaa. Maismaa keskmine kõrgus merepinnast on 623 m.

Geoloogiline elavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa on geoloogiliselt elav planeet, mille selgeks tõendiks on väga väike impaktstruktuuride arv võrreldes näiteks geoloogiliselt surnud Kuuga. Kuu on meteoriidikraatreid tihedalt täis, ehkki oma väiksema massi tõttu ei suuda see nii palju taevakehi ligi tõmmata kui Maa. Maa impaktstruktuurid on erosiooni tõttu minema uhutud, mattunud setete alla või tektooniliste protsesside käigus hävinud.

Laamad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa pealmine kiht ehk litosfäär on jagunenud paarikümneks üksteise suhtes liikuvaks plaadiks ehk laamaks. Maa on ainus teadaolev taevakeha, kus esineb laamtektoonika.

Maa kaaslased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa ümber tiirleb üks looduslik taevakeha nimega Kuu. Lisaks on inimesed alates 20. sajandi keskpaigast saatnud Maa orbiidile palju tehiskaaslasi.

Maa kui inimese kodu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa on inimese ainsaks koduks. Peale Maa on inimene käinud ainult Kuu pinnal. Inimese valmistatud kosmoseaparaadid on uurinud kõiki Päikesesüsteemi planeete ning mõned neist on praeguseks jõudnud planeetidest kaugemale, kandes endaga teistele võimalikele mõistusega olenditele mõeldud sõnumeid inimtsivilisatsiooni kohta.

Mõõtmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa on Päikesesüsteemi suuruselt viies planeet, Päikesesüsteemi Maa-tüüpi planeetide seas on Maa suurim.

Maa ümbermõõt on piki ekvaatorit 40 075,004 km (ekvatoriaalne ümbermõõt), üle pooluste piki meridiaane 39 940,638 km (polaarne ümbermõõt). Nende kahe ümbermõõdu vahe on 67,183 km.[viide?]

Maa diameeter on ekvaatoritasandil 12 756,270 (ekvatoriaalne diameeter), poolusi läbival sirgel 12 713,500 km (polaarne diameeter). Nende diameetrite vahe on 42,77 km.

Maa kogupindala on 510 065 284,702 km2.

Maa ruumala on 1 083 230 000 000 km3.

Maa ekvatoriaalraadius on 6378,135 km. Maa polaarraadius on 6356,750 km. Maa ruumalaga kera raadius oleks 6371,005 076 123 km[viide?]. Seda nimetatakse Maa keskmiseks raadiuseks. Mõnedel andmetel on Maa keskmine raadius ka 6372,795 km[viide?].

Kuju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maa kuju

Kõige täpsemalt kirjeldab Maa kuju geoid, kuid see teeks arvutused liiga keeruliseks. Geoidi asemel kasutatakse tavaliselt pöördellipsoidi (lapikusega 1:298,252 747 25). Maa kuju näitlikustamiseks on teda võrreldud muuhulgas sidruni, tomati, õuna ja kartuliga.

Energia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa saab Päikeselt ühe ööpäeva jooksul energiat 1,49×1022 J.

Geotermilist energiat jõuab ühe aasta jooksul Maa pinnale 1021 J.

Mass ja tihedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa ligikaudne mass on 5,9742×1024 kg ehk 5,9742×1021 tonni. Ta on Päikesesüsteemi Maa-tüüpi planeetide seas suurima massiga.

Maa on Kuust ligikaudu 81 korda raskem, kuid Päikesest umbes 333 000 korda kergem.

Keskmine tihedus on 5,5 g/cm³. Seega on Maa keskmine tihedus vee tihedusest 5,5 korda suurem. Maa on Päikesesüsteemi Maa-tüüpi planeetide seas kõige suurema tihedusega[viide?].

Siseehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadmised Maa siseehituse kohta on hangitud peamiselt seismiliste lainete levikupildi alusel. Seismiliste lainete levikukiirus ja suund muutuvad siis, kui lainete levimiskeskkonna omadused muutuvad. Muutuvaks omaduseks võib olla (mineraloogiline ja kivimiline) koostis, mineraalide kristallstruktuur või mõlemad korraga. Seismiliste lainete levimiskiirus muutub tavaliselt ühtlaselt. Näiteks suureneb see vahevöös sügavuse suurenedes, sest sügavamad vahevöö osad on tihedamad. Lisaks ühtlasele muutumisele esineb Maa sisemuses ka teravamaid piirpindu, kus seismiliste lainete kiirus muutub väga äkki ja palju. Sellised piirpinnad ongi Maa siseehituse erinevateks üksusteks jaotamise aluseks. Kõige üldisem on jaotus maakooreks, vahevööks ja tuumaks.

Maakoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakoor on valdavalt tahke ja ränirohke kivimiline kest, mis jaguneb mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks. Mandriline maakoor moodustab mandreid, koosneb sette- ja moondekivimitest ja tardkivimist (graniidist). Mandriline maakoor on paksem (25–70 km) kui ookeaniline, keskmine paksus on umbes 40 km. Mandrilise maakoore vanus on hinnanguliselt 4 miljardit aastat. Oluliselt paksem on maakoor mäestike ehk orogeensete vööndite piires. Keskmisest õhem on mandriline maakoor mandriliste riftivööndite, kilpide ja mandrite äärealade all. Reeglina koosneb kontinentaalne maakoor kolmest selgesti eristuvast kihist: lasuvast settelisest pealiskorrast, lamavast kristalsest aluskorrast ja selle all olevast gabroidse koostisega kivimikihist. Viimast nimetatakse vahel basaldikihiks, ehkki see on ebasobiv nimetus, sest vulkaanilist kivimit basalti sellises sügavuses ei ole. Setteline pealiskord võib ka puududa, nii on see näiteks kilpidel. Keskmine kiht koosneb mitmesugustest moondekivimitest (peamiselt gneiss, migmatiit ja amfiboliit), kuhu lõikuvad rohked plutoonid.

Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb basaltse magma tardumisel tekkinud kivimitest, millel lasuvad süvamere setted. Ookeaniline maakoor on noorem (umbes 180 mln aastat) ja õhem (umbes 11 km) ning uueneb pidevalt.

Maakoore alumiseks piirpinnaks on 20–70 km sügavusel paiknev Mohorovičići eralduspind ehk Moho. Sellest allpool levivad seismilised lained oluliselt kiiremini.

Litosfäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakoor moodustab koos tugevatest tahketest kivimitest koosneva vahevöö ülaosaga litosfääri, mis on oluline mõiste laamtektoonika seisukohalt. Litosfäär hõlmab Maa välimise kihi 50–300 kilomeetri sügavuseni. Litosfääri alumiseks pinnaks on astenosfääri ülemine pind.

Vahevöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahevöö koosneb kuumast ja tihedast kivimimassist ning see ulatub kuni 2900 km sügavuseni. 660 km sügavuses toimub viimane oluline hüpe seismiliste lainete levikukiiruses enne vahevöö ja välistuuma piiri. Selle piirpinna järgi jagatakse vahevöö üla- ning alavahevööks. Vahevöö ehk mantli ülemist osa nimetatakse astenosfääriks, mis on poolvedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessulamise ehk basaltse magma tekkekoht. Ülemine vahevöö ulatub umbes 10–200 km sügavusele. Vahevöö ehk mantli alumine osa on tahke ja koosneb peamiselt ränist.

Mantli alumine osa ulatub 900–2900 km sügavusele. Vahevöö alaosas on D"-kiht, mis ulatub vahevöö ja tuuma piirilt 220–250 km kõrgemale. See on kiht, kus seismiliste lainete levikukiirus sügavuse suurenedes ei muutu.

Maa tuum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maa tuum

Maa tuum asub Maa keskmes. See on metallilise koostisega. Tuuma siseosa ehk sisetuum on tahke, välisosa ehk välistuum aga vedel. Vedela metallilise välistuuma ainese pööriseline liikumine on Maa tugeva magnetvälja põhjustaja.

Välistuum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahevöös on mitmeid väiksemaid piirpindu, kuid väga suur muutus seismiliste lainete levikukiiruses toimub alles 2900 km sügavuses, Maa välistuumas. P-lainete levikukiirus aeglustub järsult, S-lainetele on see kiht läbimatu. Sellest võib järeldada, et välistuum on vedelas olekus. Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa magnetvälja. Välistuum koosneb peamiselt niklist ja rauast ning ulatub umbes 2900–5100 km sügavusele.

Sisetuum[muuda | redigeeri lähteteksti]

5200 km sügavusel muutub tuum kõrge rõhu tõttu taas tahkeks, ehkki ta on ilmselt sulamispunktile väga lähedal. Sisetuum koosneb peamiselt niklist ja rauast ning ulatub umbes 5100–6378 km sügavusele.

Koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinumad Maad moodustavad keemilised elemendid on:

Maa on gravitatsiooniliselt diferentseerunud koostisega, mistõttu asuvad rasked elemendid (Fe, Ni) peamiselt Maa tuumas. Maakoor koosneb valdavalt kergematest elementidest:

Peamiselt neist kaheksast maakoort moodustavast elemendist koosnevad kõik enamlevinud mineraalid ja kivimid.

Liikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päikesesüsteemi liikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa liigub koos ülejäänud Päikesesüsteemiga kosmoses kiirusega umbes 20,1 km/s = 72 360 km/h Herkulese tähtkuju suunas.

Galaktika liikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galaktika tervikuna liigub aga Lõvi tähtkuju suunas kiirusega umbes 600 km/s.

Tiirlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maa tiirlemine

Maa koos oma loodusliku kaaslase Kuuga tiirleb mööda ellipsikujulist orbiiti ümber Päikese. Tiirlemisperiood (nn täheaasta) on 365 ööpäeva, 6 tundi, 9 minutit ja 9,98 sekundit. Maa tiirlemise keskmine kiirus on 107 218 km/h (peaaegu 29,783 km/s).

Maa moodustab Päikesesüsteemis koos oma loodusliku kaaslase Kuuga vastastikku graviteeriva osasüsteemi, mille massikese asub Maa keskmest keskmiselt 4635 km kaugusel.

Pöörlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maa pöörlemine

Maa pöörleb ümber oma keset läbiva mõttelise polaartelje. Täispöörde ümbritseva galaktilise tausta (tähesüsteemi) suhtes teeb Maa 23 tunni, 56 minuti ja 4,10 sekundiga (see on nn täheööpäev). Täheööpäeva pikkus kõigub ja seda peamiselt seetõttu, et aine (näiteks lumikate) paigutub Maa pinnal ümber. Peamiselt loodete mõjul pikeneb täheööpäev ühe sajandiga 0,0016 s.

Maa pöörlemistelg on orbiidi tasandi ehk ekliptika normaali suhtes 23,4° kaldu. Kaldenurga tõttu vahelduvad Maal aastaajad.

Temperatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskmine temperatuur Maa pinnal on 15 °C. Maapinna lähedal süstemaatilistel ilmavaatlustel registreeritud kõrgeim õhutemperatuur on 58 °C ja madalaim õhutemperatuur −89,6 °C.

Teke ja vanus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maa teke
Next.svg Pikemalt artiklis Maa vanus

Maa vanus on erinevate hinnangute kohaselt 4,45±0,05 miljardit aastat[viide?]. Keemiliste mudelite põhjal, mis põhinevad kõige pikemate poolestusaegadega radioaktiivsete isotoopide praegusel levikul Maal ning meteoriitidelt ja Kuult pärineva diferentseerimata materjali analüüsil, arvatakse Maa tekkinud olevat umbes 4,65 miljardit aastat tagasi[viide?]. Maa täpset vanust on keeruline kindlaks teha, sest Maal ei leidu tollest ajast pärinevaid kivimeid. Maakoor oli esimese miljardi aasta jooksul vedel või plastiline.

Maa moodustus koos teiste Päikesesüsteemi planeetidega Päikese ümber tiirelnud tolmu- ja gaasikettast.

Faasid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuult ja kosmoselaevadelt saab vaadelda Maa faase, mis sarnanevad Kuu faasidega.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa on ainuke teadaolev taevakeha, kus esineb elu (kui mitte arvestada inimtegevust väljaspool Maad). Praeguse teadmiste põhjal võib öelda, et elu Maal sai alguse ajal, mil asteroidid intensiivselt Maad pommitasid. Asteroidide langemine lõppes umbes 3,9 miljardit aastat tagasi ja pärast seda moodustus stabiilne maakoor. Tekkinud maakoor pidi jahtuma, et vesi Maal oleks vedelas olekus. Vedela vee olemasolu Maa pinnal on meile tuntud elu jaoks hädavajalik tingimus. Teistelt Päikesesüsteemi planeetidelt pole siiani vedelas olekus vett leitud.

Seni vanimad (ja vaieldavad) märgid elust on 3,5 miljardit aastat vanad (kivistunud sinivetikad). Need leiti Lääne-Austraalia kivimitest[1]. 3,9 miljardi aasta vanusest Gröönimaa settekivimist on leitud süsiniku isotoopide omavahelise vahekorra anomaaliaid, mis viitavad bioloogilisele ainevahetusele. Seega võis elu eksisteerida juba siis.

Elu teke on Maad palju mõjutanud. Eluvormide on toodetud hapnik on muutnud atmosfääri koostist. Algselt sisaldas see praegusest palju rohkem süsinikdioksiidi, kuid mitte hapnikku. Fotosünteesivate organismide elutegevuse käigus moodustus hapnikurikas atmosfäär, mis tegi võimalikuks aeroobse elu. Hapniku aatomeist moodustunud osoonikiht kaitses Maad Päikeselt lähtuva ultraviolettkiirguse eest, mille tõttu sai elu teke võimalikuks ka väljaspool ookeane. Taimed on muutnud Maa albeedot ja energiabilanssi.

Maal elab miljoneid liike[2], sealhulgas inimene.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Noffke, N., Chrisitian, D., Wacey, D., and Hazen, R.M. A microbial ecosystem in an ancient sabkha of the 3.49 GA Pilbara, Western Australia, and comparison with mesoarchean, neoproterozoic and phanerozoic examples. 2012 GSA Annual Meeting & Exposition, 4–7 November, Charlotte, North Carolina, USA.
  2. May, Robert M. How many species are there on earth?. Science, vol 241, 1988. (inglise keeles)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa vanus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa teke ja ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maa kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel:
  1. Noffke, N., Chrisitian, D., Wacey, D., and Hazen, R.M. A microbial ecosystem in an ancient sabkha of the 3.49 GA Pilbara, Western Australia, and comparison with mesoarchean, neoproterozoic and phanerozoic examples. 2012 GSA Annual Meeting & Exposition, 4–7 November, Charlotte, North Carolina, USA.
  2. May, Robert M. How many species are there on earth?. Science, vol 241, 1988. (inglise keeles)