Maakoor

Allikas: Vikipeedia
Mandriline maakoor paikneb mandrite ja neid ümbritseva sinakashallina kujutatud mereala all. Erksamate värvidega (punane, kollane, roheline, tumesinine) on kujutatud ookeanilist maakoort.

Maakoor on Maa tahke pindmine kest, litosfääri ülemine (3–75 km paksune) osa, mis koosneb põhiliselt ränirikkaist kivimeist, mida vahevööst eraldab Moho ehk Mohorovičići eralduspind.

Maakoore alumiseks piiriks on moho, millel seismiliste lainete kiirus hüppeliselt muutub. Maakoore all on vahevöö ning poolel teel Maa keskmesse algab Maa tuum.

Eristatakse ookeanilist, mandrilist ja üleminekulist maakoort. Ookeaniline maakoor moodustab 54%, mandriline maakoor 40% ning üleminekuline maakoor 6% maakoore kogupindalast. Ruumalaliselt moodustab ookeaniline maakoor 17%, mandriline maakoor 77% ning üleminekuline maakoor 6% maakoore koguruumalast. Sellest järeldub, et mandriline maakoor on ookeanilisest maakoorest tunduvalt paksem.

Suuremat osa maakoorest on raske ligipääsetavuse tõttu keeruline uurida. Kõige paremad on teadmised mõistagi mandrilise maakoore ülaosast. Teadmised ookeanilise maakoore ehitusest pärinevad peamiselt ofioliitide uurimisest, mis on endised ookeanilise maakoore fragmendid, mis tektooniliste jõudude toimel mandrilise maakoore peale on lükatud. Maakoore struktuuri ning vertikaalseid üleminekuid kaardistatakse peamiselt seismiliste lainete levikupildi alusel.

Maakoore ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakoore ehitus varieerub nii püst- kui ka rõhtsihis. Rõhtsihis eristatakse 13 erinevat maakooretüüpi, mille iseloomulikke omadusi kirjeldab alljärgnev tabel (Condie, 1997: 37 & 41):

Maakoore tüüp Pindala (%) Ruumala (%) Tektooniline stabiilsus Soojusvoog
(mW/m²)
Keskmine paksus
(km)
Keskmine vp
(km/s)
Mandriline maakoor
1. Kilp 6 11 stabiilne 40 40 6,5
2. Platvorm 18 35 stabiilne, vahepealne 49 42 6,5
3. Orogeen
Paleosoikumi orogeen 8 13 stabiilne 60 35 6,4
Meso- ja Kainosoikumi orogeen 6 14 vahepealne, ebastabiilne 70 52 6,3
4. Aktiivne mandriline äärevöönd 2 4 vahepealne, ebastabiilne 50...70 38 6,4
Üleminekuline maakoor
5. Mandriline riftivöönd 1 1 ebastabiilne 60...80 28 6,5
6. Saarkaar 1 1 vahepealne, ebastabiilne 50...75 19 6,4
7. Ookeaniline platoo 3 3 stabiilne, vahepealne 50...60 25 6,5
8. Sisemaa merebassein 1 1 stabiilne 50 22 6,0
Ookeaniline maakoor
9. Ookeani keskahelik 10 2 ebastabiilne 100...200 5 6,4
10. Ookeanibassein 38 12 stabiilne 50 7 6,4
11. Ääremereline bassein 4 2 ebastabiilne, vahepealne 50...150 9 6,3
12. Ookeaniline saar <1 <1 vahepealne, ebastabiilne 60...80 13 6,5
13. Süvik 2 1 ebastabiilne 45 8 6,4

Maakoor koosneb mosaiigina asetsevatest laamadest, mille ujuvat liikumist (triivi) osaliselt sulanud astenosfääril kirjeldab laamtektoonika teooria.

Maakoore koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakoor koosneb peamiselt kaheksast keemilisest elemendist. Need on: hapnik, räni, alumiinium, raud, magneesium, kaltsium, naatrium ja kaalium. Keskmise "kuiva" maakoore koostis oksiidsel kujul massiprotsentides:

SiO2 TiO2 Al2O3 FeO* MnO MgO CaO Na2O K2O P2O5
Mandriline maakoor 59,70 0,68 15,70 6,50 4,30 0,09 6,00 3,10 1,80 0,11
Ookeaniline maakoor 50,50 1,60 15,30 10,40 7,60 0,20 11,30 2,70 0,20 0,20

Mineraloogiliselt koosneb maakoor 92% ulatuses silikaatseist mineraalidest. Tähtsamad maakoort moodustavad mineraalid:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Condie, Kent C. (1997). Plate Tectonics and Crustal Evolution (4. trükk). Butterworth-Heinemann, 282 lk. ISBN 0750633867

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]