Šelfiliustik
Šelfiliustik on liustik, mis ujub merepinnal, olles üht otsa pidi seotud teda toitva maismaaliustikuga. Et šelfiliustik ujub meres, tõuseb ja mõõnab ta koos alloleva merega.
Šelfiliustikud tekivad sageli merre voolanud maismaaliustikest ja on mingist servast sellega seotud. Kuid šelfiliustikku võib toita ka ta pinnale sadav ja jääks muutuv lumi. Enamasti on tegemist jääkilpide servadega. Tuntuim ja suurim šelfiliustik on Rossi šelfiliustik Antarktikas.
Šelfiliustik võib põhimõtteliselt ulatuda ka šelfi ehk mandrilava kohal asuvast madalast šelfimerest kaugemale avamerele, kuid praegu selliseid liustikke pole[viide?].
Kohtades, kus mere põhi ulatub šelfiliustiku aluspinnani, läheb šelfiliustik üle maismaaliustikuks. Seejuures on maapinna tase sellises piirkonnas oluliselt madalam (šelfiliustiku süvise võrra) merepinnast.
