Eesti venekeelne meedia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti venekeelse meedia hulka loetakse Eesti venekeelsed uudistesaated ja -portaalid, ajalehed, ajakirjad ning televisiooni- ja raadiokanalid ja -saated. Eesti riigiportaalid on enamasti nii eesti kui ka vene keeles.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Venekeelse meedia sünniks Eestis ei olnud tingimusi enne 18. sajandi algust, mil Eesti langes Põhjasõjas Vene tsaaririigi rüppe, kus riigikeeleks oli vene keel. Venekeelset kirjaoskajat elanikkonda polnud mõningasele sisserändele vaatamata siiski palju ning kohaliku omavalitsuse asjaajamiskeelena, samuti kirjandus- ja teaduskeelena jäi domineerima saksa keel. Püsiva venekeelse trükiajakirjanduseni jõuti Eestis alles 19. sajandil, mil sündis ka kohalik venekeelne teadusajakirjandus. 19. sajandil alanud tööstusrevolutsioon tõi kaasa mitte üksnes eestlaste linnastumise, vaid ka venekeelse meedia potentsiaalsete tarbijate sissevoolu Venemaalt. Sajandi lõpul tugevdas vene keele positsiooni ühiskonnas riiklik venestamispoliitika.

1922. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 90 000 venelast, kellest paljud olid Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõja põgenikud. Uussisserändajad hakkasid liituma riigi suuremates linnades elava kohaliku vene intelligentsiga. Selle tagajärjel sündisid mitmesugused organisatsioonid ning jätkati perioodika väljaandmist. Selle aja silmapaistvamad venelastest ajakirjanikud Eestis olid Aleksandr Tšernjavski, Pjotr Pilski ja Vadim Belov. Aastal 1920 hakkas ilmuma esimene venekeelne kirjandusajakiri Oblaka, mida ilmus kokku neli numbrit. Enne 1940. aastat ilmus Eestis mitmeid venekeelseid kallutamata uudiste ajalehti: Novoje Vremja, Severnoje Slovo, Russkoje Slovo, Petšerski Krai, Russki Vestnik, Narvski Listok, Starõi Narvski Listok, Revelskija Izvestija, Žizn, Revelskoje Slovo, millest vaid kolm – Novoje Vremja, Vesti Dnja ja Severnoje Slovo ilmusid kauem kui kaks aastat. Poliitilised ajalehed olid vasakkadettide Novaja Rossija, Loode-Venemaa valitsuse Svobodnaja Rossija, parempoolsete Vestnik Severo-Zapadnoi Armii, esseeride Narodnoje Delo ja demokraatide Svobodnoje Slovo. Monarhistlikud ja vasakpoolsed väljaanded olid Revelskoje Vremja, Tšas, Naš Tšas, Naša Žizn, Russkaja Narodnaja Gazeta, Golos Naroda, Slovo Derevni. Poslednije Izvestija, mis ilmus aastatel 19201927, määratles end erakondadevälise ajalehena. Tööliste ja kehviktalupoegade häälekandja oli Rabotšaja Pravda, euraaslaste häälekandja Svoi Put. Ajakirjadest ilmusid kultuuriväljaanne Teatr i Kino, Vestnik Sojuza Russkih Prosvetitelskih i Blagotvoritelnõh Obštšestv v Estonii, apostlik-evangeelne Vernost ning erialased põllumajanduslikud väljaanded. Venekeelse perioodika suurimaks probleemiks oli majandusraskused. Näiteks ajakiri Knut pidi ilmuma kord kahe nädala jooksul, kuid graafiku kohaselt suutis ilmuda ainult kaheksa numbrit. Emigrandist pidi saama nädalakiri, kuid reaalsuses ilmus see kord kuus. Ajaleht Revelskoje Slovo pidi olema päevaleht, kuid ei suutnud seda saavutada. Majandusraskuseid põhjustas riikliku toetuse puudumine ja liiga suur väljaannetevaheline konkurents.

Eesti okupeerimine ja annekteerimine 1940. aastal tähendas kogu massiteabevahendite süsteemi ümberkorraldamist. 1940. aasta suvel suleti rohkem kui 200 perioodilist väljaannet, mille hulgas oli nii eesti- kui ka venekeelseid ajalehti. Vesti Dnja oli üks esimestest väljaannetest, mille avaldamise Nõukogude võim keelas. Vesti Dnja viimane number kannab kuupäeva 22. juuni 1940. Vanad väljaanded asendati uutega, kuid need pidid enne avaldamist läbima Glavliti tsensuuri. Ajakirjanike koostöö välismaiste väljaannetega keelati. 1940. aasta juulist hakkas ilmuma esimene venekeelne Eestimaa Kommunistliku Partei KK häälekandja Trudovoi Put. Ajaleht oli Sovetskaja Estonija eelkäija (nimi alates 1. novembrist 1940), millest omakorda sai hiljem ajaleht Estonija (alates 23. august 1991). Sovetskaja Estonija oli kümme aastat Eesti tähtsaim venekeelne massiteabevahend. Alates 1950. aastast hakkas ilmuma ajaleht Stalinski Molodjož, mis kandis 1956. aastast nime Molodjož Estonii. Kuni 1980. aastate lõpuni oli Molodjož Estonii Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee häälekandja. Molodjož Estonii tiraaž oli tippaegadel 100 000 eksemplari. Kui enne Teist maailmasõda oli ajakirjanduse tellimine Eestisse väga kallis, siis Nõukogude ajal hakati üleliidulisi väljaandeid pakkuma soodushindadega. Vanema põlvkonna seas said populaarseks ajalehed Pravda ja Izvestija, noorema põlvkonna seas aga Pionerskaja Pravda, Murzilka ja Vesjolõje Kartinki.

Vabariiklike väljaannete kõrval ilmusid Eesti NSVs ka mõned venekeelsed rajooniajalehed. Pärst taasiseseisvumist on vene keele osakaal kohalikus ajakirjanduses langenud: nii näiteks ilmus nõukogude ajal Tartu rajooni ajalehe Edasi venekeelne sõsaleht Vperjod, mille järglasena trükiti mõnda aega venekeelset Postimeest, kuid Eesti Meedia kontsern lõpetas selle paberil avaldamise 2016. aastal, jättes vaid veebiväljaande. Peamiselt on Eesti venekeelne uudistemeedia taandunud internetti, säilinud on üksikud paberväljaanded piirkondades, kus vene keel on enamuses, nagu Severnoje poberežje (Põhjaranniku venekeelne sõsarleht) Narvskaja Gazeta ja Tallinna linna avaldatav Keskerakonna häälekandja Stolitsa.

Nõukogude perioodil hakkasid Eestis ilmuma ka mitmed venekeelsed teadusväljaaanded. Tänapäeval on enamik venekeelseid teadusajakirju suletud või vahetanud keelt, näiteks 1984. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia egiidi all ilmuma hakanud Gorjutšije Slantsõ kannab tänapäeval nime Oil Shale ja on põhiliselt ingliskeelne. Samasuunalise muutuse on teinud läbi enamik omaaegseid Teaduste Akadeemia venekeelseid väljaandeid. Mõned Eesti teadusajakirjad avaldavad siiski tänini üksikuid venekeelseid artikleid, traditsiooniliselt on selliseks jäänud Juri Lotmani rajatud semiootikaajakiri Sign Systems Studies (venekeelse nimega Труды по знаковым системам - Trudõ po znakovõm sistemam) ja fennougristikaväljaanne Linguistica Uralica (endine Советское финно-угрoведение - Sovetskoje Finno-ugrovedenije). Lisandunud on ka üksikuid uusi venekeelseid teadusajakirju. 2003. aastast annab MTÜ Loodusajakiri välja populaarteaduslikku aastakirja Горизонты Эстонии: человек, природа, наука (Gorizontõ Estonii), Tallinna Ülikoolis ilmub aga 2014. aastast venekeelne slavistikaajakiri Slavica Revalensia.

Esimesed venekeelsed raadiosaated läksid eetrisse Eesti Raadiost 1958. aastal. Aastal 1983 alustas saade "Ehho dnja" (eestikeelse "Päevakaja" analoog). Kättesaadavad olid ka tähtsamad üleliidulised raadiojaamad, näiteks Majak. 1. juunil 1958 näidati Eesti Televisioonis esmakordselt uudistesaadet "Aktualnaja kamera na russkom jazõke". Enamiku telesaadetest moodustasid Kesktelevisiooni saated. Tänapäeval eestikeelsed telekanalid venekeelseid uudistesaateid eestikeelse programmi raames ei tooda.

1986. aastal hakkas ilmuma ajakiri Raduga (venekeelne versioon Vikerkaarest). Väljaande eesmärgiks oli eesti kirjanike loomingu tutvustamine venekeelsele lugejaskonnale. Ajakirja tippaeg jäi aastatesse 19891990, mil tiraaž kasvas 30 000 eksemplarini. 1989. aastal ilmus Radugas rubriik "Baltiiski put", kus avaldati Eesti iseseisvumise pooldajate artikleid. Pärast taasiseseisvumist kahanes ajakirja tiraaž väga kiiresti, näiteks aastal 2006, enne väljaande sulgemist, oli see ainult 300 eksemplari.

Eesti vanim venekeelne ajakiri on Tallinn, mis hakkas ilmuma aastast 1978. Ajakiri ei ilmunud aastatel 19911995, sest Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti kultuuriministeeriumi konkursi võitnud Vene Kultuuriühing keeldus tulutust kirjastamistööst.

Internetis tegutsevad mitmed Eesti venekeelsed uudisteportaalid ja kitsama suunitlusega meediaväljaanded. Nii näiteks kuuluvad Eesti Meedia kontsernile Postimehe venekeelne veebileht rus.postimees.ee, meelelahutusportaalid limon.ee ja krasotka.ee ning ilmaleht Prognoz.ee (2016. aasta mais oli kontserni venekeelsetel portaalidel tööpäevas külastajaid keskmiselt 27 000), Ekspress Grupp peab Delfi uudisteportaali venekeelset versiooni rus.delfi.ee (kontsernile kuuluvad analoogilised portaalid ka Lätis ja Leedus, samuti kirjastatakse venekeelset naisteajakirja Jana). Äripäev annab 1996. aastast nii paberil kui ka veebis välja vene sõsarlehte Delovõje Vedomosti. Ka Eesti Rahvusringhäälingul on venekeelne uudisteportaal.

Eesti esimene kohalik venekeelne raadiokanal oli 1992. aastal alustanud Narodnoje Radio, mis kuulub firmale Baltic Media Services OÜ. 1993. aasta 1. mail järgnes sellele Eesti Rahvusringhäälingu venekeelne raadioprogramm Raadio 4. 1998. aastal alustas tööd Sky Mediale kuuluv Russkoje Radio. Käigus on olnud ka kohalikke venekeelseid raadiojaamu, nagu Tallinna ümbruses tegutsev AS Eesti Meedia jaam DFM. Lisaks leidub Eestis venekeelseid internetiraadioid, nagu näiteks Artekon Raadio Tallinn.

1992. aastast tegutseb Eestis venekeelne kaabeltelekanal Orsent TV. 2015. aastal alustas tegevust Rahvusringhäälingu venekeelne vabalevis kanal ETV+. Eestis tegutsevad ka Baltic Media Alliance'i ülebaltilised venekeelsed telekanalid REN TV Baltic, Pervõi Baltiiski Kanal ja NTV Mir.

Kohaliku ja välismeedia tarbimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kohaliku ja välismeedia tarbimine Eesti elanikkonnas 2014 (ankeedile vastamise keele järgi). Statistilise vea usalduspiir ±5%
Venemaa meediakanalid Eestikeelsed meediakanalid Teiste riikide meediakanalid Eesti venekeelsed meediakanalid
Jälgib harva või üldse mitte
  • Eestlased 81%
  • Venelased 8%
Jälgib harva või üldse mitte
  • Eestlased 2%
  • Venelased 51%
Jälgib harva või üldse mitte
  • Eestlased 29%
  • Venelased 31%
Jälgib harva või üldse mitte
  • Eestlased 70%
  • Venelased 11%
Jälgib regulaarselt
  • Eestlased 9%
  • Venelased 92%
Jälgib regulaarselt
  • Eestlased 98%
  • Venelased 49%
Jälgib regulaarselt
  • Eestlased: 71%
  • Venelased 69%
Jälgib regulaarselt
  • Eestlased 30%
  • Venelased 89%

Lisaselgitus:

  • Nr 2: ETV, ETV2, kommertsjaamad, e.k. uudiste- ja muusika­raadiojaamad, Postimees paberlehena või portaalis, Päevaleht, Õhtuleht vm lehed e.k. lehed nii paber- kui ka digivormis; Delfi või ERR portaal e.k.
  • Nr 3: Ajalehed (nii paber- kui ka digivormis), portaalid, raadiokanalid, CNN, BBC, Euronews või muud välismaised telekanalid.
  • Nr 4:. Tv3+, Raadio 4, Russkoje Radio, teised venekeelsed raadiojaamad, Postimees vn.k, Den za Dnjom, MK Estonia, Delovõje Vedomosti nii paber- kui digivormis, Postimehe portaal vn.k, Delfi, ERR vn.k.
  • Jälgib harva või üldse mitte – vastaja jälgib kõiki nimetatud kanaleid harvem kui kord kuus või üldse mitte.
  • Jälgib regulaarselt – jälgib vähemalt üht kanalit mitu korda nädalas või iga päev.

Venekeelse meedia väidetav kallutatus[muuda | muuda lähteteksti]

Aeg-ajalt on eestikeelses meedias juhitud tähelepanu Eesti eesti- ja venekeelse meedia erinevale tonaalsusele mõnede küsimuste käsitlemisel, mis väidetavalt olevat Eesti venekeelses meedias kohati lähem Venemaa meedia seisukohtadele, isegi kui võrreldakse samade faktide kajastust sama kontserni eesti ja vene toimetustes.

Nii näiteks tabas aastal 2018 Postimeest lühiajaline skandaal, kui venekeelses Postimehes ilmus uudis "Эстония примет еще 80 беженцев" ("Eesti võtab vastu veel 80 põgenikku"), aga eestikeelses versioonis samasisulist uudist ei ilmunud[1].

Raadio[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Narodnoje Radio
  2. Raadio 4
  3. Radio Eli
  4. Russkoje Radio
  5. Sky Radio
  6. Artekon

Telekanalid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ETV+
  2. Orsent TV
  3. Pervõi Baltiiski Kanal (Baltimaadele ühine kanal)

Ajakirjad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gorizontõ Estonii
  2. Jana
  3. Linguistica Uralica
  4. Slavica Revalensia
  5. Tallinn
  6. Võšgorod
  7. Raduga

Ajalehed[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Delovõje Vedomosti
  2. Narvskaja Gazeta
  3. Poljana
  4. Severnoje Poberežje
  5. Stolitsa
  6. Viru Prospekt
  7. MK-Estonija

Uudised[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Delovõje Vedomosti[2]
  2. Narva ja Ida-Viru uudised[3]
  3. Komsomolskaja Pravda[4]
  4. Molodjož Estoni[5]
  5. MK-Estonija[6]
  6. Narva leht[7]
  7. Postimees[8]
  8. Referent (ilmuvad ka kuulutused)[9]
  9. Zdorovje dlja vsehh[10]
  10. Delfi[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]