Euroopa meediasüsteem

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Euroopa meediasüsteem on Euroopat haarav meediasüsteem.

Euroopas domineerib kaksikjaotusega meediasüsteem: kõrvuti eksisteerivad era- ja avalik-õiguslik meedia.[1]

Euroopa meediasüsteem on eriline selle poolest, et selles piirkonnas tähtsustatakse ajalehtede rolli avaliku arutelu kandjana ja sellest lähtuvalt hinnatakse kõrgelt lehelugemist, aktsepteeritakse riigi läbipaistvat sekkumist meediasüsteemi arengusse ((tegevus)lubade andmine, avalik-õiguslike tele- ja raadiokanalite toetamine, trükiväljaannete subsideerimine jms), väga oluliseks peetakse avalik-õigusliku meedia (rahvusringhäälingu) olemasolu, mis teeniks avalikkuse huve erahuvide asemel.

Euroopa riikide meediasüsteemid erinevad omavahel siiski üsna oluliselt. Näiteks Soome, Rootsi, Norra, Taani eristuvad teistest riikidest oma kõrge lehelugemuse ja kiire interneti arengu poolest. Kreeka, Portugali, Prantsusmaa elanikud tähtsustavad üsna vähe ajalehtede lugemist ja jälgivad parema meelega televisiooni. Suurbritannia kui BBC kodu eristub teistest oma liberaalse meediapoliitika poolest. Itaalia, Hispaania, Venemaa, Ukraina, Valgevene meedia on ajalooliselt olnud pikaajalise tsensuuri all. Tsensuuri kogemus on mõjutanud ka teiste endiste sotsialismimaade Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari meediasüsteemide kujunemist. Saksamaa puhul on praegugi elanikkonna meediakasutuses näha erinevus Ida ja Lääne vahel, mille põhjustas külm sõda. Suhteliselt stabiilselt on arenenud meediasüsteem Austrias, Hollandis ja Islandil. Selgelt keelepõhiselt eristunud meediasüsteem on kujunenud mitmekultuurilises Belgias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andres Jõesaar, Analüüsida tuleb tervikut, mitte detaile. Meedius, 26. 3. 2010.