Huviharidus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Huviharidus (ka huvialaharidus) on pikaajaline süsteemne juhendatud tegelemine huvialaga vaba tahte alusel tasemeõppest ja tööst vabal ajal selleks, et omandada süvendatud teadmised ja oskused valitud huvialal.

Eesti Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm näeb ette ringiraha kehtestamise, et suurendada noorte osalemist huvitegevuses ja vähendada riskikäitumist. Planeeritav riigipoolne ringiraha peaks tagama parema ligipääsu huviharidusele nimelt vähem kindlustatud perede lastele, et suurendada nende arenguvõimalusi.

Huvikoolide arv ja huvihariduses osalemine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS) on registreeritud 612 huviharidust pakkuvat asutust, mis jagunevad spordi-, tehnika-, loodus-, üldkultuuri- (sh rahvuskoolid) ning muusika- ja kunstikoolideks. Neis õppis 2011/12. õppeaastal umbes 57 500 7–26-aastast noort (alla 20% õpilastest). Kuid EHIS kogub infot vaid nende huvikoolide kohta, kus huvitegevus vastab huvihariduse standardile ja õppetöö toimub õppekava alusel.

Nendes numbrites ei kajastu lapsed, kes osalevad üldhariduskoolide juures ringides, käivad huvikoolina registreerimata koolides ja klubides ning teistes hobide harrastamist võimaldavates asutustes. Näiteks Eesti Spordiregistri andmetel on ainuüksi spordiga tegelevaid alla 19-aastasi lapsi ja noori ligikaudu 74 000.

Praxise koostatud noorteseire aastaraamatu kohaselt puutus 2010–2013 huvitegevusega kokku lausa 85% lastest. Seega tegeleb mingil moel organiseeritud huvitegevusega oluliselt rohkem lapsi kui EHIS näitab, kuid täpseid andmeid selle kohta ei koguta.[1]

Huviharidus noorsootöö osana[muuda | muuda lähteteksti]

Noorsootöö missiooniks on luua eeldusi ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ja eneseteostussuutlikuks ühiskonnaliikmeks. Laialdasemaks ja mitmekülgsemaks võimaluseks noorsootöö eesmärkide saavutamisel on huviharidus ja -tegevus, mis on vabatahtlik, süsteemne, spetsialistide poolt juhendatud õppetegevus.

Huviharidus on üks noorsootöö valdkondadest ning oma mahu tõttu täiendavalt reguleeritud huvikooli seadusega. Huviharidus on üldjuhul finantseeritud olulisel määral kohalike omavalitsuste eelarvest, mis teeb sellest ühe stabiilsema, jätkusuutlikuma ning pikaajaliste traditsioonidega noorsootöö valdkonna.

Oluliseks osaks valdkonna arengus on laialdase koostöö korraldamine riigiasutuste ja erialaliitude ning valdkondade esindusorganisatsioonide vahel. Valdkondade alaliikide õppe mitmekesistamiseks ja arendamiseks on aastate jooksul toetatud õpilaskonkursse, mille käigus on läbi viidud õpetajate koolitusi. Pidevalt on toimunud seminarid, nõupidamised koolijuhtidele ning ka rahvusvaheline koostöö huvikoolijuhtide ja -õpetajate vahel.

Huvihariduse valdkonna arendamiseks vajalike andmete kogumiseks ja koolituslubade väljastamise asendamiseks arendati Eesti Hariduse Infosüsteemi selliselt, et juba 2008/2009 õppeaastal pidid kandma huvikoolid õppekavade ja õppurite andmed vastavasse moodulisse.

Huvihariduse valdkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Huvikoolid tegutsevad viies valdkonnas: sport, tehnika, loodus, üldkultuur, muusika ja kunst. Igapäevaelus on huvikoolid tuntud eeskätt spordikoolide, -keskuste või -klubidena, tehnika-, loodus- ja loomemajade või -keskustena, muusika- või kunstikoolidena jms. Huvikoolide õppetöö vormideks on rühma- ja individuaalõpe. Üha suurem vajadus on igas huvikoolis anda lapse arengut arvestavat mitmekülgset õpet, et tekiks suurem tugisüsteem isiksuse eluks ettevalmistusel, mis nõuab huvikoolidelt suuremat paindlikkust ja noorte vajadustega arvestamist.

Huvitegevuse poolelt on oluline mainida aastakümneid kestnud koolinoorsootöö traditsiooni, kus huvijuht ehk kooli noorsootöötaja on korraldanud noorte huvitegevust huviringide ja klubide kaudu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Huvikoolide arv ja huvihariduses osalemine. Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna teemaleht, 13.05.2013

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]