Urmia järv

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Urmia järve satelliidipilt
Urmia väikseim saar Osmani rusikas.

Urmia järv (pärsia keeles دریاچه ارومیه, Daryācheh-ye Orūmīyeh, aserbaidžaani keeles Urmiya gölü, kurdi keeles Gola Urmiyê, armeenia keeles Ուրմիա լիճ) on äravooluta soolajärv Iraani loodeosas Ida- ja Lääne-Aserbaidžaani provintside vahel kõrgusel 1275 m.

Järv kannab Lääne-Aserbaidžaani provintsi keskuse Urmia nime. Urmia ei asu järve kaldal, vaid sellest üle 10 km eemal. Järve kaldal ei olegi ühtki asulat. Urmia järv ise on Lääne- ja Ida-Aserbaidžaani piiril.

Järve suurim pikkus on umbes 140 km, laius umbes 55 km. Keskmine sügavus on 5 m, suurim sügavus kuni 16 m. Järve pindala on umbes 4868 km²[1].

Järves on 102 saart. Suuruselt teisele saarele Kaboudile on maetud Tšingis-khaani pojapoeg Hulagu-khaan, kes rüüstas Bagdadi.

Vee soolsus on suur: 150–230‰. Kalu järves pole, esinevad väikesed vähilaadsed.

Järv on laevatatav.

Rändlinnud (pelikanid, flamingod jt) kasutavad Urmia järve saari peatuseks.

Aastal 1926 nimetati järv šahh Reẕā Pahlavī auks ümber Reẕā’īyeh' järveks. 1970. aastatel järve nimi taastati.

Lääne- ja Ida-Aserbaidžaani pealinnade Urmia ja Tabrizi vaheline sirgjoon kaardil kulgeb üle Urmia järve. Enne läks maantee nende linnade vahel järvest põhja poolt ringi. 1970. aastatel esitati projekt ehitada üle järve sild. Pärast Iraani revolutsiooni 1979 sellest projektist loobuti, ehkki osaliselt oli maantee juba valmis. 21. sajandi alguses hakati projekti lõpetama ja 2008. aasta novembris avati maantee üle järve koos 1,5 km pikkuse sillaga. Kuid järve soolane keskkond on pannud silla terase juba tugevalt roostetama, hoolimata korrosioonitõrjemeetmetest.

Järve keemia[muuda | muuda lähteteksti]

Järve peamised katioonid on naatrium Na+, kaalium K+, kaltsium Ca2+, liitium Li+ ja magneesium Mg2+. Järve peamised anioonid on kloor Cl-, sulfaat SO42- ja vesinikkarbonaat HCO3-. Naatriumi- ja klooriioonide kontsentratsioon on Urmia järves umbes 4 korda suurem kui merevees.

Järv jaguneb põhja- ja lõunaosaks. Neid eraldab 1500 meetri laiune väin, mille kaudu veevahetust eriti ei toimu. Naatriumiioonide sisaldus on lõunaosas suurem; seda põhjustavad lõunaosa väiksem sügavus ja suurem aurumine. Aurumise ja vee suurenenud kasutamise tõttu põllumajanduse jaoks järve valglas on viimastel aastatel järve veetase langenud. Osa endisest järvepõhjast on üldse kuivale jäänud ja järve soolsus on suurenenud üle 300 g/l.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]